Mihkel Mutt, kirjanik

 

Eesti on tõesti meie enda asi. Teised maad ja rahvad võivad meid toetada, võtta meid siia või tänna liikmeks, koostööd teha jne, mis kõik on tore ja tarvilik. Aga otseselt vaja pole Eestit kellelegi peale meie enda, kirjutab Mihkel Mutt.

Ei saa pidevalt mõelda kõige tähtsamast, elu tahab ka elamist.

 

Aga tähtsad asjad ei tohiks päris meelest minna.

 

Praegu jääb säärane mulje. Suurem osa vungist läheb teisejärgulisele või igal juhul mitte peamisele.

 

Vaktsineerimisvastasus ja presidenditantsud, võõraste meeste poolt ahistamised ja võõraste meeskondade eest löödud väravad jne. Mitte et need poleks ka olulised, aga asju tuleb näha prioriteetsuse järjekorras.

Näiteks metsaraie: tähtsam kui see, kas meil laaned ka paari põlvkonna pärast mühavad, on ikkagi see, kes nende müha kuulavad?

 

Pole kahtlust, et siinmail elatakse ka sajandite pärast, aga kas neil inimestel on meiega midagi ühist, on nad jätk või katkestus?

 

Sellel kõigel võib lasta muidugi minna isevoolu.

 

Pole mõtet süüdistada neid, keda see ei morjenda, sest nõnda on see ajaloos enamasti olnud.

 

Ent seni on meil üsna palju neid, kellele see pole päris ükskõik.

Meenutame mõnda karmi tõsiasja.

 

Esiteks, et Eesti on tõesti meie enda asi. Teised maad ja rahvad võivad meid toetada, võtta meid siia või tänna liikmeks, koostööd teha jne, mis kõik on tore ja tarvilik. Aga otseselt vaja pole Eestit kellelegi peale meie enda.

 

Selle miljoni võiks kuhugi ära jaotada, tuua asemele mingi suvalise miljoni, maailm pilgutab vaevalt silma ja paari põlvkonna pärast oleks kõik möödas.

Teiseks tuleb seoses sellega eristada riiki, ühiskonda, rahvust.

 

Näiteks NATO kaitseb meie riiklikku julgeolekut ehk iseseisvust. Ta kaitseks seda ka siis, kui siin elaks see teine miljon (nt musti moslemeid).

 

NATO ei kaitse eesti rahvast ega kultuuri kitsamalt. Seda ei kaitse ka Euroopa Liit, mille regulatsioonide objektiks on ühiskond kui niisugune. (Ja olgu öeldud, et Euroopa Liitu kasutavad ses suhtes oma huvides ära ka meie sisevastased.)

Miks siiski on tähtis praegust miljonit koos hoida ja jätkata?

 

Inimkvaliteedi säilimise pärast – seda kõige üldisemas mõttes, siinkirjutajal pole see seotud vaimustusega eestluse kui säärase üle.

 

Võibolla on uhkemaid ja paremaid (kust mina tean?), aga see ei ole praegu üldse tähtis!

 

Meile on osaks saanud just see ja seda ei ole võimalik välja vahetada sama hõlpsalt nagu arvuti tarkvara (kuigi pika aja jooksul oleks).

Paljude põhjuste seas on peamine muidugi keel ja kõik, mis sellega seotud ja millel rajaneb meie sisemine "vertikaal".

 

Oleme jõudnud eesti keeles elades väga kaugele.

 

Selle kaudu on meie omaks saanud suur osa kultuurist ja maailmast laiemalt.

 

Kui see läbi lõigata, on lamestumine paratamatu.

Keel on meie õnn ja õnnetus.

 

Võtame võrdluseks iirlased-šotlased, kes läksid 18. sajandil valdavalt üle inglise keelele, mille kaudu nad on endasse võtnud kõik, mis sestsaadik maailmas loodud.

 

Nad võivad meid meie keele säilimise pärast kadestada, aga praktikas on neil võrratult lihtsam.

Eesti on erandjuhtum, seda tõsiasja ei tohi korrakski valehäbist kinni mätsida.

 

Ei tohi karta olla erand.

 

Mitte et ilmas poleks teisi miljonilisi keeli, aga Eesti on üks väga vähestest, kes tahab maailma arengutega kaasas kõndida.

On asju, mis on tähtsad üksnes meile.

 

Ja olgem rõõmsad, kui teised meie erandlikkust sallivad ja ärme pahandame, kui nad meie tundeid paremal juhul üksnes abstraktselt mõistavad. (Viimast näeme sageli niihästi vene demokraatide kui lääne humanitaaride puhul.)

Mure inimese üldisema kvaliteedi pärast võiks mind paigutada lääne liberite leeri.

 

Selle vahega, et minu arvates saab siinmail täieline inimene olla eeskätt eestlane olemise kaudu, jätkates seda, mis meile minevikust kandunud. See on meie variant invariandist.

(Kui sõnad "eestlane" või "rahvuslik" kedagi põrbivad, öelgem selle asemel "kohalik", "paikkondlik" või minu pärast kasvõi "pärismaalaslik", vahet pole.

 

Praegusel juhul tähendab see ülekaalukalt eestlasi.

