Kristel Vilbaste, This email address is being protected from spambots. You need JavaScript enabled to view it.

 

Maailm on oma eksirännakutes jõudnud punkti, kus ainult imele lootmine paneb edasi tegutsema.

 

Just see koroonakriis, mille algust ja lõppu ei suuda enam lahti mõtestada kõige vaimurikkamad ega ka tänapäeva teadus.

 

Siis on ikka hea loota millegile, mis muudaks ja taastaks endise oleku.

 

Pole teada, kas selline vanasse tagasijõudmine ühiskonnale üldkokkuvõttes kasu tooks, aga see tundub turvaline.

Lootused vaktsiiniimele on purunenud ka kõige lojaalsematel.

 

Sama 66,6 protsenti inimestest, kes statistiliselt alati kohusetundlikult Eestis valimas käivad, on nüüdseks ka end vaktsineerida lasknud.

 

Saatanlik arv tublidest kodanikest, aga nüüd on nemadki valjuhäälselt hoopis koroonaravimit nõudma hakanud, selmet kolmandas inimkatse voorus osaleda.

 

Tuleb nõustuda fotokunstnik Peeter Lauritsaga, kes ütles, et ta oli nõus laskma end vaktsineerida vaid seetõttu, et ta armastab väga loomi ja talle ei meeldiks, kui nende peal vaktsiinikatseid tehtakse.

Millegipärast lähebki kogu aur riiklikul koroonaga võitlemisel vaktsiinide peale, kuigi omamaine ninasprei on inimeste seas väga populaarne ja paljudel inimestel alati kaasas.

Ka alternatiivmeditsiini ravijad püüavad luua imesid.

 

Tõhusat koroonaravimit aga pole ikka veel leitud, enamasti leitakse ravim olemasolevate seast täiesti juhuslikult ja see on nii lihtne, et kõik ahhetavad, kuidas selle peale varem ei tuldud.

 

Sest loodus on ikka tasakaalus, igale mõjule on vastasmõju.

Ja kuigi ma lubasin seekord kirjutada mihklipäevast, siis märgates, et aasta tagasi olen ma siinsamas leheveergudel juba hingedeaja mõistatamisest kirjutanud, siis räägin seekord mõistatusest, millele ma kuidagi vastust ei suuda leida.

Lõpetasin just raamatu “Meie maarohud” käsikirja, kus püüan rääkida maarohtude kogumise ja kasutamise lihtsusest, mitte tavalise inimese imerohtude valitsejaks, nõiaks hakkamisest.

 

Sellest, mida iga pereema on osanud ja mis igas Eesti peres on kogu aeg tagataskus olnud – kümnekonna ravimtaime igapäevane kasutamine, hoides nendega haiguste krooniliseks muutumise eest ja kasutades taimi ka end toiduga terveks tehes ja tasakaalus hoidmisel.

Ühel hetkel jõudsin aga peatükiga imerohtudeni.

 

Nende kasutamine on enamasti olnud seotud kas mingi haiguse vohamise või mõne väljamaise raamatu inimeste sekka ilmumisega.

 

Nii näiteks tulid meie sekka peale Maria von Trebeni raamatu tõlkimist ja trükimasinal kopeeritud lehtede levimist nõges ja maarjasõnajalg ning rootsirohi, üsna pea ka meestele väikeseõieline pajulill ja põdrakanep. Või siis äkki arooniamahl ja astelpajuõli.

Viimasel aastal on aga Eesti kõige tähtsamateks ravimtaimedeks tõusnud punased kärbseseened, must pässik ehk chaga ning teeseen. 

 

See on seda imelikum, et ükski neist pole ju tegelikult isegi taim, vaid seen.

 

Seenekultus on ilmselt tingitud ka sellest, et sel aastal oli punaseid kärbseseeni meeletult.

 

Tõsi, ka teisi seeni.

 

Ja kuna ühe vene mükoloogi targad õpetused kärbseseente imeravimi valmistamisel on vaikselt Eestisse imbunud, siis neid ka järgitakse.

