Valdur Mikita

 

Kui kõneleme hingest ja hingedeajast, siis mõtleme loomuldasa ka hingeusust. Ent mida meie esivanemad üldse uskusid? Lihtne küsimus, millele on pea võimatu vastata, kirjutab Valdur Mikita Postimehe arvamusportaalis.

Meie iidse kultuuriloo on loonud neli rahvast: Kunda kultuuri kalurkütid, kammkeraamikud, nöörkeraamikud ja soome-ugri esivanemad.

 

On selge, et 11 000 aasta jooksul on inimesed uskunud üpris erinevaid asju.

 

Tõmmates mõttelise joone kiviaja inimese maa ilmapildist tänapäevase uskude paabelini (Eestis on praegu umbes sadakond usku), oleks kõige täpsem vastus, et me esivanemad on uskunud «kõike».

Kuid loomulikult ei maksa nii lihtsalt alla anda.

 

Olles jõudnud äratundmisele, et soome-ugri usku ei saa määratleda, tahaksin järgnevalt anda just väikese spikri esivanemate uskumuste jaoks.

 

Need kaks lähtekohta ei ole teineteisega sugugi vastuolus.

 

Vastupidi – selline mõtteviis on läbinisti soomeugrilik.

 

Neli usundilist nurgakivi, mis on kujundanud meie esivanemate maailmapilti, võiksid minu arusaama kohaselt olla järgmised: animism, šamanism, looduslikud pühapaigad ja ettekujutus elust päras surma.

 

Vaatame neid ükshaaval.

Animism ja šamanism ei ole mitte niivõrd religioonid, kuivõrd keerukad usulise praktikaga seotud käitumisjuhiste kogumid, mis on esmajoones seotud jahipidamise ja meditsiiniga.

 

Toit ja tervis olid muinasinimesele kaks kõige tähtsamat asja ning selle jaoks oli vaimudega vaja sõlmida terve hulk kõikvõimalikke lepinguid, neid leppeid pidevalt kinnitada ja uuendada.

 

Selles mõttes ei erine muinasõigus kuigipalju tänapäevasest loogikast, ainult lepingupartnerid on mõnevõrra eeterlikumad.

 

Animism ehk hingeusk ning šamanism ehk hingerännak lähtuvad mõlemad muistsest kolmainsusest, maailma seletamise ühest kõige iidsemast loogikast, milleks on vägi, vaim ja hing.

Need kolm kaunis hajusate piiridega mõistet on olnud tähtsal kohal ka eesti rahva usundis.

 

Sõna «vägi» on neist kõige vanem ja võis olla kasutusel juba uurali algkeeles 6000 aasta eest.

 

«Vägi» tähistab inimeses ja looduses esinevat ürgjõudu või -energiat, mis määrab ära maailmakorra ja millest sõltub inimese õnn või elujõud.

«Hing» ja «vaim» on keeleliselt nooremad kui «vägi» ja tähistavad konkreetse isikuga seotud mõisteid.

 

Usundiloolased on nende vastetena kasutanud vahel ka termineid «kehahing» ja «irdhing».

 

Hing ehk keha hing on elualge, mis ei lahku inimese kehast eluajal kunagi, vaim ehk irdhing on aga inimesega märksa lõdvemalt seotud ning see võib ette võtta pikemaid ja lühemaid rännakuid ka inimese elu ajal.

 

Rändamine võib olla tahtmatu (näiteks unes) või siis tahtlik ja suurt pingutust nõudev (šamaani hingerännak).

 

Inimese rahutu loomuga hing ehk siis vaim on usundiloo hilisemas järgus omandanud iseseisva olendi staatuse: abivaimud, kaitsevaimud ja teised vaimolendid on genealoogiliselt inimese juurest jalga lasknud irdhinged.

Siin tuleks ära õiendada ka üks tõlkeline ebakõla ristiusu kolmainsusega – Isa, Poeg ja Püha Vaim.

 

Mina ei ole siiani päris lõpuni aru saanud, miks valiti piiblitõlkes püha vaimu tähistamiseks just sõna «vaim», kuigi «püha vägi» oleks ugrilasele tema enda usu kontekstis märksa arusaadavam.

 

Õnneks on ka eesti keeles kenasti juurdunud südamepõhjast tulev hüüatus: «Oh sa pühade vägi!»

Järgmise omanäolise nurgakivi eesti usundis moodustavad looduslikud pühapaigad.

 

Need on kahtluseta olnud meie esivanematele väga olulised paigad tuhandete aastate vältel.

 

Need muutusid rituaalseteks paikadeks juba nooremal pronksiajal ning on kujundanud siinsete inimeste tõekspidamisi läbi suuremate või väiksemate kultuurikatkestuste tänapäevani välja.

 

Sellise kultuuriloolise sügavuse üle võime ainult uhkust tunda.

 

Arheoloog Tõnno Jonuksi sõnul moodustab ajajärk 1100 eKr – 50 pKr usundilise terviku, kus paistab silma looduslikult kaunite maastikuelementide muutumine religioosseteks pühakohtadeks.

