Saba ja sõnad. Kõlab nagu "Peep ja sõnad" (Eno Raud, 1967) või "Kaka ja kevad" (Andrus Kivirähk, 2009), aga neid Saba siin ei loe. Kassi nimi on Saba ja sõnad kuuluvad Olavi Ruitlase autobiograafi-liste sugemetega ülimenukale romaanile "Vee peal" (Kirjastus ZA/UM, 2015). See on terava huumoriga vürtsitatud pilk varateismelise poisi ellu Võru linnas aastatel 1981-82.

 

Vanasõna ütleb: "Sõnal saba taga."

 

See on tähenduses lubadus, tagajärg.

 

Et sõnale järgneks tegu või et sõnast peetaks kinni.

 

Veel on öeldud: "Lahti lastud sõnal ei ole hända" (saba).

 

Etteheide: Ega so sõnal saba ole! Sõnal on ühtlasi jõud taga – vanasti kardeti väga ära sõnamist, sõnadega kurja tekitamist.

 

Sõnamine on lihtsalt lausumine ehk ütlemine, aga ÄRA sõnama või sõnuma on juba nõidumise killast.

 

Oma tervist kiitma ma ei hakka, muidu sõnan veel ära.

 

Lausutud sõna võib pikaks ajaks peale jääda, märgi jätta – halva või hea.

Tänapäeval, oma väikekeele hoidmise seisukohast võib too saba olla ka jälg, nagu rada või triibuke, mida jätab maha tigu või nälkjas.

 

Jälg inimese mõttes ja mälus, et tal see sõna edaspidigi meenuks.

 

Tore sõna ju! Seda võiks ise ka kasutusele võtta...

Mees sõnast, sõna sabast. See on juba vanasõnade seostumise omalooming.

 

Aga kui mehe (ja naise) jõudu, väärtust ja arukust hinnatakse tema sõna järgi, (härjal sarvist ehk toore jõu järgi), siis sõna jõudu võiks mõõta ka teatud parameetri järgi: täpsus, vaimukus, ilu, mõju.

 

Ehk kas tal on saba ja sabal lööki – kas sõnal on järgijaid, kas seda kasutatakse.

Lapsel oleks ilmselt lihtne ette kujutada, et sõna taha võiks tekkida mõtteline järjekord ehk saba.

 

Sõnad, mis seisavad reas ja ootavad... näiteks sõnastikku pääsemist Eesti Keele Instituudi ukse taga Roosikrantsi tänavas.

Meil oli kunagi kass, kelle nimi oli Saba.

 

 

Tuli varjupaigast sellise nimega.

 

Vahel võbises ta saba nagu elektrivool oleks läbi käind.

 

Ega ta eriti sõna ei kuulanud. Kuulis küll, kõrvakuulmine oli tal terav, (silmanägemine see eest kehv), aga ta ei kuulanud sõna, ei kuuletunud, alistunud sõna jõule. (Sõnad peavad jõule ehk jõulupühi mõistagi samal ajal, kui meie. Aga nüüd juba kangastub lastekirjaniku Aino Perviku "Kirjatähtede keerukas elu. Teateid kirjasõnamaailmast." Kirjastus Tänapäev, 2012.)

Sõnasabast (kokkukirjutatult) saadakse kinni.

 

Ise on võimalik saada oma sõnasabast kinni, viimasel hetkel enne millegi väljaütlemist.

 

Oleksin heameelega „jah” öelnud, kuid sain veel sõnasabast kinni.

 

Pidi juba peaaegu midagi krõbedat kähvama, aga sai sõnasabast kinni.

Sõnasabast ka haaratakse / võetakse / hakatakse kinni.

 

Siis jälgitakse kellegi teise sõnu, näiteks lubadust, et öeldu põhjal midagi väita, nõuda, heita ette; ühesõnaga kasutada ära. 

 

Mees kiitles, et tal on raha jalaga segada. Haarasin kohe sõnasabast ja küsisin laenu.

"Progeroki sugemetega punk rock" ansambli Singer Vingeri lugu "Läbi elu" algab: Hea mees, kes armastusest kõike teab /Hea mees, kes sõnasabast kinni peab / Kes targalt samme seab / End elust läbi veab / Hea mees, kes omaks võtab omad vead / Küll ta teab (1988. a. ilmunud plaadilt).

Sõnasaba võib olla kirjutatud ühe sõnana ainult ühendites ehk taoliste väljendite osana, kus see moodustab "mõisteühiku".

 

Ei teadnudki, kuidas selle rubriigi nime siis tegelikult kirjutama peaks... Ah jaa, tegemist on uue rubriigiga! Milles tutvustatakse sõnu!

 

Eks ikka uusi, üllatavaid, põnevaid, toredaid, millest omakorda on alati ka kasu.

Esimene sõna, mida tutvustame on – SÄRG! Ei ole, hoopis... VÄIL! Kontekst tõotab üllatada. Järgmise korrani!

 

Riina Kindlam,
Tallinn