Toomas Sildami intervjuu Alar Karisega  Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

 

11. oktoobril ametisse astuva presidendi Alar Karisega tegi pika intervjuu ERRi portaalis ajakirjanik Toomas Sildam, kelle president Karis valis oma uueks sisenõunikuks. Avaldame intervjuu lühendatult.

 

Kuidas kirjeldada Eestit?

Eesti on selline tubli riik, kes vajaks edasi arenguks motivatsiooni ja eesmärki. Ja natuke ka tuju tõstmist, sest me näeme, et pidupäevadel ollakse õnnelikud ja rõõmsad, aga argipäev päris nii ei ole.

30 aastat pärast iseseisvuse taastamist küsitakse ikka – kas meie iseseisvus on paratamatus, ime või juhus?

Ime on see ju kindlasti, kui mõtled, kuidas ja millal see kõik juhtus. Ja arusaadavalt paratamatus, eestlasena või Eestis elava kodanikuna ei kujutaks teistmoodi ettegi. Eesti riik peab olema, peab kestma.

Väikeriik Ida ja Lääne murdejoonel, väga mitmekultuurilises ja globaliseerunud maailmas, kardame võõrastele koduust avada, ei ole riigina eriti kaastundlikud. On see kirjeldus ülekohtune või täpne?

Selles on elemendid, millele võib kindlasti alla kirjutada. Me oleme ettevaatlikud. Oleme rohkem suletud, kui peaks. Majandusena oleme avatud, aga võõra tunnetus tekitab meis teatud kõhklusi, jah.

Eesti Ekspress avaldas noore Kabulis elava naise loo, kes töötas Afganistanis kodanikuühendustes ja valitsusasutuses ning küsis Talibani teisel nädalal Eestist asüüli, sest kardab enda elu pärast. Kvoot on täis, sai ta vastuseks.

Siin ongi küsimus, mida ka mina olen pidanud endale selgeks tegema – mida see kvoot tähendab. Kui kvoot on väljast peale pandud, siis päris nii ei saa see olla, võiksime ikka ise aru saada, palju meil on võimalik tuua siia rahvusvahelist kaitset saavaid inimesi, et see ei ohustaks meie julgeolekut. Targad inimesed on olemas, kes neid arvutusi teevad.

Kui see paisub väga suureks ja korraga tuleb palju inimesi, siis võib tekkida pingeid riigis ja seda ei taha me keegi.

Millise pilguga me siis vaatame Eestit Afganistanis aidanud inimeste otsa? [Kui nad tahavad sealt turvalisemasse keskkonda lahkuda.]

Neid tuleb kindlasti aidata. Oleme osalenud NATO missioonil ja sellistele missioonidele minnes peaks juba alguses teadma, et võivad tulla tagasilöögid, kus missioonilt lahkudes tuleb anda abi nendele, kes meid on aidanud.

Toomas Hendrik Ilves, kui ta andis 15 aastat tagasi Vabariigi Presidendi ametivande, unistas sellest, et tema ametiaja lõpuks oleks Eesti niisugune, nagu 50 okupatsiooniaastat poleks olnudki. Kas Eesti on nüüd mentaalselt niisugune?

Okupatsiooni meilt ära ei võta. See kandub edasi järgmistele põlvedele, ka mentaalselt. Seda ongi vaja meelde tuletada, et uued põlvkonnad teaksid, mis vahepeal juhtus.

Päris nii ei ole veel, midagi on jäänud tegemata, et oleksime selline riik, nagu president Ilves kirjeldas.

Riigikogu esimees ja Keskerakonna juht Jüri Ratas helistas teile esmaspäeval, 16. augustil küsimusega, kas olete nõus kandideerima Vabariigi Presidendiks ja teisipäeval, 31. augustil parlament teid järgmiseks riigipeaks ka valis. Millised need kaks nädalat teile olid?

Väga tormilised. See kõik oli ootamatu, ma ei olnud selleks valmistunud… See oli lühem kui 100 meetri, pigem 60 meetri jooks, hommikust õhtuni pingeline. Lisaks pidin kodust ära sõitma pealinna, kus olin üksinda. Õnneks oli paar head inimest, kes mind aitasid sel teel, et saaksin vähemalt [kellelegi] peegeldada oma mõtteid ja arutada asju.

See, nagu näete, täna veel kestab, ega see lõppenud ole.

Kas see aeg oligi Doris Kareva kirjeldatud "seisund, kus sa oled olemas nii, et ei toetu millelegi, sul pole ühtegi garantiid, ühtegi teadmist ega kindlust – mitte midagi"?

