Kristel Vilbaste

This email address is being protected from spambots. You need JavaScript enabled to view it.

 

On ütlemata raske kirjutada praegu rahustavat, rõõmsatest emotsioonidest pakatavat lugu Eestist.

 

Eriti hetkel, kui valitsus on just võtnud vastu otsuse, et negatiivne koroonatest pole vaktsineerimistõendi ja läbipõdemise kõrval enam pädev lubama inimesi kultuuriüritustele, täiendõppesse ja isegi kohvikusse sõpradega sööma.

 

Iga loogiliselt mõtlev inimene saab ju aru, et negatiivne test on teiste nakatamise osas kaitsvam kui vaktsineerimistõend, sest ka Eestis nakatuvad kahe vaktsiinidoosiga inimesed, ja mis kurb, kannavad haigust ka edasi.

 

Ja kuigi Eesti televisioonis on aina saateid sellest, et eestlased on maailma targim rahvas, tahaks vähemalt valitsuse räpakate otsuste valgel selles kahelda.

 

Tundub, et nad arvavad, et lisaks valimistel hääle äraandmisele peaksime ka sellega koos loobuma oma peaga mõtlemisest ja kultuurist.

 

Ja kuigi vaktsineerimata inimesi püütakse igal võimalusel alandada, on siiski ligi pooled täisealistest elanikest ja arvata võib, et maailma asju pidevalt analüüsivatest kodanikest, vaktsineerimata.

 

Mis neid selle otsuse juurde viib, on selleks siis „enneolematu kuum suvi“, mille tõttu suri Eestis 1600 inimest tavapärasest rohkem või loetud ja mõnel sõbral nähtud vaktsiinitüsistused või lihtsalt ettevaatus, seda ei analüüsita – igatahes on ligi poolel Eesti elanikkonnast  nüüd kuni järgmise aasta 10. jaanuarini lõigatud ära võimalus osaleda kultuuriüritustel ja käia teatris.

Tegelikult tahtsingi kirjutada hoopis sellest, et meie vanarahvas on selliste suurte taudide ja hingehädade korral otsinud abi ikka taimedelt.

 

On selleks siis võimalus puudele oma häda kurta või juua mõnd rahustavat-turgutavat teed, mis terveks teeks.

 

Üks turismikorraldaja rääkis isegi mõttest viia meie ravimtaimede kasutamine UNESCO maailmapärandite hulka nagu meie suitsusaun.

 

Tõsi, me oleme ravimtaimerahvas ja meil on üüratult suur arhiivikogu ravimtaimede kasutamisest, aga viimasel ajal räägitakse ühe enam sellest, et meie inimesed ei tunne enam ravimtaimi. Kas see on ikka nii?

Kui palju taimi tundis maainimene sada aastat tagasi?

 

Oma raamatus “Meie kodumaa taimi rahva käsitluses”, 1934, ütleb Gustav Vilbaste: “taimede tundmine ei ole meil veel üldiselt kõrgel. Vanemad inimesed tunnevad veel mõndagi taimi sellistena, nagu neid on õpitud eelmistelt põlvedelt; noorematel on kodus kuuldud ja raamatust õpitud teadmised paisatud juba osalt segamini ja kindlus taimede tundmises löönud kõikuma. /-/

 

Üldse tunneb arenenud külainimene keskmiselt 100-150 taime, harva mõni taimedest rohkem huvitatud isik vahest paarsada või natuke üle selle.”

Kui palju tunneb taimi tänapäeva eestlane?

 

Kui ma olin juba vähemalt sajandat korda seda viimast lõiku saja aasta vanusest raamatust oma esinemistel tsiteerinud ja kõik muudkui tõstsid kulmud kõrgele, et keskmiselt 150 taime, siis hakkasin mõtlema, kui palju tunneb neid tänapäeva inimene?

 

Subjektiivselt pakun, et enamasti mitte üle 20-30.

 

Ja seda ajal, mil taimeraamatuid ilmub igal aastal kuhjana. Ja neid tõesti ostetakse.