 

Millised olid aga meie esivanemate kujutlused surmajärgsest elust?

 

Kõige üldisemas plaanis võib öelda, et eestlaste esivanemad ei ole ilmselt uskunud hingede rändamist, korralik soomeugrilane elab maa peal üks kord ja kolib siis lihtsalt edasi teise ilma, kus jätkab oma tavapäraseid toimetusi.

 

Tarandkalmeid, meie vahest kõige uhkemaid muistiseid, on tõlgendatud surnute küladena, kus lahkunud oma asju omal viisil edasi ajavad.

 

Nooremal pronksiajal rajatud kivikalmetes on ise loomulik surnute luude segamine või ka üksnes sümboolse osa matmine, nii et arheoloogid on oletanud usku kollektiivhinge olemasolusse.

 

Selle kohaselt ühineb lahkunu hing peale surma millegi suuremaga ja konkreetsel isikul või «hingel» pole seejuures suuremat tähtsust.

 

See kujutelm elab edasi ka tänapäeva matusekombestikus, kui surnu tuhk puistatakse loodusesse.

Hilisemal ajal kujuneb välja konkreetne esivanematekultus, surnule pannakse sageli kaasa sõjariistu ja tarbeesemeid.

 

See viitab usule, et kaasavara tuleb ka teises ilmas kasuks.

 

Need kujutelmad teispoolsusest ilmestavad ka tänapäeva hingeusku.

 

Hingedeaegu ringirändavad esivanemad ei ilmu vaimusilmas meie ette mitte linnu või looma kujul, vaid ikka sellisena, nagu me neid oma mälestustes tunneme – tavaliste inimestena.

 

Lihtsalt nende olek on mõnevõrra «õhulisem».

 

Surm ei muuda kuigivõrd soomeugrilase välimust.

Ent jätame nüüd usundiloo ja küsime, milline on täna soomeugri «hingede» seis ajaloo areenil?

 

Sellele on kahjuks palju lihtsam vastata kui lahti harutada meie esivanemate usku – seis on kehv ja tulevik näib naftavärvi tume.

 

Enam-vähem kõigi soomeugrilaste ees peale eestlaste, soomlaste, ungarlaste ja saamide on kaks valikut: kas õudne lõpp või lõputu õudus.

 

Asjade praegune seis maailma geopoliitilisel maastikul ei anna meie hõimlastele kuigi palju lootust.

 

Selle sajandi lõpuks hääbuvad Venemaa avarustes tõenäoliselt pooled soome-ugri hõimud.

Teame liigagi hästi, et rohkem lootust on nendel soome-ugri hõimudel, kelle põlistel maadel ei leidu gaasi ega naftat.

Ent enamik meie idapoolseid hõimlasi elavad just suurtel naftaväljadel, suurem osa Vene naftast tuleb Lääne-Siberist.

 

Soome-ugri alad on Venemaa kõige nafta- ja gaasirikkamad.

 

Naftapuurimise tõttu on kahjustatud suurem osa handimansi ja neenetsi loodusmaastikest.

 

Art Leete on seda ilmestanud ühe handi põliselaniku uskumusega, et inimesed imevad puurtornidega nafta maa südamest välja nagu sääsed, mistõttu maa sureb ja maailmast jääb alles üksnes vari.

 

Nii ongi suurelt osalt läinud.

 

Kuna Venemaa eelarvetulust moodustavad nafta ja maagaas üle 50 protsendi, ei ole vähimatki lootust, et Lääne-Siberi põlisrahvad saaksid jätkata oma traditsioonilist eluviisi.

 

Linnastumine, põliste loodusmaastike hävimine ja keelevahetus ehk venestumine on tundmatuseni muutnud Lääne-Siberi rahvaste kultuuri ja eneseteadvust.

 

Kultuuri asemel ilmutab siin end üks teine nähtus, põhjarahvaste paha vaim – alkoholism.

 

Soomeugrilastelt on ära võetud maa, keel ja eneseväärikus – täpselt nii, nagu see juhtus kunagi indiaanlastega.

Võib ka mõelda nii, et rahvaste ellujäämise aktsiad sõltuvad suuresti sellest, kummast torujuhtme otsast nad sisse vaatavad.

 

Nord Stream 2 on justkui Venemaa salarelv, mis on löödud otse Euroopa südamesse – kõik mõistavad seda, kuid teha pole midagi.

 

See, et torujuhet mööda ei liigu mitte gaas, vaid kolina ja mürinaga hoopis soomeugrilaste hinged – seda mõistavad vähesed.

 

Ainult järeldus on sama: teha pole midagi.

 

Küüniliselt võib väita, et vähemasti see osa hõimuliikumisest on praktilist laadi: see kütab soojaks torujuhtme teises otsas asuvate Euroopa rahvaste toa.

Küllap mäletame veel, kus asub tänavune soome-ugri kultuuripealinn.