Kindlus ikka oli. Mitte kindlus valimisvõidu osas, aga kindlus, et kõik läheb edasi, sõltumata tulemusest: mul on oma töö, mul on oma pere. Selles mõttes polnud midagi muretseda.

Tühjust või midagi taolist ei olnud.

Kohati vaatasin seda kõike nagu vaatleja, kes ei olnudki seal sees, püüdsin parteisid omavahel siduda, et nad teeksid mõistliku otsuse. Arvan, et parteid vähemalt hetkeks lähenesid. Loodame, et nad nüüd jälle lahku ei lähe.

/.../ Lubasite rääkida siinse vene kogukonnaga vajaduse korral vene keeles. Eesti Ekspress küsis: kas see on Keskerakonna häälte hind?

Ei. Kui oskaksin läti keelt, siis räägiksin ka siinsete lätlastega läti keeles, sest see annab võimaluse läheneda inimestele paremini.

Kuid see ei tähenda, nagu oleks minu sõnum, et meie vene kogukond ei peaks eesti keelt õppima. On vaja leida motivatsioon, miks nad seda teevad, leida võimalused, et nad saaksid seda teha, kuna tänane keskkond seda ei soosi.

Nii et, see on puhas viisakus. Kui oskaksin rohkem keeli, siis räägiksin kõigis neis keeltes, mis siin kogukonnas täna on.

Presidendi valimine tõstis teid Eesti sisepoliitika keskele. Kuidas poliitika sealt vaadates praegu tundub?

Olen seda poliitikat näinud ka varem…

Varem oli varem, praegu on praegu.

Praegu on praegu… Kõik muutub, see sõltub ju paljuski sellest, millised on erakonnad, kuidas erakonnad omavahel läbi saavad, milline on üldine õhustik. Täna on olukord, kus polariseerumine on suur mitte ainult siin rahva hulgas, vaid ka erakondlikult.

Selle kokku õmblemine ei ole lihtne ülesanne, kuigi olen öelnud, et tahan seda teha. Ma kindlasti pingutan selle nimel.

Minu kõige parema teadmise juures on ka praegune president Kersti Kaljulaid seda proovinud. Eks proovin siis uuesti, võibolla mingeid teisi võtteid kasutades. Praegu on raske ennustada, kuidas see kõik läheb, aga ma nii lihtsalt ka alla ei anna.

On siis nii, nagu kõrvalt vaadates tundub, et Eesti poliitikat iseloomustavad üksteise pidev kahtlustamine ja umbusaldamine, lisaks mängurlus?

Umbusk on tõesti suurenenud, enam ei usaldata kedagi: ei usalda inimesed oma partei sees ja parteide vahel, usaldamatus tekib valijate ja poliitikute vahel. Ja siis on kuskil arusaam, et riigikogu liikmed, valitsus ja president on eliit, kes on kuskil kaugel ja ei tahagi rahvast midagi teada.

Nii et võib-olla on üks [minu] ülesanne ka näidata, et eliidi mõiste ei tähenda tingimata, et oled kaugenenud kõigest, mis riigis toimub.

Ja siis see polariseerumine, need lahti kärisenud õmblused. Kas sellest ongi tekkinud Eesti näkku viril grimass, mida näeb maailmarändurist ettevõtja Tiit Pruuli?

Jah, see grimass on tunnetatav. Igas valdkonnas, igas teemas, mis üles võetakse, lendab kõik kohe kaheks. Ei olegi diskussioonil kohta, et arutaks kõigepealt ja siis vaataks, kui kaugele me polariseerume, vaid kohe minnakse äärmustesse ja sealt kokku tagasi tuua on väga raske. Isegi perekondades on inimesed läinud lahku erinevate teemade käsitlemisel, olgu see kasvõi vaktsineerimine, mis on rahvatervise osas väga oluline küsimus.

/.../ Kas populistidega saab läbi rääkida?

Populistidega saab rääkida. Ja rääkima peab. Ja kui tekib auk või võimalus nendega ka läbi rääkida, siis tuleb seda teha.

Nad ütlevad ju ikka, et Eesti presidendi valimine ühe kandidaadiga on nagu Põhja-Korea või Nõukogude Liit?

See on väga halb väljend, mis läks juba ka rahvusvahelisse meediasse, justkui need [presidendi] valimised olid sovetiigand või on sovetiaeg siia tagasi tulnud. Sovetiaeg oleks "üks kandidaat, üks partei" ja oleks ette teada, kes võidab.

