“Võitlus kahel rindel” (VES, 24. jaan 1957) ja
“Võitlus mõtteviisi pärast” (Vikerkaar, 1986-1987, E. Savisaar)

 

Ei ole mingit “üleüldist” ajastusuhet, vaid  on konkreetsed olukorrad konkreetses kohas. Mõni selline võib viia ajastu üldisema olukorrani.

1957. aasta 24. jaanuaril kirjutab Vaba Eesti Sõna eesti noortest mitmeti, kõigepealt küsimusvastus ajaloost:

Küsimus: Millal oli suurim noortepidu Eestis? H. K. — Los Angeles.  
Vastus: Meeliülendavaiks noorte pidustusiks olid Eesti Koolinoorsoo Keskliidu korraldatud Noortepühad Tartus 1921. ja 1924. aastail.  Sel puhul peeti üleriigilisi koolinoorte spordivõistlusi, võimlemise, laulupidu ja ka lavalisi ettekandeid. Skautide suurlaagrid 1926, 1932 ja 1936 ning üks noorte kotkaste suurlaager koondasid tuhandeid noori ja noorte-sõpru.

Ning siis tulevikust loos “Võitlus kahel rindel” Ungari 1956 ülestõusu kontseptuaalsest tähendusest eestlastele:

Kui ungari rahvas möödunud aastal tõusis kommunistliku orjastuse vastu, siis selgus, et sellest võitlusest võtsid suure kangelaslikkusega osa ungari noored. Ka meie rahva vabadusvõitlustes on noored alati etendanud tähtsat osa. Võitlus Eesti vabaduse eest käib kahel rindel.

Üks rinne on seal, kus eestlased elavad oma põlisel kodumaal. Teine rinne on seal, kus eestlased elavad vabaduses. Meie oleme sellel rindel.

On hea ja vajalik, kui meie omale teeme selgeks, missuguste raskete tingimuste keskel eesti noored Kodu-Eestis jäävad eestlasteks.

Siis suudame ka meie siin omal rindel paremini ja ustavamalt täita omi ülesandeid.

Kaalul on ühe rahva elu ja tulevik.

Ärgu ükski teadlik eesti noor seisku eemal sellest rindest, mis on meie rindeks kommunistliku hädaohu vastu ja Eesti rahva vabaduse eest.

Ei ole kerge mõelda ENSVsse jäänud noorte peale ning neid võrrelda vabasse maailma pagendatud kultuurikaaslastega, seda võib tänapäeval ehk võrrelda kui Põhja- ja Lõuna-Korea režiimide erinevusi ja inimsuhet.

Eesti NSV täieliku propaganda ja tsensuuriga oli kujundatud kasvukeskkond, kust kõik “võõras” ja “vale” ideoloogia, – eesti rahva ajalugu, mälu ja kultuur - olid käibelt kõrvaldatud, oli keelatud ja hävitatud võimu poolt.

Kultuuriliselt “oma” oli esitatud kui “võõras”; “võõras” oli esitatud kui “oma” - selle konstruktsiooniga valitses Moskva võõrvõim Eestit.

Samal ajal, 1957, võttis Moskva noorsoo aktiivse ideologiseerimise suuna, korraldas suvises Moskvas  Noorte- ja tudengite Maailmafestivali - kokku 34 000 osalejat 131 riigist.

Suletud ühiskonna noortele näidati Moskvat kui maailma kõige avatumat noortepidu, kus Picasso valgest rahutuvist sai järgneva ajastu sümbol.  

Elamuste nädal Moskvas andis noortele mulje avatusest.  Võitlus selle mulje eest olukorras, kus kogu avalikkus oli rangelt tsenseeritud, kestis aktiivselt 30 aastat, kuni 1980ndate teise  pooleni.

Kõigi nende 30 aasta ideoloogiline põhi on olnud eraldatud ja vastandatud eesti rahvas, keda omavahel igal viisil tülli ajada, kõigiti vältida meil omavahel tutvunemast, maailma avanemise uusi võimalusi nautimast ja koos tegutsemast.

 

On käinud permanentne võitlus mõtteviisi pärast ning näeme, et paljud provokatsioonid väliseesti-kodueesti vastandamiseks õnnestusid.

