Mällu jäänud sündmusest. 

 

Mõnes mõttes kõige ilusamad mälestused (kui mitte tähtsamad kõikidest, siis ühed peamistest!), aga siiski ka kõige ebausutavamad – kui selget ja õiget mälupilti ei kinnitata ja tugevdata teiste isikute mälupiltidega nende hingede üdis –  ... siis kaob kõik.

 

Praegu on kadumas Eesti rahvuslus, Eesti vaim ja eestlus.

 

Eestimeelsus maailmastub, eesti keel on segunemas.

 

Kõik, mis on (või kunagi oli), päris tõeline, ehtne, põhiline Eesti.

 

Sel ajal, kui 1991. aastal võeti suhteliselt tagasi Vabariik ja õigustati oma Olek, Rahvus ja oma vanemate/vanavanemate ja nende eelkäijate töö ja võitlused, polnud neid mõtteid ega muresid suurema osa inimeste ajudesarvamustes üldse olemas!

Augustil 1991 olin ise (lubatud-ihaldatud töökoha käest libisemise tõttu),  ...noh, masendusseisundis??  – emotsionaalses madalseisus - ”kaifi vastases” olukorras.

 

Sel varahommikul, kui USA  uudistes hakati rääkima, et Eesti on (üle 50 aasta) ennast vabaks ja isesisvaks tunnistanud – see suurel määral kõrvaldas mu “masendusseisundi”.

 

Juuksed läksid turri, aga kõige parema tähendusega.

 

Lõpuks vist “murdus” minus too seisak – “emotsionaalne nõgu”. Niisiis, Eesti juhtum mingil määral “päästis” minu ka…

Kuid juba siis hakkasin kartma: Ega nad õieti, EI “PÄÄSTNUD” EESTIT. Selles elabki asjade ahistus. Julmim probleem.

 

Täpselt ei olegi meeles, mis päeval mu kõige tõhusam mälupilt sellest ajast juhtuski. 

 

Kas see oli järgmisel õhtul või kas ootas see nädalalõpuni? — Arvata on,  et siiski mitte! Mul on  nagu meeles, et keegi sõber tõmbas mulle traati ja küsis, kas ma olen teel Eesti Majja, sest seal pidavat kõik meie sõbrad-lähimad-tuttavad-pered – (kõik kohalikud elavad ja momendil põhimõtteliselt olevad eestlased) – kokku tulemas, et rõõmutseda Eesti vabanemisest “sovietska” kettide, rõhu, ilguse ja saasta alt!

 

Mille eest mina, tema ja kõik eestlased siin “vabas maailmas” olime isiklikult võidelnud terved oma elud! 

 

Ja mida mina olin alati OODANUD ja isegi ENNUSTANUD!

 

Ma ei olnud veel sellest kokkutulekust midagi kuulnud, aga jaatasin tuttavale ja hüppasin kingi (noh: ketsisid) jalga viskama ja rahakotti ja võtmeid tasku pistma. Siis Manhattani poole lippama!

Jõudes allmaaraudtee peatusesse 34. tänaval (kus NY Eesti Maja asub), oli soe, aga mitte tilkuva, kleepuva ilgusega ilm, mis tihti iseloomustab New Yorgi linna augustis ja septembrikuu alul. 

 

Oli võrdlemisi vaikne ja isegi mõnel määral mittemidagiütlev.

 

Kõndides viimast blokki Eesti Maja poole, oli näha enneolematut  rahvasumma, mitte ainult Eesti Maja esitreppidel, vaid juba tulvanud välja üle kõnnitee ja ümbritsevale tänavale. 

 

Oli varemaltki mõnikord olnud viie- ehk kümnelisi kogukondi, suitsutõmbajaid ja nendega vestlejaid, kes mingi juhtumi ajal olid majast välja astunud treppidele või lähedusse, oma majas alatud vestluse linna “ühiskondliku veranda” peale viinud. 

 

Aga tüüpiliselt mitte rohkem kui kaks-kolm isikut korraga. 