Mina küll ei julge öelda, et meil on sovet tagasi: kaks parteid olid ju [presidendi valimisel] kõhklevad, üks oli selgelt vastu. Ja tuletage meelde, Richard von Weizsäcker Saksamaal valiti 1989. aastal [vastaskandidaadita presidendiks] täpselt samamoodi nelja partei kokkuleppel. Süüdistada Saksa Föderatiivset Vabariiki sovetis oleks vist kerge liialdus. (Muigab)

Olete arvanud, et ühiskonnas on rohkem emotsionaalsust kui ratsionaalsust, aga see emotsionaalsus on kuidagi sissepoole ja võib-olla isegi alla surutud. Ohtlik lugu?

Ohtlik lugu, jah, kui inimesed… ma ei taha öelda, et kardavad, aga on ettevaatlikud oma arvamuste väljaütlemises. See ei ole hea. Me näeme, et on palju neid, kes tulevad välja, plakatid käes. Aga need, kes mõnikord ehk peaksid tulema välja, ütlema samu ratsionaalseid asju, tegelikult seda ei ütle, räägivad võib-olla oma kodus.

Nad pelgavad, et nad saavad haiget.

Just nii. See ongi ohumärk, kui hakkad pelgama, et saad haiget. Tänapäeval piisab ju sotsiaalmeediastki, et ta rohkem oma arvamust ei avalda.

Jonatan Vseviov, välisministeeriumi nüüdne kantsler, rääkis nelja aasta eest "Plekktrummi" saates, et me peame leidma mooduse, kuidas ühiskonnana pidada dialoogi. Dialoogi esmane eeldus on tema jaoks see, et dialoogipartnerid leiavad teineteist üles ja teiseks, et nad vähemalt nõustuvad teise poole õigusega omada eriarvamust. Ilma selleta me lihtsalt karjume üksteist maha.

Väga tark mõte. Mina kirjutan sellele kindlasti alla. Ka need [presidendi] valimised näitasid, et on võimalik läheneda, on võimalik eriarvamused ära kuulata ning leppida, et inimesed ja parteid ongi eriarvamusel. Nii see asi ju peakski käima.

Meie mõjukas diplomaat Matti Maasikas ja iseseisvuse taastamise aja justiitsminister Jüri Raidla kirjeldasid Euroopa Liidu ja NATO-ga ühinemise järgset Eestit väljenditega "reformimeelsus haihtus" ja "kellu kukkus käest". Nõustute nendega?

Nojah, sellised metafoorid on alati väga huvitavad ja nende metafooridega on ka nii, et igaüks tõlgendab neid ju väga-väga erinevalt.

Aga põhimõtteliselt… Mina olin riigireformi sihtasutuse nõukogus sellepärast, et nägin: reforme on vaja teha, reformidega on vaja edasi minna. Siin on ka presidendi ülesanne neid reforme kuidagi suunata, et need jõuaksid kuhugi, et need jälle ei "kukuks maha".

Milliseid reforme Eesti vajaks?

Need on riigireformi kavas kirjas. Osa reformidega tuleb lihtsalt edasi minna, nagu haldusreformiga. Kohtudes erakondadega oli tunnetatav, et see vajadus on selgelt olemas. Et ei tekiks olukorrad, kus näiteks mõned piirkonnad jäävad ilma Euroopa rahadest ja teiseks suureneb mahajäämus. Omavalitsused peavad olema piisavalt suured, et nad saaksid olla autonoomsed ka finantsilises mõttes.

Teie toetate põhimõtet "üks maakond, üks omavalitsus"?

Jah, ma olen algusest peale toetanud, et see võiks nii olla. Nende sees võivad olla – ükskõik, kuidas me nimetame – osavallad või vanasti olid kihelkonnad. Aga riigi tasandil võiks olla tõesti 15 omavalitsust.

Aprillis nimetasite sünnilinna Tartut suhteliselt kinniseks, kus ei arutata, mis on Tartu 2050 või isegi veel edasi. Eestiga on ju samamoodi?

Eks ta natuke on, jah. Kuna Tartu on lähedal, siis näen rohkem, kuidas võetakse küll mõned sihid, nagu Tartu puhul kultuuripealinn 2024, aga väga palju ei räägita, mis pärast saab. Ega Tartu saa sellel aastal otsa, Tartu peaks arenema edasi.