 

Meie ravimtaimeteadus räägib küll, et kärbseseentega ravimine on mürgitusjuhtumite tõttu ohtlik ja see võib mõjuda inimestele väga erinevalt ning parem oleks tema asemel kasutada maksale vähem mõjuvaid ravimtaimi.

Kummaline on ka see, et Eestis ostvat seda mürgist seent vene keelt kõnelevad isikud isegi kokku ja viivad välja, vene turg on sellele ravimile ilmselt mõõtmatu.

 

Musta pässiku kultus on aga jõudnud selleni, et selle seenega nakatatakse juba tahtlikult puid ja luuakse tsaagakaasikuid.

 

Teeseen, mis kaugelt idamaadest tulnud, on lainena üle Eesti tormanud ka juba 1970ndatel.

Seeni oli tänavu tõesti palju, oli õuemurusid, kus murumuna oli murumuna küljes kinni ja kus kukeseeni võis vikatiga niita.

 

Inimesed räägivad, et samasugune seenerohkus tuli peale Tšernobõli tuumakatastroofi.

 

Kusjuures paljusid seeni oli siis isegi keelatud süüa.

 

Ja kui mõelda, et samamoodi hakkab keha seenetama, kui organismi antibiootikumide või kiiritusega rünnata, siis teeb see kõhedaks.

 

Kas maale on sattunud aineid, mis eluslooduse normaalset tasakaalu häirivad? Aga jäägu see teadlaste välja uurida.

Seenemürgituste hulgas ei ole palju punase kärbseseene ohvreid, pigem saavad saatuslikuks valged kärbseseened.

 

Sellest sügisest on juhtum, kus mees ja naine sõid sirmikute pähe valgeid kärbseseeni.

 

Ja kui keha hakkas tuimaks muutuma, siis said nad aru, et asi on tõsine.

 

Õnneks veel õigel ajal, aga mobiiltelefonil päästeameti kutsumise jaoks olid käed juba halvatud, pea veel siiski selge ja jalad töötasid enamvähem, nii said nad loivata naabri ukse taha, kes abi kutsus.

 

Aga enamasti hävitavat selline mürgiseen kogu maksa ja päästvat ainult maksa siirdamine.

Punasel kärbseseenel on ka oma varjatud pool.

 

Kärbseseene tinktuuri valutavatele liigestele määrimise asemel võiks kasutada pigem vähemmürgist, näiteks varemerohtu.

 

Aga punane kärbseseen on kasutusele tulnud “lendajate” hulgas, paarkümmend aastat tagasi oli ta küll juba kunstiinimeste tööriistakastis.

 

Kuivatatud punane kärbseseen annab samasuguse tripikogemuse nagu Ameerikast meile tulnud peyote või ayahuasca, mis olid populaarsed kümme aastat tagasi.

 

Kolm kärbseseent pidi olema piisav “lendama minekuks”, ainult see pidavat põhjustama 10 korda kangemat pohmelli, kui alkoholiga liialdamine.

 

Nii on nende imedega, nad kestavad väga lühikest aega, aga järelmõjud on seda hullemad.

Tõsi on, et Siberi ja Põhjala nõiad on punast kärbseseent transsi minekuks kasutanud, aga siis oligi vägevam nõid alati valvel, et inimene tagasi tuua, kui midagi juhtub.

 

Ja sellisel rännakul oli sügav vajadus, seda seent ei kasutatud vaimuilma turismiks.

Kui tänavusest kärbseseene lembusest ühele oma tuttavale rääkisin, kes parasjagu Toompeal liikumas oli, siis kostis ta, et inimestele võib imerohuna kõike maha müüa, ka puutuhka, peaasi, et hea lugu oleks.

 

Näiteks puutuhka praegu valimiste ajal poliitikutele, et “vasaku käega seda pähe raputades kaovad ära nende petlikud lubadused ja paremaga korruptsioonijuhtumid”.

Aga… tegelikult on Eestis tõesti palju muid imelisi  taimi, millega end terveks teha.