Maarja Lõhmus-Pärl

 

Püha altar seto kodus, püha altar kuulub setode kodukultuuri juurde.

 

Elu koht ja koht elus

See, et sul on olemas üks koht, mis teeb kogu elu rõõmu ja valu; see selgub siis, kui see koht on kasvanud südamesse ja sa oled sellega seotud.

Inimesed on seotud kohtadega.

Me kogeme maailma kohtadena, mõtleme kohtadest.

 

Setumaa kui koht südames

Ma saan aru oma isast, kes ütles, et sellest hetkest, kui ta oma talust pidi välja minema, jäi temale üks valu südamesse. Seda valu kandis ta elu lõpuni.

Ja niimoodi saan ma aru Petseri või Vilo valla või Laura eestlastest ja setudest, kes pidid ära kolima, kui Stalini tehtud piir võttis 1944. sügisest ära need Tartu rahuga, rahvusvahelise lepinguga määratud eestisetu külad, mis jäid Petseri taha.

Petseritagused külad pommitati sõjas väga põhjalikult segi, hävitati.  

Näiteks mu vanaema, kel isakodu oli Petseri taga Vilo vallas, ei rääkinudki sellest meile.

 

Aga ta kõneles meile ilusatest männimetsadest, valgest liivast, allikatest. Artemjev/allikaline oli ka nende perenimi.

Need põhiasjad olid ta mõtetes. Ja ta ohkas.

Ta käis meie juures, aga ta istus meeleldi akna all, ohkas. Kõik oli vaikne.

Me ei julgenud küsida, miks ta ohkab. Meiega ta ei mänginud.

Tegi söögid, tegi pudrud. Jälle istus, jälle ohkas.

Me arutasime aasta noorema õega, et vanaema on meil ikka väga imelik, ainult ohkab.

Setu päritolu naisena oli ta oma kodust ilma jäänud.

Kui ta tütar, mu ema, abiellus, valitses Eestis ateism.

 

Ateismi ajal ei võinud ametlikult laulatada, tuli registreerida.

 

Isa suguvõsast kirikuõpetaja laulatas nad Võõpsu kirikus. Võõpsu on Setumaa.

Tavaline vana elu polnud enam võimalik, korraga tuli hakata elama teises kohas, teistmoodi, teha teisi asju.

 

Setumaad, seda Setumaad enam ei olnud.

 

Kõik kaugenes endisest, aga see endine ei kadunud inimeste hingest ja südamest.

Bussijuht, kellega Värskas sõitsin, ohkab, et ta pole saanud vanemate tallu Petserisse. Kaheksakümmend aastat – 2-3 põlvkonda tagasi.

Aga koha mälu ei kao, koha mälu jääb lugudesse.

Ma ise ei ole Petseri liivastel männimetsade nõlvadel käinud, pole käinud Ungavitsas.

 

Aga olen käinud Võmmorskis, Uusvadal, Meremäel, Kolesoval.

 

See tunne, mis on Petserimaa, see eriline tunne Petserimaast on mulle tuttav – loodus on siin kui katedraal eriline oma sälkorgude ja kõrgendikega.

Moodustub looduse katedraale külade vahele.

Selle koha igatsusest on saanud lood, laulud, muuseumimärgid, millest jõudu ammutades loovad noored nüüd oma Setumaad oma elus ja südametes.

 

 

Teater Säpina küla heinaküünis

Sel suvel augustis mängis Taarka pärimusteater Setumaal Säpina heinaküünis Ilmar Vananurme igatsusdraamat “Petseri igatsus”.

 

Säpina on Petserist jala kulgemise teekonna kaugusel, aga tegelikult on ta teispool kontrolljoont, mis on Stalin 1944 aasta joonistus.

Taarkateatri Valli ja Pauli lugu hõljub kui üks lõputu ähmane olukord, inimesed lootustest pinevil ja lootusetusest pingul:  A Valli om sääl – kontrolljoonõ takah – nii lähkoh, a õks nii kavvõh. Ja ma’ olõ siih. Ütsindä olõminõ om tõõnõkõrd halusap ku kontrolljuun.."

"Petserimaa igatsust" saatev fotonäitus eksponeerib igatsussähvakud 1920. - 1930ndate Petserimaalt seto aktivisti Arvi Matvei kogust ja "Petserimaa igatsuse" laulud elavad autor Mari Kalkuni kassetil edasi.

