Epp Adler,

HeadEst.ee

 

Mis rahvusest sa oled?

Lihtne küsimus, kas pole?

Ma arvasin kunagi, et see on kõige selgem ja lihtsam küsimus üldse. “Puhtas” Eesti peres elades ja “puhaste” eestlastega suheldes ei olegi seda teemat.

 

Kõik on selge ja kõik on normaalsed. Ja väliseestlased on ka selge nähtus. Väliseestlane on “puhtast” eestlasest ameerika tädi, kes põgenes sõja ajal ja nüüd elab Ameerikas. Kõik jällegi selge ja arusaadav.

Kuni selgus, et on veel variante ja et see ei olegi nii ühene küsimus ja et selle küsimusega võivad kimpus olla päris paljud inimesed.

 

Ja need inimesed ei elagi kõik seitsme maa ja mere taga, vaid hoopis minu kõrval ja minu peres.

 

Selgus, et see küsimus vajab iseenesestmõistetavuse ja õiguse taganõudmise asemel hoopis väga palju empaatiat, osavõtlikkust ja vahel ka uudishimust loobumist (vastupidiselt sageli arvatule).

 

Kuigi minu jaoks on põnev, kust sa pärit oled, siis võibolla sa soovid olla enamat kui sinu põnev päritolu ja sa igatsed olla lihtsalt inimene.

Tänu ühele välismaisele külalisõppejõule sain teada, et rahvus, kodakondsus ja ka etniline päritolu(d) võivad olla erinevad, segased, mitmekesised.

 

Ja et see on täitsa loomulik asi. Ka siin Eestis, mitte ainult kusagil Ameerikas.

 

Me oleme alati olnud paljude rahvuste kohtumispaik. Inimesed kohtuvad, liiguvad ja liiguvad veel.

 

Rahvuslik määratlus on väga keeruline ja sisemine asi, mis on sageli väga politiseeritud.

Meil on see juba ajalooliselt väga tundlik teema. Me oleme ju pidanud saama õiguse end määratleda väärika ja eraldiseisva rahvana. Ja me olemegi seda väga edukalt teinud. Meid on vähe ja samas meid ikkagi on. Meid on kõikjal maailmas.

 

Mis on eestlane?

Päris eestlane, tõeline eestlane, puhas eestlane. Kas see on üldse meie maamunal võimalik ja vajalik?

Ja siis on küsimus, et mis on väliseestlane? Kui kaua ta on väliseestlane? Mis seda määratleb ja kes seda määratleb?

Kas võib olla, et see on inimeste jaoks keeruline teema? Eriti kui sul on mitu päritolu, sa elad mujal kui su etnos ehk siis need küsimused on su elus päevakorral koguaeg?

 

 

Kohtumine eestlaste lugudega

 

Kogu see temaatika on minu elus olnud väga aktiivselt kohal viimased üheksa aastat.

 

Siis sattusin korraldama eesti keele ja kultuuri laagreid Eesti juurtega noortele kogu maailmast. Minu laagrites on nad vanuses 13-18.

Tänaseks on mul au olnud kohtuda ligi 1000 ligi 50s riigis elava noore inimesega, kes on kuidagi Eestiga seotud.

 

Tegelikult on need noored elanud väga palju rohkemates riikides ja nad esindavad hämmastavat hulka etnilisi taustasid. Ja nad kõik on eesti juurtega noored.

Ma ei taha öelda, et nad on eestlased, sest see pole minu asi seda öelda.

 

See pole kellegi asi öelda, mis rahvust keegi enda omaks peab.

 

See on ainult iga inimese enda asi otsustada ja öelda. Mõni avastab enda rahvust ja mõni enda ema oma. Ja see on ok. Ehk siis ma ei tee oma osalejaid eestlasteks.

Samuti ei too ma neid Eestisse tagasi, sest paljud on sündinud mujal või sattunud mujale kellegi teise algatusel.

 

Nii et see ei ole samuti meie või kellegi teise asi öelda, kus nad peaksid elama või kuhu naasma.

 

Nende kodu on seal kus on. Ja nad on vanuses, kus nad alles avastavad, kes nad on, kuidas olla, kus olla.

Ja need on küsimused, mis mind nende laagrite tegemise juures on innustanud.

