Kalev Vilgats,  Eesti Päevaleht

 

Paralleelekspeditsioon Estonia hukkumispaika tekitab vastakaid tundeid ja arvamusi.

 

Mulle on jäänud mulje, et selle käigu põhjuseks on Estonial hukkunute omaste ja pääsenute rahulolematus sellega, kuidas ametlikku uurimisretke on kommunikeeritud.

 

Inimestele võib põhjendatult tunduda, et midagi jäetakse rääkimata, toimuv ei ole piisavalt läbipaistev.

 

Taas on võetud üles võimalus, et Estonialt üritati midagi üle parda heita. Päris „Keskpäevane praam“ kohe!

 

 

Väike parvlaev ohuks suurriigi julgeolekule?

Ent mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada.

 

Kaotasin Estonial kaks Tartu-aegset sõpra.

 

Tänu Imre Kaasile olin väike osaline tema ja Sirje Pihti kirjutatud Estonia raamatu trükiks ettevalmistamisel.

 

Tänu sellele tutvusin omakorda Sirje Pihtiga, kes oli daam kingadest kübarani ega lubanud end kunagi tituleerida kapten Avo Pihti leseks.

 

Puutusin kokku Aino ja Ülo Veidega, kelle kaksiktütred olid nagu kapten Pihtki pääsenute nimekirjas, et sealt hiljem salapäraselt kaduda.

Ent Kaas tõi mõnel korral Pärnusse veel Ameerika ajakirjaniku Drew Wilsoni, tagasihoidliku noormehe, kes rohkem kuulas kui rääkis.

 

Miskipärast tekkis mul juba siis tunne, et ta ei pruugi olla see, kellena esineb.

 

Kui uurisin väljaande (paraku olen selle nime unustanud) koduleheküljelt arhiivist tema ajakirjanduslikku jälge, ei leidnud ma üllatuseks eriti midagi. Ent seegi pole hetkel oluline.

2006. aastal ilmus Wilsonilt raamat „Auk. Parvlaeva „Estonia“ hukust 28. septembril 1994. a. teise nurga alt“.

 

Valdavalt on see raamat maha vaikitud ning pole isegi püütud Wilsoni väidetele vastu vaielda.

Selles raamatus on üks nüanss, mis on mind häirinud kõik need aastad.

 

17. juunil 2002 saatis Wilson taotluse USA riikliku julgeolekuagentuuri keskjulgeolekuteenistusele Fort George G. Meade`i, Marylandi. 20. jaanuaril 2004 sai ta lõpliku äraütleva vastuse.

See on väärt tsiteerimist: „Teie taotlust menetleti FOIA (Informatsioonivabaduse seadus) sätete alusel.

 

Meie Agentuur vaatas FOIA nõuete kohaselt läbi kolm dokumenti (7 leheküljel), mis vastaksid Teie taotlusele ja leidis, et need on praegusel ajal ettenähtud korras salastatud vastavalt täitevvõimu määrusele 12958 ja selle parandustele.

 

Nimetatud dokumendid on salastatud, sest nende avalikustamine võib eeldatavasti tekitada olulist kahju riigi julgeolekule.

 

Kuna need dokumendid on praegu ettenähtud korras salastatud, siis tulenevalt FOIA esimesest erandjuhust (5 U.S.C. paragrahv 552 (b) (1)) neid ei avalikustata.“

Minu kujutlusvõime on napp, kuidas suhteliselt väike reisiparvlaev Läänemerel võiks olla ohuks maailma superriigi rahvuslikule julgeolekule.

 

Ent see kõik läheb kokku hiljutises dokumentaalfilmis räägitule, kus pääsenud mainisid, et nende tunnistusi ei protokollitud täies mahus, öeldut väänati ja toimetati.

 

Kui küsida ametnikelt, miks nii tehti, on vastuseks vaid tuimhallid tursapilgud. Nii Eestis kui Rootsis.

 

 

Süüdistused ebakompetentsuses

Taas olen märganud, eriti Rootsipoolsetes kajastustes, et Estonia meeskonda üritatakse süüdistada vähestes meresõiduoskustes ja ebakompetentsuses.

 

Unustatud on, miks oli sellel reisil kapten Avo Piht.

 

Ta sõitis Stockholmi, et sooritada eksam, mille järel oleks talle antud õigus sõita Rootsi skäärides ilma lootsita. See räägib kapteni tasemest.

Mäletan tol ööl kaptenisillas olnud kapten Arvo Andressoni (1954-1994) ema, kleenukest, muredest vaevatud vanemat daami, kes käis aastaid hiljem Pärnu Postimehe toimetuses, et seista oma poja hea maine eest, kui ajakirjandus oli hakanud millegipärast seadma kahtluse alla meie kaptenite oskusi.

1986. aastal kaugsõidukapteniks saanud Andresson oli 1992. aastal Georg Otsa kapten ja läks sealt järgmisel aastal Estonia sillale.

 

Vikipeedia kinnitab, et Andresson oli üldse esimene Eesti kapten, kes sai Rootsi meresõiduametilt lootsita läbisõidu õiguse Stockholmi saarestiku lõunaosas.

 

Eesti esinduslaeval ei saanud olla küündimatut meeskonda. Seega on meie meeste oskuste kahtluse alla seadmine alatu.

Samuti ei usu ma, et meremehed poleks ära tundnud oma kaptenit, kui tema nägu teleekraanil kiirabiauto aknast vilksatas.

 

Kaksikõdede Veidede nimedki olid kirja pandud nii, nagu nad oleksid seda ise teinud. Liiga palju on lohisevaid lahtisi otsi.

Ameerikas salastatud dokumentide kohta on soovitatud esitada ametlik järelepärimine.

 

Ent sellele võib saabuda vastus paari aasta pärast ja olla sama äraütlev nagu Wilsonile saadetu.

 

Kui Ameerika Ühendriigid on meie nii suured sõbrad, partnerid ja liitlased NATO-s nagu räägime, siis tehku president Joe Biden need seitse lehekülge dokumente avalikuks.

 

Seda peaks taotlema nii ametisse astuv president Alar Karis kui peaminister Kaja Kallas ja välisminister Eva-Maria Liimets.

 

Sõprade vahel ei saa olla selliseid saladusi.

 

Kuni Estonia loole pole pandud viimatki i-täppi, seni jääb see meid kummitama.

 

Eesti Päevaleht,
14. september 2021