Külas proua Olly Kodusaarel oktoobris 2021. a. Autori fotod

 

Oktoober on Eestimaal kuu, kus peetakse õpetajate päeva.

 

Paljudel meist on oma kooliaastatest meelde jäänud lemmikõpetajad, kes olid meile teesuunajad noorest rüblikust teismeliseni ja edasi kuni täisealiseni suurte ellu.

 

Meie koolides oli tava anda 5. klassist juhtimine kindlale õpetajale ehk nn klassijuhatajale, kes viis sind välja keskkooli lõpetamiseni.

 

Räägingi siin Räpina Gümnaasiumi "raudvarast" - ajaloo õpetajast proua Olly Kodusaarest.

 

Räpina Keskkoolis alustas ta tööd 1953. aastal ja lõpetas 2001. aastal, kui pensioniiga kätte jõudis.

 

Pärast seda jätkas veel tööd Värska Gümnaasiumis ja 2004. aastal oli õpetaja Räpina Aianduskoolis.

 

Ajalooteadmisi on temalt ammutanud sadu õpilasi, teiste seas praegune Tartu linnapea Urmas Klaas, kes 1987. a. vabariiklikul ajaloo- olümpiaadil saavutas 2. koha.

 

Kusjuures esikohast lahutas pool punkti.

 

Ühtlasi oli proua Kodusaar klassijuhataja, kelle hoole all jõudis kooli lõpetamiseni neli lendu (esimese lennu koosseisus olin ka mina ja teises lennus lõpetas tema tütar Katrin Viilu).

Kohtusin proua Olly Kodusaarega üle aastakümnete vahetult enne õpetajate päeva tema kodus Räpinas.

 

Oli väga südamlik vastuvõtt.

 

Kuigi selleaastane 90. aasta juubelipidu tuli praeguse koroonaviiruse tõttu ära jätta, siis arvab ta optimistlikult, et tuleb kümme aastat veel elada, et järgmist juubelit pidada.

 

Tervise üle ta ei virise, vaid selle aluseks peab sporti ja liikumist.

 

Vanasti igal hommikul tööle rühkida Räpina Keskkooli ja õhtul tagasi oli osa päevasest elurütmist. Kõrge iga veel piire ei sea.

 

Minu kooliaega meelde tuletades ta muheleb ja meenutab, et kui nad meid 4. klassi tundides omale viiendasse eelnevalt valimas käisid, siis mina olin rohkem laua all.

 

Loosi tahtel aga sai ta minu enda viiendasse klassi.

 

Pahandusi sai algul ikka tehtud, päevik oli tihti "punane" ja kevade poole, kui ta minu poole pöördus, et miks nii juhtub, siis vastasin: "aga ma ei jõua enam hea olla."

 

Hiljem aga kujunesin ma väga aktiivseks, heaks poisiks, kes tegi sporti, laulis, tegeles liiklusringis kõikide ühiskondlike töödega.

 

Oma lapsepõlve veetis õpetaja Kodusaar ema ja isaga kodutalus, mis asus Jõgevamaal Süvalepa külas.

 

Aastad möödusid Palamuse koolis õppides ja isaga koos talumaal põllutöid tehes.

 

1950. aastal arreteeriti tema isa, sest talupidajat peeti rahvavaenlaseks ja kulakuks.

 

Karistuseks 25+5 aastat vangistust.

 

Isa lasti küll pärast Stalini surma vanglast välja, aga kulaku lapsele oli kõrgkoolitee suletud ja ülikooli astumine ähvardus luhtuda.

 

Proua Olly Kodusaar pidi ülikooli pääsemiseks oma elulugu "kohendama".

 

Tegelikke fakte tema ja ta vanemate kohta teadis nõukogude ajal ainult paar lähedast sõbrannat.

 

Ja seda tegi ta olude sunnil.

 

Ta isa võitles Vabadussõjas Eesti iseseisvuse eest.

 

Pärast ülikooli lõpetamist suunati ta kohustuslikus korras tööle Räpina Keskkooli, kus ta hakkas põhikohaga kehalise kasvatuse õpetajaks.

 

Aga järgmisel aastal asus õpetama oma meeliserialal – ajaloo õpetajana.

 

Sõjakoledusi, mida ta õpilaste on põlvkondade kaupa ajalooraamatute vahendusel rääkinud, on proua Olly Kodusaar kogenud ise.

 

Kaks korda on vanajumal hoidnud tema koduküla.

 

Mälestustes läheb ta aega juulikuusse 1941. a., kui venelased põletasid mitu majapidamist, mis asusid naaberkülas Eerikveres.

 

"Nägin, kuidas suitsujutid tõusid taevasse.

 

Paljud kohalikud jätsid oma kodu maha kartuses, et vallutajad tulevad nendegi majapidamisi rüüstama.