Luua ruum, kus kohtuvad teismelised, kes saavad avastada ennast ning kogeda head ja turvalist kogukonnas olemist. Ja lahkuda siit enesekindlama, julgema, endaga sõbrama, sõprade võrra rikkamana.

Ja selle kõige kõrval veel iseenda Eesti ja julgema ning parema eesti keelega.

Tegelikult kõige olulisem asi ongi oma sõprade saamine. Igale poole on tore minna, kui seal on keegi, kellega on tore kokku saada.

 

Ema ja vanaemaga on tore, aga omavanuseid sõpru on siiski ka vaja. Ja nii saab ka eesti keel areneda ja püsida.

 

 

Oma Eesti lugu

Minu osalejad on vanuses 13-18. Selles vanuses noorte Eesti lugu on enamasti nende vanemate või vanavanemate lugu.

 

Mina tahan anda neile oma loo, oma kogemuse, teadmise, mälestused, kontaktid ja võimaluse teha selle Iseenda Eestiga, mis nad soovivad.

See võib kõlada tavaliselt ja lihtsalt, aga tegelikult see nii ei ole.

 

Selline lähenemine võimaldab päriselt avastada eesti keelt, oma toredas eripäras ja see võimaldab päriselt panna Eesti valikute hulka.

 

Lihtsalt valikusse, mitte kohustuslikku valikusse. Ja minu jaoks tahtmatult ongi lõpuks Eesti paljude jaoks reaalselt valik, kuid see ei ole kunagi eesmärk. See on lihtsalt üks järelmõju.

„Tänu laagrile õnnestus mul omaks võtta enda Saksa ja Eesti identiteet.

 

Üks omaaegne klassikaaslane, kellel oli Jaapani ja Saksa kodakondsus, kunagi ütles, et ta ei tunne ennast ei jaapanlase ega sakslasena, sest on mõlemas kultuuris mingil määral võõras.

 

Mina tundsin ennast kaua aega samamoodi ja mõtlesin, et see on negatiivne. HeadEst tugevdas minu sidet Eesti kultuuriga ja näitas, et ma kuulun mõlemasse kultuuri.”

– Lauri – elab Saksamaal ja omab erakordset Eesti sidet.

Tema ema läks Eestist Saksamaale õppima ja leidis armastuse. Isa on Eestis elanud baltisakslaste järeltulija. Nende pere vapid on endiselt Tallinnas Toomkirikus. Nii et isa on küll rahvuselt sakslane, kuid kelle perel on sajandite pikkune Eesti lugu.

 

 

Kuidas oled sina eestlane?

Põnevad ja keerukad ning rahvuseliselt mitmekesised on nii kodu- kui väliseestlaste lood. Ja seda tahangi jagada, sest tahan avardada väliseestluse ja tegelikult ka kodueestluse tähendust.

Oskust lubada inimestel olla ja lasta ise ennast määratleda.

Oskust avastada ja kuulata inimeste sageli keerulisi, võimatuid, hämmastavaid ja vahel ka uskumatuid lugusid, neid hindamata.

 

Otsimata eksootikat. Lubada inimestel olla oma looga. Lubada neil lihtsalt olla.

 

Ükskõik kui põnev, eksootiline või eriline see sinu jaoks tundub. See lugu lihtsalt on nii.

 

Ja kui sa oled noor või ka vana, siis su päritolu lugu pole kunagi sinu enda valik. Kõik me otsime sõprust ja kuuluvustunnet.

 

Põnevate lugudega inimesed pole tsirkuseloomad või meelelahutajad, keda teistele näidata, keda näppida ja endale tahta.

Soovingi jagada, millised need lood võivad olla. Nii kodu- kui väliseestlaste lood.

Ka kodueestlased on üks naljakas kamp. Sel aastal on nende hulgas olnud näiteks:
- ema poolt eestlane, isa poolt pakistanlane, elab Eestis, elanud pikalt Belgias;
- ema eestlane, isa Jordaaniast pärit ameeriklane, elab Eestis, aga elanud pikalt ka USAs;
- puhas venelane Narvast, kes julges tulla aastad tagasi tuginooreks ehk siis eesti keelt õpetama. Tegelikult tuli ise õppima ja avastas, et ta oskab väga hästi eesti keelt. Lihtsalt varem ei olnud kellegagi rääkida ja vigadega ju ei tohtinud rääkida. Ja nüüd õpetabki eesti keelt ka teistele.
- ukraina ja vene juurtega noormees, kel kodune keel vene keel, aga on alati käinud eestikeelses koolis ja räägib eesti keelt nii, et ei saa arugi, et tema kodune keel on muu ja kelles pole tilkagi etnilist eestlast.