Taarka teater on võimsaid etendusi andnud mitmeid, 2018 “Vanahunt”  Treski küünis; Feodor Vanahunt (1890–1965) ehk setopäraselt Vanahundi Höödor oli Petserimaal Vilo valla Lõtina küla jutuvestja, kandlemängija ja ilma näinud mees.

 

 

Stalini Setumaa kaart

Siin dokumendil aastast 1944 on esitatud kogu Setu ala – see on Stalini Setu jagamise kaart. Stalini Setumaa jagamise kaart oli kogu ENSV perioodi salastatud dokument.

See dokument tuleks nüüd – kasvõi 30 aastat pärast Eesti riigi taastamist - tagasi panna Eesti kooliõpikutesse ning muuseumides kõigile nähtavaks teha.

 

Stalini Setumaa kaart

 

 

'Ühine' pidu siin ja sealpool piirijoont

Nüüd 28. augustil tähistati Nedsaja ja Radnaja külades ühiselt mõlemal pool piirijoont Petserimaal Maarjapäeva, mis märgib pööret sügise-talve poole, seda püüti teha Nedsajas videosilla abil.

Hõiked üle piiri: kas te kuulete, kas te näete?

Aga Nedsaja pidu kandis setu laul – see lõputu ühine laul saadab inimesi hällist hauani, on saatnud aastasadu ja loodetavasti jätkub sajandeid... *

 

 

Saatse Muuseum

Kui Viktor Veeber 1974. aastal Saatse külla muuseumi asutas, olid muuseumimajas koolitunnid juba lõppenud.

 

Endisest vanast koolimajast sai koduloomuuseum, mille peamiseks eesmärgiks oli tutvustada seda unikaalset piirkonda, kus on säilinud setode kultuur ja nende eriline maailmakäsitlus.

 

Saatse muuseum on põneva ajalooga maja, ekspositsioon tutvustab Saatse kirikuküla ja ümbruse külade ja inimeste lugusid, siin on kõrvuti väljas väljas traditsioonid ja moodne kunst.

Saatse muuseum on kui pihlaka marjakobar, mis sümboliseerib ühe elutsükli lõppu selle küpsuses, mida on esemed muuseumis.

Pihlakas kaitseb kogu seto kultuuri ja selle pärle Saatse muuseumis, mis on konsentratsioon Saatse nulga vaimsusest.

 

See marjakobar on viiv enne seda, kui kõik muutub mälestuste mälestuseks.

 

Läbi selle paikonna vaimsuse tõuseb kunagi jälle põrmust uus kultuur, milles on lahustunud kõige väärtuslikum minevikust.

 

Pihlakas on see puu, millele seto toetub – pihlakas on vägi.  **

(Kohalikku loodust võib ka kauemaks nautima jääda, sest Saatse muuseum pakub ka majutust õuealal asuvates suvemajades – viiteks, reisiplaanide tegemisel.)

 

 

Setu on nagu paguluseestlus

Setumaaga on natuke nagu paguluseestlusega – sellest rääkimist lükatakse pigem edasi või siis püütakse mitte arutada, on “kiiremaid asju”.

Aga meie igapäevaelus peaks meis igaühes olema üks nurgake, mis on kui püha, mis koondab ja keskendab meie mõtteid, mida  kultuurina hoida, mida kultuurina edasi kanda ja edasi mõtlemiseks jagada.

Setumaaga on nagu paguluseestlusega, et seda tuleb kanda endas piiridest hoolimata.

Ise olen suur nende võimsate varjul maailmade fänn, aukartuses nende ees.

Kujutan ette, et “Petseri igatsuse” esitusel ka Eesti Majades vallanduks vaatajatel äratundmise ohe.

 

Värska bussijaama seinal on välja pandud setude ajalugu (koostas Ahto Raudoja).    Autori fotod

Viiteid:

*  vt Seto Nedsaja/Radaja Maarjapäävä, Seto Meedia
YouTube’s :https://tinyurl.com/hzwjwyfn

** vt Saatse muuseum https://www.setomuuseum.ee/et/saatse-muuseum

***  “Petserimaa igatsuse” autorist:
Vananurm, Ilmar (21. XII 1946 Võrumaa Meremäe)
https://tinyurl.com/s92atu9m
“Petserimaa igatsuse”analüüsid:
https://tinyurl.com/3nrjz5ez
https://tinyurl.com/deuv54yy

****  Üle-Pelska Blues, muusika ja tekst Peeter Pai, esitus Peeter Pai, Olavi Aida. Kullamäe Production 2020  https://youtu.be/6JvLueKek7Q