Võitlus mõtteviisi pärast

Sovetiaja lõpus ilmuma hakanud ajakiri Vikerkaar avaldas 1986-1987 Edgar Savisaare loo “Võitlus mõtteviisi pärast”.*

1957. aasta Moskva üliõpilasfestivali ajast oli selleks ajaks möödas 30 aastat, uus põlvkond nõudis selgitusi ja keeldus ideologiseerumast, ideoloogia objektiks hakkamast.

Kõige vastikum oli olnud totaalne püüd jätta muljet vabast valikust – näiteks, et paguluses noortest ja ettevõtmistest midagi ENSVs noored ei teadnud ega tundnud ega tohtinudki teada (pidev meelsuskontroll, karistamine) siis avalikkusele esitati seda hoopis “teadlikkuse” erilise võiduna, “teadliku” inimese vaba valikuna...

Üks näide. Oli ülikoolis kursus “Väliseesti kirjandus”, mille  loengud kõige sagedamini ära jäid ja ülevaatlikku lugu ei moodustunud, samas “Parteilise juhtimise kursused EKP Tartu linnavalitsuses 21. juuni tänaval (ENSV väljakuulutuse auks ümbernimetatud Rüütli tänaval) toimusid “iga ilmaga”.

Ajupesu ja totaalse tsensuuri tingimuste all ilmutatud kitsas spektris kirjandus (domineerivalt klassika ja nn vennasrahvaste oma) pidi ülistama Eesti rahva suurt lugemishuvi ja sovjetieestlaste tragidust.

 

Ajupesu viis punkti, et elame õnnelikul vabal maal nüüd ja edaspidi kommunismis, väljaspool süsteemi möllab ja mandub  roiskuv kapitalism.

Treening “meie” mõiste alla okpatsioonivõimu määratlemisel oli totaalne. “Nemad” pidi olema kõik mittesotsialistlik, aga eriti eesti pagulased maailmas.

Muidugi, võitlus-mõtteviisi-pärast oludes otsiti  mõtestatud tasakaalu traditsioonide (perekondlik eestlus) ja uuenduste (lõpetada vastuolu välise mulje ja sisemise tsensuuriga kontrollitud avalikkuse vahel).

 

Nüüd!

Nüüd on omakorda möödunud 30 aastat Eesti riigi taastamisest, nüüd on aeg astuda minevikust suur rühikas samm järgmise tuleviku suunas.

Nüüd on aeg vaadata ülimalt teraselt noorte pilkudega avatud maailmas ja näha neid uusi võimalusi noorte koostöödeks, eneseteostuseks ja eesti ühiskonna edendamiseks – see on pidu!

See olgu pidu, sest head ideed sünnivad tihti tarkade noorte omavahelises kokkupuutes ja arutamiseks. Selleks vajame noorkotkaid ja gaide ja skaute, vajame rõõme, laule ja tantse.

Mulle meeldib ja on olemuselt lähedane Viivi Luige mõte, et hall argipäev on olemas ainult sedavõrd, kuivõrd me laseme tal olemas olla!

 Jah, nüüd teisiti!

Me kõigi maailmasuhe vajab restarti mitmeti: vajab noorte kuulamist, noortelt õppimist ja usaldamist ning vajab rõõmsameelset avatud koostegutsemist.

Pidu, noored, vabadus –

ja seda kõike palju rohkem vajab me leht!

64 aastat tagasi Vaba Eesti Sõnas avaldatud “Võitlus kahel rindel” on tähelepanuväärne manifest praegugi, sest noorte tegutsemine ühishuvides ja koos vajab ühiskonna sellisena tunnustamist ja tuge, vajab noorte kutsumist ka eestluse institutsioone juhtima.

Oma kultuuri, mälu, elujõudu, kultuuri ja maailma saame kanda ka heatujuliselt ja heatujulist tegevuslusti tuleb õppida noortelt.

Noored las veavad eesti ühiskondi maailmas – noored teevad seda hästi, heatujuliselt ja rõõmsa energiaga, mida me kõige rohkem vajame...

On noorte aeg rääkida ja kirjutada,

me vanemad, kuulame ja toetame.

Nii mõtisklen ma ning soovin seda mõtet eesti ühiskonnaga jagada.

 

Maarja Pärl Lõhmus

______
*   Viide
Savisaar, Edgar. Võitlus mõtteviisi pärast //Vikerkaar 1986, 4 - 6; 1987, 1 - 2.