Maarja Vaino

 

Meie taasiseseisvumisest kõneldes oleks mineviku meenutamise kõrval kõige rohkem vaja teadvustada endale seda, et ka praegu tuleks taas iseseisvuda.

 

Just mentaalses mõttes. Julgeda olla eestlane, omada rahvust, mõelda oma kultuuri keskselt, leiab Maarja Vaino Vikerraadio päevakommentaaris.

Eelmine nädal oli imelik.

 

Ühelt poolt olid raadioeeter ja kirjutav meedia tulvil meenutusi ja mõtteid 20. augustist 1991.

 

Nende meile võidukate mälestuste kõrval oli põhiuudiseks USA vägede arusaamatult halvasti korraldatud lahkumine Afganistanist.

 

Kahtlemata heitsid need uudised varju taasiseseisvumispäeva tähistamisele.

 

Nõukogude Liidu lagunemine oli õnnistus paljudele, aga maailm on jäänud endiselt ettearvamatuks paigaks.

Paar päeva pärast 20. augustit oli ju veel üks kuupäev, mida ei tasu unustada.

 

23. augustil 1939. aastal sõlmiti kurikuulus Molotovi-Ribbentropi pakt ja oleks naiivne arvata, et küüniline egoism oleks ka tänapäeval tegutsemast lakanud, isegi kui see ilmutab ennast parajasti meist suhteliselt kaugel.

Oli kõnekas, kui president Kersti Kaljulaid ütles Afganistani sündmuste kohta, et "lääneriigid on elanud illusioonis".

 

Illusioon on pettekujutlus, aga ka reeglipäraselt korduv tajueksimus.

 

See tähendab, et reaalsust nähakse ebaõigelt, teisiti, kui see tegelikult on.

Kui see reeglipärane tajueksitus ilmes seoses Afganistaniga, siis miks peaks arvama, et seda ei pruugi ette tulla nii mõnegi muu asjaga?

 

Ehk ei olnud ma ainus, kes tajus pidupäeva sõnavõttudes teatud õõnsust – tegelikkuse ilustamist ja soovmõtlemist?

Kordamisele läksid tuntud klišeed targast valitsemisest, sellest, et oleme julged ja et elu Eestis pole kunagi olnud nii hea kui praegu.

 

Peaministri kitsas sõnavara on ammugi ilmsiks tulnud ja parem ongi, kui ta püsib turvaliselt endale selgeks saanud mõtete juures, sest improviseerides võib juhtuda piinlikke apsakaid, nagu hiljuti mamma Merkelile tarkvarast rääkides.

Peaministri pidupäeva-avaldusest ei ole meelde jäänud küll ühtegi värskena mõjunud lauset.

 

Aga tähelepanu ongi sel päeval rohkem presidendi Roosiaia kõnel, mis tänavu püüdis vast heastada eelmise aasta tülinorimist ning oli valinud leitmotiiviks sõbraliku muinasjutukujundi.

Ometi oli ka selles kõnes midagi puudu.

Meie taasiseseisvumisest kõneldes oleks mineviku meenutamise kõrval kõige rohkem vaja teadvustada endale seda, et ka praegu tuleks taas iseseisvuda. Just mentaalses mõttes.

 

Julgeda olla eestlane, omada rahvust, mõelda oma kultuuri keskselt.

Minu jaoks kandis presidendikõne ainest hoopis rohkem Toomas Kiho artikkel 19. augusti Maalehes, kus ta kirjutab sellest, kuidas Lennart Meri Eesti pärast õhtuti "salaja muretses".

 

Kiho võtab asja kokku nii:

"Me ei tohi oma maad, keelt ega rahvast ise ära lõhkuda. Peame meeles, et pelgalt kapitalikasvule orienteeritud turg ei õigusta iial meiesuguse riigi pidamist, sellises ilmas pole Eestile ei kohta ega väärtust.

 

Meiesuguste riikide väärtust tuleb mõõta hoopis teiste kaaludega.

 

Nende kaaludega näeme, et iseendaks jäämine on lõpuks ainus retsept.

 

Vastuvoolu oma keele hoidmine, vastuvoolu oma looduse, maa- ja metsavarade säästmine jne. Just siit tuleb meie püsimise alus."

Selliseid mõtteid me kõrgete riigiesindajate ametlikest kõnedest juba ammu ei kuule.

 

Ja sellepärast on raske tõsiselt võtta ka seda poosi ja ilukõnelisust, mida tuntavalt kohustuslikus korras meile paar korda aastas etendatakse, et seejärel pöörduda tagasi mugavasse rutiini, kus eestlane ja Eesti-kesksus ei ole teema. Ei ole laual. Pigem pisut ebamugav.

 

Kergem on vaadata asju pealiskaudsemalt ja "laiemalt".

Aga õieti on enesekindlus ja veendumus iseoma väärtuslikkuses ainus, mis aitas Eesti riigi 1918. aastal luua, selle 1991. aastal taastada ja mis aitab ka meie liitlastel meid tõsiselt võtta.

Miks küll ei teki ametlikke kõnesid kuulates tunnet, et kõnelejate hing õhtuti Lennart Mere kombel salaja Eesti pärast valutab?

Kui inimene loodi, oli ta üksnes hunnik konte ega midagi väärt enne, kui temasse puhuti hing.

 

Samamoodi on rahva ja riigiga.

 

Isegi uksi ja aknaid hoiavad hinged maja küljes kinni. Kui hing on sees, siis luuakse ja taastatakse iseseisvus ning elatakse eneseteadlikku elu.

 

Seda hinge oli nii kenasti tunda ka Lauluväljaku kontserdil ja Vaba Eesti laulul.

 

Aga naljakas küll, ametlikele kõnedele mõeldes kipuvad vahel meenuma hoopis Nikolai Gogoli "Surnud hinged".

ERR.ee