Sama on riigiga. Ilmselt on probleem selles, et me ei ole mõelnud, et mis on need eesmärgid, kuhu liikuda. Pragmaatilised asjad, mis olid äärmiselt olulised, on läbitud: esialgu oma raha, pärast EL, NATO, euro raha… Selged asjad, selged sihid. Praegu on see kõik muutunud kuidagi ambivalentseks, et kuhu me nüüd liigume. Nii pole ainult meil, ka EL-is on natuke segadust, et kus me oleme ja kuhu läheme.

Samas on EL-i kliimapaketi "Eesmärk 55" (ehk "Fit For 55") siht selge – saavutada süsinikuneutraalsus 2050. aastaks. Rohepööre tuleb?

No vaat, võiks siis lahti rääkida ka Eesti kontekstis, et mida see tegelikult meile tähendab. Selge on, et keskkonnaküsimused on väga olulised ja näeme selgelt, et see vajadus on kohati isegi karjuv. Aga meie oleme ju mitte kõige paremas valguses, mis puudutab Ida-Virumaad. Seal on tuhanded pered, kes töötavad põlevkivienergeetikas ja tuleks nüüd mõelda, millised on nende alternatiivid. Sellest peab rääkima enne, kui hakkame inimesi ümber õpetama.

Kas alternatiiv on see, et minna kuskile mujale tööd otsima või leiame neile ikka seal kohapeal tööd? Mõned noori inimesi puudutavad sammud on astutud. Aga need, kes praegu põlevkivisektoris töötavad? Finantsiliselt ei ole ju mitte odav lõbu see [põlevkivienergeetika] ära lõpetada. Üks variant ongi teatavas eas inimestele lihtsalt maksta kuni pensionini näiteks 75 protsenti palgast seni, kuni neil ei ole töökohta.

See kõik tuleb läbi mõelda, et anda nendele inimestele kindlustunne. Ühe sektori kinnipanekul – ma ei taha öelda, et üleöö, aga suhteliselt kiiresti – on neile mõju. Aga milline?

/.../
Eestlane on ikka hariduse usku. Nii on meid õpetatud. Nüüd ütlete teie, et tahate Eesti muuta maailma kõige haritumaks riigiks. Kas see tähendab, et kõige kõrgharitumaks riigiks?

Ei, vastupidi. Haridus täna ei tähenda ju kõrgharidust, ei tähenda, et sul on doktorikraad. Harituks saada või haridust saada või teadjaks saada on vajalik tegelikult igas valdkonnas. Näeme isegi seda, kuidas väga paljud kõrgharitud inimesed lähevad õppima kutseharidusse, et saada oma senisele haridusele midagi peale. Ka lihtsamad tööd nõuavad nüüd hoopis teistsuguseid teadmisi, ei saa päris niimoodi, et võtad labida ja hakkad minema, töötad lõunani ja siis edasi.

See tähendab, et haridust on vaja ja seda saab niimoodi vaadata, et eri valdkondades on kogu aeg vaja ümber õppida, peale õppida, juurde õppida. Nii see haridus tuleb, ei tohi jääda seisma.

Haridus ei ole täna enam lineaarne, et alustad 1. klassist ja lõpetad parimal juhul kõrgkooli diplomiga. See on tunduvalt kirjum. Isegi kõrgkoolis hakkab alma mater'i mõte hägustuma sellepärast, et inimesed õpivad bakalaureuse siit, lähevad välismaale edasi, magistriõppesse kolmandasse kohta ja veel kusagil teevad midagi juurde. Mis su alma mater on? Ongi kirju pilt.

Kas haridus on siis eelkõige toimetulek?

Haridus aitab kindlasti toime tulla. See ongi kõige tähtsam, et kui on keerulised ajad, siis sa suudad hakkama saada.

Kui palju peaksid riigijuhid tegema otsuseid avaliku arvamuse järgi või seda tuleks eirata, kui riigijuhtidele tundub, et avalik arvamus eksib?

(Mühatab) See on hea väljend, "avalik arvamus eksib". Et kuskil on inimesed, kes teavad, kuidas kõik täpselt käib? (Mühatab)

Ei, arvan, et avalikku arvamust tuleb kuulata, see ongi dialoog. Minul võib olla mingi arvamus ja teil võib olla mingi arvamus, aga kui omavahel vestleme, siis võib-olla tuleb meil kokku kolmas arvamus. See ongi dialoogi mõte.

 

/.../ Olete te valmis ütlema avalikult, et valitsus eksib või mõni minister ei kanna oma kohta välja?

