Eesti Rahvusmeeskoor esinemas Räpina Püha Miikaeli kirikus, dirigeerib Mikk Üleoja. Autori fotod

 

Eesti taasiseisvumisajal on uueks traditsiooniks kujunenud vanavanemate päeva tähistamine septembrikuu teisel pühapäeval.

 

Paljud räpinlased ja kaugemad vallaelanikud olid juba hommikutundidel seadnud oma plaanid sellel kaunil sügispäeval pärastlõunal osa võtta Eesti Rahvusmeeskoori kontserdist Räpina Püha Miikaeli kirikus.

 

Sest selline suursugune meeskoor juhtub ju harva oma tiheda esinemisgraafiku tõttu meie väikesesse linna, arvestades seda, et on üks tuntumaid ja mainekamaid koore maailmas.

 

Mäletan 60ndaid möödunud sajandil, kus Räpina alevi kultuurimajas oli tollel ajal harukordseks suursündmuseks tollase nimega Eesti Riikliku Meeskoori kontsert, kus väike puumaja oli rahvast pilgeni täis ja paljudki pidid läbi usteavade kuulama meeste rõkkavat lauluhäält.

 

Juhatas ju tookord esinemist meie armastatud Laulutaat – Eesti koorimuusika suurkuju Gustav Ernesaks, kes ka selle koori asutas 1944. aastal.

 

Järgnevatel aastakümnetel on koori juhatanud Harald Uibo, Kuno Areng, Ants Üleoja, Ants Soots jt.

 

Alates 2011/2012 hooajast on koori kunstiline juht ja peadirigent Mikk Üleoja.

 

Eesti heliloojate kõrval on koorile muusikat loonud sellised maailmanimed nagu Dmitri Šostakovitš, Gavin Bryars ja Giovanni Benuto.

 

Eesti Rahvusmeeskoor on oma pika ajaloo vältel andnud üle 7000 kontserdi alates Eestist kuni Põhja-Ameerika ja Aasiani.

 

2015. aastal omistati Eesti Rahvusmeeskoorile ja Mikk Üleojale riigi kultuuripreemia väljapaistvate tööde eest.

 

Seekordse vanavanemate päeva kontserdi avas nooruke üheksa aastane Arhanna Sandra Arbma lauluga "Speechless", mis oli üllatavalt fantastiline ja kõlav.

 

Arhanna õpib Räpina Muusikakoolis ja võitis sel kevadel Saksamaal toimunud laulukonkursil peaauhinna Grand Prix, kus talle omistati kogu konkursi kõrgeim punktisumma.

Ja siis võttis esinemisohjad oma kätte Eesti Rahvusmeeskoor, kelle järjestikuses esituses olid Arvo Pärdi teos "De profundis"/"Sügavusest hüüdsin" (1980) piibliteksti alusel ning Andres Uibo, Riho Esko Maimetsa ja Juste Janulyte teosed piiblitekstide alusel.

 

Viimased kaks lugu olid Rudolf Tobiase vaimulike koorilaulude pärandist.

 

Esimene neist oli "Otsekui hirv kisendab" (1904) – piiblitekst-psalm 42.

 

Lõppakordina aga kõlas "Eks teie tea" (1900) nelipühalaul meeskoorile ja orelile, mis tõepoolest pani vanad kirikuseinad resonantselt värisema ja lummutama kontserdikülastajate hingi ning pisaraid veerema põskedel.

 

Muide paljudel kontsertidel oli väliseestlaste seas see lugu populaarne ja seda oli ka minul võimalus laulda koos New Yorgi Eesti Maja Meeskooriga tolle hiilgeaja lõpuaastatel.

Oli üks ütlemata kaunis pärastlõuna täiusliku muusikavormina väikelinnas Räpinas.

 

 

4. Matkarajad traditsiooniks

 

Kaks aastat tagasi, kui Eesti Vabariigi Presidendi kantselei juurutas endise Presidendi Kersti Kaljulaidi algatusel nädalasi tööalaseid külastusvisiite vabariigi erinevatesse piirkondadesse, et kuulata ära kohalike kogukondade muresid, oli üheks peatuspaigaks Räpina.

 

Tulihingelise spordivaimuga president organiseeris peale tööalaste kohtumiste kohaliku aktiivi osavõtul esimese Presidendi jalgrattamatka Räpina ümbruse looduskaunitesse kohtadesse Räpina sadamas Lämmijärve kaldal.

