Eesti naiste hinnangul on kõige suuremaks probleemiks vaenulikkus ja lõhestatus ühiskonnas.

 

Uus president Alar Karis võib sellele murele leevendust tuua, kirjutab Postimehe toimetaja Lea Danilson-Järg.

Tänastelt rahvastikupoliitika külge­delt selgub, et Eesti kõige põletavam probleem polegi enam inimeste väike sissetulek, vaid hoopis vaenulikkus ja lõhed ühiskonnas.

 

Miks on aga ühiskonna lõhestatus omandanud sellise sügavuse, et igapäevase toimetuleku raskusedki selle kõrval kahvatuvad?

Lihtne oleks negatiivse õhkkonna tekkes süüdistada poliitikuid, ­unustades, et nad on vaid rahva esindajad.

 

Tuleks ­ikkagi möönda, et vabale ­ühiskonnale ­kohaselt ongi Eesti inimeste vaatenurk aina mitmekesisem ja vastuolulisem, mis peegeldub kahtlemata ka poliitikas.

 

Vaadates Eesti suuremate erakondade polii­tikute poolt küsitlustulemusele antud kommentaare, tuleb tõdeda, et pilt ongi õigupoolest üsna kirju.

Liberaalsemad poliitikud paistavad olevat arvamusel, et praeguseid lõhesid tuleks parandada eelkõige revolutsiooniliste muutustega, näiteks lammutada soorollid, upitada teatud vähemusgruppe ning kriminaliseerida n-ö vihakõne.

Konservatiivsete erakondade arvates on aga just revolutsiooniliste ideede propageerimine lõhestumise põhjuseks, kuna suur osa rahvast selliste mõtetega ei haaku.

 

Nende plaan näeb ette inimeste suure­mat kaasatust otsustusprotsessidesse, et rahva enamuse tahe jõulisemalt ­maksma panna.

 

Ühtlasi peetakse vajalikuks aja jooksul kinnistunud väärtuste juurde jääda ning hoiduda inimeste naeruvääristamisest nende veendumuste pärast.

Ainus poliitikute antud kommentaaride universaalne ja erakondadeülene joon paistab olevat soov laiendada riigi vastu­tust iga inimese heaolu ja toimetuleku eest, kuigi veidi erineval moel.

Rääkides naisküsimusest, mis samuti lahendusena välja ­tuuakse, hakkab silma sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo seisukoht, et kojujäämine ei saa olla naisele ühiskondlikult omistatud roll.

 

Kahtlen, et nimetatud probleem, millega võidelda, sellisel kujul praegu üldse eksisteerib.

 

Eesti on ju naiste tööhõive poolest Euroopa tipus ja erinevalt paljudest teistest riikidest töötavad meie naised seejuures valdavalt täis­ajaga.

Võidelda tuleks hoopis selle eest, et naised, kes soovivad mingi osa elust pühendada pere eest hoolitsemisele, tuleks samuti hästi toime ega oleks ­katkematu surve all töist karjääri eelistada.

 

Laste kasvatamine on suur töö, eriti ­lasterikkas peres, kuid ühiskond justkui ootaks, et seda tööd tehakse hobikorras, siis kui kõige muu kõrvalt aega üle jääb.

 

Noorte vaimse tervise probleemid on süvenenud paljuski just seetõttu, et vanematel napib laste jaoks aega.

Räägitagu mida tahes, inimesele pole perekonnast suuremat väärtust.

 

Paraku tuleb see taipamine sageli alles koos vanusega ja ka kõne all oleva küsitluse tule­mus on siinkohal kõnekas.

 

Probleemi, et Eestis sünnib liiga vähe lapsi, hindasid kõige nooremad naised olulisuselt eelviimasele kohale.

 

Vanusega aga tähtsus järjest kasvab ning 55-aastased ja vanemad naised hindavad seda probleemi koguni kolmanda koha vääriliseks.

Mis siis ikkagi saab vaenulikkusest ja lõhestatusest räsitud Eesti ühiskonnast?

 

Üks lootuskiir paistab süttinud olevat. ­

 

Esmaspäeval ametisse vannutatud president Alar Karis pidas vajalikuks avakõnes rõhu­tada põhiseaduse seda osa, mis ütleb, et Eesti riik on loodud «kaitseks sisemisele ja välisele rahule».

 

Kõik ülejäänu tuleb tema sõnul alles pärast seda, ka eesti rahvuse ja kultuuri säilimine läbi aegade.

Kahtlemata saab sellega vaid nõustuda.

 

Kas kaotsi läinud sisemist rahu õnnes­tub Karise presidentuuri ajal ning kaasabil tõesti taastada, näitab aeg, aga lootma peab.

 

Pere Sihtkapital koostöös uuringufirmaga Norstat uuris naiste hinnangut Eesti elu probleemkohtadele. Kaht tuhandet naist hõlmavas avaliku arvamuse küsitluses paluti vastajatel järjestada kümme etteantud Eesti ühiskonda puudutavat probleemi. Selgus, et üle 40 protsendi naistest pidas Eesti suurimaks probleemiks vaenulikkust ja lõhestatust ühiskonnas. Kõige olulisemaks probleemiks oli see üle kahe korra sagedamini kui universaalne murekoht – sissetulekute vähesus, mille paigutas esimeseks 20 protsenti naistest. Meedias populaarsed teemad nagu sooline palgalõhe või kliimamuutused jäid pingereas üllatuslikult tahapoole.