 

Kas nemad on „õiged“ eestlased, kes kõlbavad eeskujuks ja eestluse õpetajaks?

 

Ja siis on väliseestlased. Selle sõnaga seostuvad sageli sõja ajal läinud.

Tegelikult on mindud enne sõda ja pärast sõda. Alati on mindud – reisima, avastama, õppima, tööle ja siis on armutud ning jäädud.

Järgnevalt mõned näited kuidas mu noored väliseestlased on selleks saanud.

„Minu nimi on Gertrud, ma kolisin Prantsusmaale kahekuuselt, sest mu isa on prantslane. Ma elasin kaks aastat Normandias ja siis kolisin uuesti Bretagnesse. Ma olen nüüd 13 aastat seal elanud. Ma olen koguaeg eesti keelt osanud, sest mu ema rääkis minuga eesti keelt alates mu sünnist. Ma räägin prantsuskeeles mu õe ja vennaga ja eesti keelt mu emmega ja segu keelt kui me oleme kõik koos.“

„Mina olen Marius. Minu ema on Eestist ja isa on Saksamaalt. Ma sündisin Ateenas ja ma elan Austrias Viinis.“

„Mina olen Filipp. Ma elan Moskvas. Mu isa sündis Venemaal. Tema ema oli eestlane ja isa venelane. Kui isa oli 13, siis ta läks emaga Eestisse elama ja käis eesti koolis. Kui ta sai 16, siis läks ta tagasi Venemaale kooli lõpetama ja seal ta sai kokku minu emaga.“

„Mina olen Eliina ja ma elan Norras. Mina vanavanemad on pärit Setumaalt, Radaja külast. Alates 1995 aastast hakkasid kõik Petserimaa Setod kolima Eestisse. Nii sattusid minu vanaema ja vanaisa Tartusse elama. Minu isapoolsed vanavanemad on ka pärit Setumaalt, Vastseliina kandist. Minu ema kolis isaga töökutse alusel Bergenisse, kui ma olin umbes aastane. Mul on ka väike õde, kes sündis Norras.“

„Mina olen Roona. Olen elanud terve elu Tartus. Minu teada on mu vanemad ja vanavanemad Eesti päritoluga. Paljud mu emapoolsed sugulased elavad välismaal. Näiteks vanaonu elab Peterburis. Vanatädi lapsed ja lapselapsed elavad Soomes. Vanaisa vend elab Leedus.“

„Mina olen Mattias ja ma elan Bahamal. Ma sündisin Eestis ja elasin seal 11 aastat. Siis ma kolisin Iirimaale üheks aastaks. Peale Iirimaad me kolisime Bahamale. Me oleme seal elanud nüüd viis aastat. Ma kolisime mu isa töö pärast ja nüüd me elame teisel pool maakera. Ma tulin HeadEsti laagrisse kolmandat aastat, sest siin on alati lihtne sõpru saada ja alati on siin tore ja saan käändeid õppida iga aasta uuesti.“

„Mina olen Anton. Minu Eesti lugu algab sellega, et minu ema kolis Norrasse õppima Lillehammerisse. Seal kohtus ta minu isaga. Ja nii elangi ma Norras. Laagrisse tulen tagasi selle pärast, et siin on tore ja õpin eesti keelt ja siin on mul sõpru.“

„Mina olen Henri ja ma olen kolmveerand eestlane. Mu ema on pool eestlane ja pool venelane ning isa on mõlemalt poolt eestlane. Praegu elan Prantsusmaal isa töö pärast. Enne elasin 8 aastat Eestis ja siis 7 aastat Austraalias. Nüüd olen peaaegu 2 aastat elanud Prantsusmaal Pariisis.“

 