 

Tollasel matkal osales ligi poolteistsada matkahuvilist.

 

Kahjuks järgneval aastal polnud presidendil enam võimalust osaleda.

Tänavusel 3. Presidendi rattamatkal võttis initsiatiivi omale Räpina Spordiklubi president (ikkagi president) Kurmet Karsna, seega nimi vääris eesmärki.

Ühtlasi tähistasime selle üritusega äsja möödunud Eesti Vabariigi 30. taasiseseisvumispäeva.

 

Kolmanda augustikuu pühapäeva keskpäevaks oli Räpina keskväljakule kogunenud kümmekond matkahuvilist, minuga koos – trotsides vihmast ilma, et võtta ette teekond Eestimaa ühte piiripunkti Mehikoormasse Lämmijärve äärde ja tutvuda niiöelda linnulennul selle kaluriküla ajalooga.

Mehikoormas tegi Kurmet Karsna väikese ringsõidu, tutvustades kohalikke vaatamisväärsusi.

 

Jõudes kohalikku seltsikeskusesse, algas väga tugev vihmasadu, millega oli sobilik nii öelda räästa alla kolida ja kohtuda siinse põliselaniku võro keele hoidja Urmas Kallaga, kes oma suure osa elust on elanud Mehikoormas.

 

Algatuseks tutvusime ümarlaua vestluses matkagrupi liikmete igapäevategevustega ja siis jätkas juba Urmas mõnusas võro keeles kohaliku küla ajaloost.

Vanal ajal olnud siin järv nii kitsas kui jõgi ja kahel pool järve olid külad, ja jõgi oli ka nii kitsas, et perenaised andsid üle jõe teineteisele leivalabidaid laenamiseks.

Et järv on liikunud omal ajal nii edasi kui ka tagasi, ka rannaliiv kandus ühest kohast teise.

 

Muinasaegseid leide on siin leitud õige mitu: kaks kivikirvest, rootsiaegne mõõk.

 

Mehikoorma on ajaloos olnud tähtis inimeste edasi tagasi liikumise koht.

 

Küla ise asub rannavalli peal, mis on tihedalt majadega asustatud.

 

Teispool järve elavad venelased kutsusid küla "Izmenka".

 

Jäälahing 1242. aastal* peeti Mehikoorma kohal järvejääl kohalike looduslike olude kiuste (ümberringi sood).

 

Siin lähedal on sõdinud ka Rootsi ja Vene laevastik: pole teada, kes peale jäi või lepiti kahe päeva lahingute tulemusena viiki.

 

Tund Urmasega möödus kiiresti, turgutasime end suupistetega.

 

Osalejate vahel loositi auhindu ning tagasisõit Räpinasse võis alata.

 

Kuigi vihmapilved tiirutasid ümberringi terve tagasitee, jõudsime Räpinasse kuivalt õnnelikena, teadmisega, et tuleval aastal võtame ette kindlasti uue matkaraja uute sihtidega.

Aitäh Räpina SK juhtkonnale ja president Kurmet Karsnale, aitäh Urmas Kallale, Tea Tensonile ja Inga Rõzovile Mehikoorma Seltsikeskuses peavarju pakkumise eest!

 

Harry Peterson,
Lakewood, NJ

 

*Jäälahing oli 5. aprillil 1242. aastal Eestimaad ja Venemaad eraldava Peipsi järve jääl Varesekivi lähedal Lämmijärve idakalda juures toimunud relvakonflikt Tartu piiskopkonna, Mõõgavendade ordu ja Aleksandr Nevski juhtimisel Novgorodi vabariigi ja A. Nevski Suzdali vürstiriikide sõjaüksuste vahel. Esimene edu oli orduvägedel, kes murdsid oma kuulsa seanina lahingumoodustisega kerge vene jalaväe lahingukorrad, kuid peale seda sattusid raskeltrelvastatud ordurüütlid paksu lumme ning kaotasid manööverdumisvõime. Peale mida ründas rüütleid vene ratsavägi ning piiras rüütlid ümber ja sundis seejärel taganema Peipsi järve läänekaldale. Taganemise käigus sattus osa rüütleid järve põhjapoolsemas osas olevale sügavama veetasemega ning nõrgema jääga pinnale ning uppusid oma ja hobuste raudrüüde raskuse tõttu.

 

Matkagrupp valmis teeleasumiseks.