 

See asub Abjas.

 

Järgmisel aastal liigub kultuuripealinna tiitel Udmurtiasse, Baitereki külla.

 

Paraku on sõnal «Udmurtia» paljude inimeste meeles samasugune sünge lisatähendus nagu sõnal «Estonia» pärast kohutavat laevakatastroofi.

 

Refereerin Jaak Prozese kirja pandud ridu: kaks aastat tagasi, 11. septembril 2019 pani udmurdi rahva eestkõneleja Albert Razin ennast Udmurdi parlamendihoone ees põlema, hoides käes avaari luuletaja Hamzatil Razuli sõnu: «Kui homme mu keel kaob, olen ma valmis surema täna.»

Miks udmurdi õpetlane Albert Razin seda tegi?

 

Aasta varem, 2018. aasta sügisel, võttis Venemaa riigiduuma vastu seaduse, mis kuulutas Venemaa Föderatsioonis rahvuskeelte õppimise vabatahtlikuks.

 

See andis rahvuskeelte niigi viletsale olukorrale ränga hoobi.

 

Soomeugrilaste protestid jäid vastuseta.

 

Inimesed mõistsid, et rahvuskeeltel pole nüüdsest enam Venemaal mingit tulevikku.

Võiks ju küsida, kuidas saame Abja-Paluojal süüa mulgi korpi, kui Albert Razin ennast soome-ugri keelte hävingut ette aimates surnuks põletas?

 

Kuid see on retooriline küsimus, mis ei nõuagi vastust.

 

Võib-olla on lihtsalt mõned olulised küsimused jäänud küsimata ja kuigi on juba lootusetult hilja, peaksime neid valusaid küsimusi siiski küsima.

 

Kuigi Eesti on hõimurahvaste kultuuri omajagu toetanud ja väärib selle eest tunnustust, on Eesti ja Soome just Euroopas oma hõimurahvaste eest seismisel läbi kukkunud.

 

Euroopa on gaasitoru teises otsas asuvad rahvad unustanud.

 

Vene gaasi hind on palju-palju kõrgem sellest, mis vaatab vastu Euroopa gaasitarbijate arvetelt.

 

Ka soome-ugri maailmakongressist on ajapikku saanud Trooja hobune, mis justkui näitab üldsusele, et soome-ugri rahvastega on kõik korras, oma kultuuri ja keele praktiseerimist pole ju keegi ära keelanud.

 

Sellest on aga saanud veel üks märkamatu lisandus Venemaa hübriidrelvade lõputus arsenalis.

Niisiis, võttes kokku selle kibedavõitu mõtterännaku ja tulles tagasi Eestisse, võib öelda, et kuigi rahvana pole meil häda midagi, sureme välja hõimurahvana.

 

Soomeugrilaste hääbumisega kaob maa pealt üks imeväärselt kaunis boreaalne eluvaade, tavalise ja imetabase hämmastav kooslus, millel kahjuks pole oma rahumeelse ja kannatliku loomu tõttu mingit tulevikku.

 

Soomeugrilane võib lõputult taganeda metsa ja tundrasse, isegi siis, kui neid enam olemas ei ole.

Kahtlemata on õigus neilgi, kes usuvad, et soome-ugri kultuur ei kao kuhugi.

 

On’s soomeugrilase elu kunagi kerge olnud?

 

Tõepoolest, kultuur ongi mõnes mõttes surematu – erinevalt rahvusest või keelest, mis võivad päriselt välja surra.

 

Võtame näiteks liivlased.

 

Liivi rahvust ja keelt ei ole enam ammugi olemas, aga liivi kultuur elab edasi.

 

Kuid mõtteviis, mis tõmbab võrdusmärgi liivlaste ja liivi kultuuri vahele, on libe ja ohtlik.

 

Keelte ja rahvuste hääbumine ei ole kunagi paratamatu, see on alati poliitiliste valikute ja mürgiste kokkulepete tulemus.

 

Nii ei jõua me kunagi soome-ugri renessansini, mis mingi ime läbi võib ju ikka veel sündida.

 

Soomeugrilastel on siiani puudu üks oluline asi, mis erinevad rahvad kokku liidaks – neid ühendav tekst, olgu siis religioosne, kunstiline või poliitiline.

 

Võib-olla suudab keegi selle lähitulevikus luua, mis soomeugrilased taas hõimuna kokku tooks ja annaks neile tagasi soome-ugri eneseteadvuse.

 

Ideoloogilisel rindel on soomeugrilased praegu maailmas selgelt alla jäänud.

Lõpetaksin ühe Tõnu Seilenthali ammuse mõttega (minu sõnastuses): fenno-ugristi ülesanne ei ole levitada puhast teaduslikku informatsiooni, vaid see peab olema ideoloogiliselt mõtestatud tervik, mis kujundaks kogu rahva maailmavaadet.

 

Praegune põlvkond ei ole suutnud luua uut soome-ugri identiteeti.

Postimees,
30. okt. 2021