 

Teine kord oli 1944. a., kui Nõukogude sõjalennuk meie küla lähistel alla kukkus.

 

Pihta saanud lennuk tiirutas enne meie külade kohal.

 

Vähemalt kuue sõduri elutee oli lennukis lõppenud, nägin neid oma silmaga.

 

Lumi oli kõik must, lennuki tükid maas.

 

Kohalikud inimesed käisid õnnetusest maha jäänud esemeid endale võtmas.

 

Mina sain sealt leitud langevarjusiidist pärast endale pluusi.

 

Üks mees võttis aga hukkunud lenduri jalad endaga ühes, sest jalgade otsas olid saapad, mida ta kohe kätte ei saanud.”

 

Eluaeg on proua Olly Kodusaar tegutsenud Räpina naiskooris "Koidula", käinud laulupidudel ja laulnud Räpina kultuurimaja naisansamblis.

 

1961. a. lavastati Räpinas muusikaline komöödia "Vesiroos”, kus üks osatäitja oli proua Olly Kodusaar.

 

Lavastuse "Vesiroos" osatäitjad. Olly Kodusaar esimeses reas paremalt esimene. Arhiivipilt, 1961. a.

 

Minu lapsepõlvemälestustes on see fantastiliselt hästi mängitud lavastus sööbinud eriliselt mällu, sest seda mängiti jaanipäeval Räpina Tuletõrjeväljaku laululaval.

 

See oli kohalikule rahvale suursündmus.

Selline on üks seemneteradest – õpetaja Olly Kodusaar – kes on pidanud üle 50 aasta õpetajaametit.

 

4. Aja jälg

 

Möödas on teine koroonasuvi. Kui esimesel suvel Eestimaa kultuuripildis suuri sündmusi ei toimunud ja uus koroonalaine hakkas sisse suruma "uksest ja aknast", siis uus õitsele puhkenud kevad andis märke viiruse taandumisest.

 

Oli tunda, et Eestimaa rahvas saab täiel rinnal hingata.

 

Kultuuri - ja sporditegelased igas žanris sumisesid nagu mesilaspere kevadisel õitemerel ümber mesilastaru sisse-välja, et kuidagi korvata kaotatud aega ja saamata jäänud raha.

 

Kahjuks on elu seadus, et kaotatud pole kunagi samas mahus võimalik tasa teha.

 

See on üks aja jälg – teine see, et olude kiuste me püüdsime parimat.

 

Eesti 30. taasiseseisvusaasta suurejooneliseks rahvaürituseks oli Võhandu paadiralli, mis startis Tamula järvelt Võru külje alt ja kulges ca 100 km mööda Võhandu jõge kuni finišini Võõpsus peaaegu jõe suudmes.

 

Võhandu paadirallil.

 

Üle 1300 osavõtja erinevate paatide, kanuude ja süstadega nautisid kaunist suvepäeva.

 

Mõnegi rallitaja sõit lõppes uue päeva koiduvalguses.

 

Lutsu talus Põlvamaal toimus muusikaline suvelavastus "Lõõtsajumal" Põlvamaa lõõtspillikuningate mälestuseks, mis viis meid keerulistesse sõjaaastatesse.

 

Võidupühajaanipäeva tähistati koos Kaitseliiduga tõrvikute süütamisega, mis kulmineerus vanasõidukite ralliga, mille eestvedajaks oli Räpina vallavolikogu liige Toomas Heering oma meeskonnaga.

 

Põlvamaal Kiidjärvel toimus menuetendus "Vana klaver" 50-60ndate aastate Eesti poplaulja Kalmer Tennosaare mälestuseks.

Suvelõpu suursündmuseks oli Setomaal Lüübnitsa kalurikülas toimuv sibula- ja kalalaat, mis oli piirangute tõttu ühepäevane, aga hea kultuuriprogrammi tõttu väga külastajaterohke.

 

Suurepärase etenduse andsid mustlasansambel "Romaska" ja kreeka muusika ansambel "Zorbas".

 

Taasiseseisvuse 30. juubeliaasta meeldejääv kontsert Räpina vallas Ruusal oli meie armastatud rocklauljalt, hallipäiselt Ivo Linnalt koos ansambliga "Supernova".

Käes on sügis, jällegi kordumatu oma veetlevate värvidega. Jällegi ründab Eestimaad halastamatu uus koroonaviiruse laine. Oleme teelahkmel – mida teha ?

 

Kas minna seto keeles "õkvat" teed või rohtunud ajalootuultes räsitud metsateed!?

 

Mina läheksin mööda armast metsateed oma lapsepõlvemälestustes, tihti peatuksin ja arutleksin endamisi – mis on elu andnud meile õpetlikku!

 

Jällegi aja jälg.

 

Harry Peterson
Lakewood, NJ