 

Maja rahvas üldiselt, Eesti kogukond lihtsalt ei teinud ennast nähtavaks, halvaks eeskujuks.

 

Võib arvata, et enne toda momenti oleks inimesed vaikselt lükatud kenasti tagasi kõrtsituppa-sööklasse, esikusse või lihtsalt majja saalidesse ... oleks loetud niisugust asja “tänaval laaberdamiseks” ja ebaeestilikuks ning halvaks eeskujuks – halvaks naabriks olemiseks. (Kuigi see oli õieti suurem osa vaikne ja mitte irriteeriv käitumine – eriti New Yorgi linna kohta!)  

Kuid SEL õhtul ei olnud kellelgi niisugust tunnet ega mõtet. 

 

Oleksid nagu tervete ümbritsevate osariikide eestlased voolanud Eesti Majja ja tulnud kokku nii sees ja väljas, et pühitseda ja tähistada seda, mille eest olime kõik (ka meie vanemad ja vanavanemad) üle 50 aasta võidelnud ja lootnud! 

 

Eesti Vabariigi Vabastamist ja uuendust!

 

Räägiti, lauldi ja tunti kirjeldamatut, peaaegu uskumatut rõõmu! ... et äkki on saanud meie võitlus läbi?? ...Ja tähtsaim veel: Olime võitnud!!!

Kuid minus kerkis juba mõte: võitlus pole üldsegi “läbi”. 

 

Ja ma nimetasin seda ühele-teiselegi vaikselt.

 

Kuid SEL õhtul (ja kahjuks, vast lõpuks üldsegi!) ei võetud seda kuulda.

 

Mõtted olid teistel tasemetel ja tunnetega ületäitunud!

 

Mina aga nagu nägin seda (ja mõnes mõttes isegi “masendavalt”) ennustasin: ¨tõeline võitlus” (loodetavasti nii riigi ülesehitus, võõrrahvast lahtisaamine, kui ka maailma eestlastega kokkukasv!) oli alles algamas. 

 

Olid ju vene väedki ikka Eestis! 

 

Ja see saigi tõeks.

 

Ja näha on, et paraku vaatamata suurtele majanduslikele ja tehnilistele  saavutustele on see tol ajal ette nähtud “tõeline võitlus” Eestile osutunud kõige tihkemaks ja valusamaks. Väga võimalikult parandamatuks.

Kolmkümmend aastat on hoitud Eesti iseisvust.

 

See on suur saavutus.

 

Eesti on ÜRO, NATO ja Euroopa Liidu liige jne.

 

Ometi on selle aja jooksul maha tallatud riigireeturiteks meie suurkujud Päts ja Laidoner.

 

Lageraie, Rail Baltic ja muud looduse hävitused on hoogsalt tegevuses.

 

Veel pole suudetud maksma panna riigikeele nõuet koolides, piirilepe ripneb ikka veel ja kui kaob Tartu rahuleping, siis pole ka vabariigi järjepidevust.

 

Palju noori lahkub välismaale, riigikeel on muutumas interneti mõjul mingiks segakeeleks, jne.

 

Seega küsime nagu Annus Rävala oma luuletuses “Uni”: “Mehed, mis te sääl teete Eestimaaga?”

Praegusel 21. sajandil on maailm pahupidi pöördumas, aga tundub vahel, et Eesti riigitegelased on seda juba pikemat aega soosinud.

 

Pole tarvis jälgida lollide jalajälgi.

 

Pole olemas ju mitte ainult isiklikku heaolu vaid ka Eesti riigi ja RAHVA heaolu ja väärtused.

 

On viimane aeg peale 30 aastat vabaduse hoidmist pöörduda kindlalt ja raudselt Eesti riigi ja rahva olemasolemisele, mitte kadumisele.

EESTI ON MINU KEHA, VERI, HING JA VAIM. ILMA TEMATA, POLE MIND. POLE MIDAGI.

 

TENNO ANDRA