Mitte sellises stiilis. Kindlasti ma seda ütlen, aga ei ütle, et keegi eksib, sest siis olen mina järelikult eksimatu. Aga seda tuleb kindlasti öelda, kui on näha, et ollakse valel teel ja on põhjust niimoodi arvata. Me oleme emotsionaalsed inimesed, me reageerime, aga tuleb ikka vaadata, kas niimoodi väljendamiseks on ka tõepõhi all ja kui tõepõhi on all, tuleb see väga selgelt välja öelda.

Ja olete valmis ütlema peaministri kandidaadile, kes tutvustab teile mitteametlikult uue valitsuse koosseisu, et vaheta seal see või too inimene välja, sest ta ei sobi ministriks?

Esimene samm on ikkagi soovida, et peaminister eelnevalt tutvustaks, kes on potentsiaalsed ministrid, enne kui nende kõigiga koos Kadriorgu tulla. Ja kui mulle tundub, et on põhjus arvata, nagu üks või teine minister, mis iganes tausta tõttu, võib tekitada probleeme nii valitsuses kui sealt edasi ka Eesti riigi jaoks, siis saaks diskuteerida ja anda mõista, et [peaministrikandidaat] kaaluks seda.

Saan aru, seda on väga keeruline teha, sest ega peaminister moodusta valitsust, tema küsib [koalitsiooni] erakondadelt, kes teil seal on ja siis pärast öelda, et nad eksisid oma valikuga – see on keeruline. Aga tuleb kindlasti proovida.

 

Ja kui peaministrikandidaat teid kuulda ei võta?

Siis peaministrikandidaat kuulda ei võta. Vähemalt olen oma sõnumi andnud ja saan öelda, et see oli arutlusel enne valitsuse kinnitamist Kadriorus.

Millised on need kriteeriumid, kuidas te inimesi hindate?

Ma eeldan, ja see on ka kriteerium, et inimesed on ausad oma suhetes ja oma väljaütlemistes. See ei tähenda, et alati peab ausus väljenduma äärmiselt reljeefsetes sõnavõttudes.

Aga ausus on, ma arvan, kõige alus. Ja kui midagi on läinud mitte nii, nagu ei peaks minema, tuleb ka öelda, et läks halvasti. Ja siis saab seda muuta.

Millised väärtused on teile olulised, kui ühiskonda vaatate?

Oluline väärtus on – ütlesin seda ka kohtumistel [riigikogu fraktsioonides] – võrdne kohtlemine, igas valdkonnas. See on üks oluline väärtus kindlasti.

/.../ Kas president on osa Eesti poliitikast?

Paratamatult. Jah, on küsimus, kas president on poliitik. Ikka, president on poliitik. See on nüüd esimene kord, kus pean poliitiku rolli astuma.

Poliitika teeb keeruliseks kohanemine. See on teie mõne kuu tagune arvamus. Kas presidendina peate teiegi kohanema või säilitate ülikooli rektorile ja riigikontrolörile kohase autonoomia, sõltumatuse?

Autonoomia kindlasti, aga üks intelligentsuse tunnus on see, et sa kohaned olukorraga. Iga olukord on erinev, pead seda arvestama ja vastavalt ka käituma.

Autonoomia ja sõltumatus on mind saatnud kogu elu. Teadlane peab olema ka sõltumatu, ta ei saa püstitada hüpoteesi ja siis, kui tulemus näitas midagi muud, kuidagi väänata neid tulemusi, mis ta sai. Samuti oli rektorina, ülikoolid on autonoomsed või riigikontrolörina, riigikontroll on autonoomne institutsioon. Nii et mul on see kogemus olemas, olla autonoomse institutsiooni eesotsas.

/.../ Alar Karis, suur tänu, edu ja jõudu.

Aitäh, mina annan endast parima.

Terve intervjuu ERR.ee: https://tinyurl.com/3vzk398h 

 

ALAR KARIS

 

Põline tartlane 63-aastane Alar Karis on hariduselt molekulaargeneetik ja arengubioloog.

Lõpetanud 1981. a. Eesti Põllumajandusakadeemia veterinaarteaduskonna, täiendas ta end hiljem mitme ülikooli juures Saksamaal, Suurbritannias ja Hollandis.

Karis on töötanud varem Eesti Maaülikooli ja Tartu Ülikooli rektorina ning riigikontrolörina.

Alates aprillist 2018 oli ta Eesti Rahva Muuseumi direktor.

Alar Karis on 44 aastat olnud abielus Sirje Karisega, neil on kolm täiskasvanud last, kaks poega ja tütar ning viis lapselast.

Sirje Karis juhtis üle kümne aasta Eesti ajaloomuuseumit, viimased kolm aastat on ta olnud Tartu linnamuuseumi direktor.