 

Siis aga mõtlesin, et kui palju ma neid ise tunnen.

 

Olen kasvanud taimetarkade peres ja õppinud ülikoolis taimi nii loengutes kui praktikumides ja teinud hiljem mitmeid teadusaruandeid looduse kohta.

 

Aga ma pean end ikkagi amatööriks.

 

Arvasin, et ehk 300 ringis.

 

Kui ühel hetkel ajalehele Sirp ravimtaimelugu kirjutades selle üle Ain Raaliga arutlema jäime, siis palusin meie ühel kõige targemal botaanikul - Toomas Kukel saata endale täielik Eesti taimede nimekiri, ka peenrataimed teiste seas.

 

Ja nii ma hakkasin tegema ristikesi sinna ecxeli tabelisse, nimede taha, mille liigini arvan end looduses ära tundvat.

 

Sain 600 taime. Olin ise üllatunud ja sõbradki, ehk me hindame oma teadmisi veidi ka alla?

 

Aga kindlasti on saja aasta jooksul tulnud aedades kasutusse palju uusi taimi, niiet tänapäeva koduümbruse taimede hulk meie ümber ongi suurem kui keskmisel taluinimesel.

 

Eelkõige siis tänu aedadele ja parkidele.

 

Küllap võisid vanasti mõisnikud seepärast palju paremate taimetarkadena välja näha, et ka nemad said rohkemaid taimi tunda.

Aga kui sotsiaalmeediasse küsimuse esitasin, et kui paljusid taimi tuntakse, siis selgus, et meil ongi praegu päris palju neid mõisnike suguseid inimesi, kes ka 600 taime liigini määrata oskavad.

 

Sest inimestel on tänapäeval palju rohkem aega ja ka huvi taimi määrata ja õppida.

 

On seltse ja ühinguid, kes sellega tegelevad ja inimeste huvi rahuldavad.

Aga on ka teine äärmus, inimesed, kes tunnevadki ära 20-30 taime.

 

Looduses käies näevad nad vaid rohelist rohtu, mitte ei märka kõndides, et see väike valge õiega sarikaline – köömen on õitsele puhkenud või et see mööda leppasid roniv väänduja on taraseatapp. Sest tal pole huvi ega ka vajadust neid taimi tunda.

Mäletan, kuidas proovisin oma esimesele lapsele Maarjale taimi õpetada, ikkagi ju bioloogide laps.

 

7-aastane laps oli küll palju meiega välitöödel kaasas käinud, aga süsteemi polnud.

 

Võtsin siis Viktor Masingu raamatu „100 lihtsamat taime“ ja otsustasime iga päev 5 taime selgeks õppida – algus oli lihtne, angervaks ja ahtalehine hundinui jne.

 

Kolmandal päeval hakkas laps jalaga kivikesi tonksima ja ei tahtnud enam kaasa tulla.

 

Sain aru, et loodusehuvi on võimalik nii kolme päevaga tappa.

 

Õnneks ei olnud botaaniline löök nii tugev, et oleks jätnud elukestva haava ning nüüd kasvatab ja määrab ta oma talus taimi uudishimu ja rõõmuga.

Aga, jah. Ei saa öelda, et taimetundmine oleks aja jooksul kuidagi kehvemaks läinud.

 

Ka minu ülikooliajal, 1980ndatel, ei suutnud esimese kursuse tudengid ära tunda esimesel praktikumi päeval valget mesikat ja alusmetsa taimena kasvavat harilikku pärna, tookord võttis see legendaarse botaanika õppejõu Erich Kuke pead raputama, et ikkagi bioloogiat õppima tulnud inimesed.

 

Tõsi, peale seda Tipu botaanikapraktikumi olid kõigil 200 taime koos ladinakeelsete nimedega peas ja herbaarlehtedel.

 

Taimi saabki õppida siis, kui sul neid millekski vaja on, kasvõi arvestuse saamiseks või siis meie vanarahval näiteks ilma ennustamiseks või maaraviks.