 

Suure osa saksa ja mõnedest teistest mõjudest oleme endasse võtnud, nüüd on see osa meist.)

Teist orgaanilist suhestumissüsteemi maailmaga meil pole. Kas see võiks tekkida?

Kui eesti vanematest vastsündinu anda kasvatada näiteks brasiilia kasuvanematele, tuleb temast brasiillane kõige täiega.

 

Kultuur ei kandu edasi geenidega, viimased mõjutavad ehk üldisemat temperamenti.

 

Miks mitte kogu rahvas üheskoos? Koostaks keeleõppekava lasteaiast alates, ühe osa meie vaimuvarast tõlgiks, aga suurema osa impordiks juba ingliskeelsena jne.

Esialgu kaasneks sellega vaimne mandumine, lollide paradiis, inimesed oleksid ühemõõtmelised.

 

Aga paari põlvkonnaga saaksime natuke rikutud, kuid siiski terviklikuks uueks rahvaks (uue ja lühema sisevertikaaliga).

 

Orgaanilises maailmas saab vahust lima, millest ajapikku tekivad kõrgemad elutasemed jne.

 

Nii ka vaimumaailmas. Selle vahulimaga võiksid liituda ka siia "uhutud" migrandid.

Eesti on väike laev, mida kerge tüürida, eriti veel IT-ajastul.

 

Oleksime esimene kollektiivset identiteeti vahetanud rahvas maailmas (jälle üks tärn pagunitel juures!)

 

Kui see oleks soov, siis tuleks seda arutada, kaaluda poolt ja vastu argumente, muuhulgas kulupõhisust ja väljavaadet, et hiljem tuleb endale peeglis näkku vaadata.

 

Mida edasi, seda raskemaks kõik muutub, sest käärid meie võimaluste ja maailma paisumise vahel kasvavad.

Tuleks korraldada referendum ja küsida õige küsimus, niisugune, millele ei saa vastata inertsist "jah" või "ei" ("Kas pooldate Eesti jätkumist iseseisva rahvusriigina?" No mida, loomulikult!).

Tuleb arvestada, et oma riiki tahavad peaaegu kõik ja peaasjalikult sellepärast, et siin iseseisvalt toimetada ja äri ajada.

 

Kui lihtne on siin teha diplomaatilist karjääri võrreldes suurriigi konkurentsisõelaga.

 

Väikeriikidele on ka mitmesugused kirjutatud ja kirjutamata kvoodid jne.

 

Aga kõik see ju säiliks "tarkvara" (keele ja meele) vahetamise korral, ka mustade moslemite Eestis.

 

Keel ja meel pole kõikidele ühtviisi olulised.

 

Neist, kes saavad ilma ära elada, loeme-kuuleme ajakirjanduses ju pidevalt.

 

See ei ole neile tragöödia, isegi mitte draama. Pole mõtet neid mõnada.

 

Aga kui eestikeelse täistuleviku pooldajad peaksid referendumi siiski võitma (nagu see praegu ilmselt läheks)?

Siis tuleks energilisemalt tegutseda kui praegu.

 

Keelava kõrval peaks olema rohkem ülesehitavat.

 

Jah, loomulikult ei tohi lubada kontrollimatut sisserännet.

 

Samas, mida tugevam on enda vaim, seda suurema koguse teistsuguseid ühiskond ära "seedib".

 

Tugev vaim mõjub juba iseenesest heidutusena.

 

Ja ümberpöördult, mis mõte on kõiki tagasi peksta, kui ise ollakse ikka leiged-soiged nagu – laenates väljendi Oskar Lutsult – "kört räbalas"?

Seoses riigikeelega on õpetlik, kuidas läks suitsetamisega.

 

Nii palju propagandat, aga kõvasti hakkas see vähenema ikkagi alles siis, kui kõrtsides tõmbamine ära keelati.

 

Aga: paralleelselt teistelt eesti keele oskuse nõudmisega ja ise võõrkeeli aktiivselt õppides on vaja emakeele taset kõrge hoida, seda rikastada ja lihvida. Muidu – "okei-tšau-pakaa" taustal – kisub asi farsiks.

Jah, ma rõhun eliidile, kel on tahet. Väike tugev eliit võib imesid korda saata.

Aga eliit ei sünnita eliiti.

 

Ta soodustab ühe-kahe põlve vältel oma järeltulijates teatud vaimsust, aga siis peab eliit tekkima uuesti.

 

Selleks on vaja laiemat kasvupinnast, on vaja põlisrahva arvu suurenemist.

 

Samal ajal pole see üksinda imerelv, sest miski ei garanteeri, et noored, ükskõik kui rahvuslikust kodust, Eestist ei lahku. Kätt ette ei pane.

Tahe ei maksa midagi, aga on raske tekkima.

 

Kindlasti ilmuvad nõiduse õpilased, kes lubavad tahtekasvatuse teha mõnusaks nagu unes õppimise. See on silmamoondus.

Kokkuvõttes, eestluse vaiksele mandumisele tuleb vastu astuda konkreetsete positiivsete tegudega.

 

Vähemasti veel praegu on "pärismaalus" meie ärksuse, inimlikkuse ja kaudselt kogu üldisema edu pant.

 

ERR Arvamusportaal
3. sept. 2021