„Mina olen Miina ja ma elan Belgias. Minu ema on eestlane ja isa pakistanlane. Kui ma olin kümme, siis kolisin ema ja vennaga Belgiasse. Minu kasuisa on Hispaaniast ja mu õde on pool eestlane ning pool hispaanlane. Ja mul on veel üks kasuõde, kelle ema on poolatar. Selline on minu Eesti pere.“

 

„My name is Mia. I was born in Estonia, because my mother is from Estonia. My father is from Australia. We moved to Australia because my grandmother was dying. Then we moved to Ireland because I couldn’t find school in Denmark. Then I moved to Denmark because my mother got a job there. Then I moved to Luxembourg to go to University. And now I am living in France.“

„Minu nimi on Hadj. Ma olen sündinud ja üles kasvanud Brüsselis. Minu isa on pärit Alžeeriast ja ema Eestist. Eesti keelt õppisin ema ja vendadega suheldes ja mul oli Eestiga pidev side. Käin seal igal koolivaheajal ja see aitab minu eesti keelt arendada.“

„Minu nimi on Helene. Ma sündisin 2003. aastal Tallinnas. Kui olin kahe aastane läksime Iirimaale ja olen seal siiani elanud ema, isa ja kahe õega. Sellest sügisest tuleme õega Eestisse elama.“

„Mina olen Magnus ja ma elan Soomes. Isa on mul puhas eestlane ja kasvanud üles Eestis. Mu ema ja emapoolsed sugulased on sündinud ja kasvanud üles Abhaasias. Kuigi mu ema on sündinud Abhaasias, on mu vanaema eestlane ja sündinud Saaremaal, aga sõja pärast kolisid mu vanaema ja ta pere Abhaasiasse, kuhu oli kolinud üllatavalt palju eestlasi. Eestisse sattus mu ema ja ta pere jälle sõja pärast Abhaasia ja Gruusia vahel. Mina sündisin Eestis ja elasin seal 5-6 aastat. Samal ajal kui mina emaga Eestis elasin, töötas isa Soomes. Peale mõnda aega mu vanemad otsustasid, et mina, mu ema ja väike õde kolime ka Soome.“

„Mina olen Mia ja ma elan Saaremaal. Minu ema ja isa on eestlased. Minu ema uus mees on ukrainlane ja nii on osad mu poolõedvennad poolukrainlased ja teised mõlemalt poolt eestlased. Selline on meie Eesti pere.“

„Mina olen Elynn ja elan Londonis. Minu ema on eestlane ja isa on prantslane. Ma sündisin Eestis, siis elasime Prantsusmaal ja ema töö pärast elame nüüd Londonis.“

Sellised on mõned näited välis- ja kodueestlaste põlvnemisest.

Mul on laagris olnud osalejaid, kelle Siberisse sattunud vanaisa jõudis sinna, kuna osales Mahtra sõjas.

Samuti on olnud Maltsveti eestlaste järeltulijaid Krimmist.

Ja vennad Hondurasest, kelle vanaisa põgenes I maailmasõja eest Etioopiasse, sealt Kuubale, siis Kolumbiasse, kuni leidis Guatemalast armastuse ja nii on tema juured siiani elus Hondurasest.

 

Nad käisid Eestis tänu laagrile esimest korda ja olid pettunud, et siin lund ja jääkarusid polnud.

Ja siis on veel põnev grupp väliseestivenelased. Näiteks noormees, kes elab Londonis.

 

Ta on sündinud Narvas ja lahkunud Eestist pisikesena. Tema ainus vanaema elab endiselt Narvas.

 

Ilmselt polnud ta teadikult kunagi eesti keelt kuulnud ja puutus eesti keelega esimest korda kokku siin laagris. Kas ka tema sobib väliseestlaseks?

Selline ägedalt kirju on see eestluse lugu. Igal oma moodi ja meie kõigi ülesanne on lubada üksteisel lihtsalt olla.

 

Ja hoida Eest toredana, et siin on oleks vähemalt tore aegajalt käia. Nii meil, neil kui teistel. Ja see on küll igaühe võimuses.

 

MTÜ HeadEst on 2004. aastal loodud organisatsioon, mille peamiseks tegevuseks on praegu  eesti keele ja kultuuri laagrite korraldamine.

headest.ee