Vestlusring "1944: raskete valikute aasta" toimus Tallinnas Vabaduse väljakul. Autor/allikas: Eesti Mälu Instituut

Eesti Mälu Instituudi ja Inimõiguste Instituudi algatusel toimus vestlusring "1944: raskete valikute aasta". Selle raames mõtestasid õpetlased kahe totalitaarse režiimi heitluse keskele sattunud Eesti inimeste surmraskeid valikuid ning nende valikute kultuurilist jälge, kirjutab Sergei Metlev ERR Arvamusportaalis. Artikkel ilmub koostöös Eesti Mälu Instituudi portaaliga Communist Crimes ("Kommunismikuriteod").

1944. aastal valitsenud hirmude ning lootuste, samuti langetatud otsuste ja elusaatuste üle arutasid Tallinnas Vabaduse väljakul Tallinna Ülikooli võrdleva kirjandusteaduse professor Eneken Laanes, Tallinna Ülikooli ajaloo, arheoloogia ja kunstiajaloo keskuse vanemteadur Aivar Jürgenson ning Tartu Ülikooli uusima aja kaasprofessor Jaak Valge.

 

Vestlust modereeris ajakirjanik Joonas Hellerma.

Okupeeriva Punaarmee kiire pealetungi tingimustes kerkisid 1944. aastal Eesti inimeste ette keerulised valikud: osutada vastupanu ja riskida surma või vangistusega (Eestis tegutses üle 15 000 metsavenna ja veel tuhanded abistasid neid); päästa end välismaale põgenedes ja loota, et Eesti saab vabaks (1944. aasta sügisel põgenes läände üle 75 000 inimese); jääda ja kohaneda ning olla silmitsi totalitaarse riigi võimumasina ja terroriga. Neid valikuvariante oli veel.

Tolleaegsetes dramaatilistes oludes tehtud pealesunnitud valikud tingivad senini erinevaid rõhuasetusi Eesti lähiajaloo käsitlemisel.

Joonas Hellerma: Võiksime kõigepealt meenutada 1944. aasta septembrikuu sündmusi. Millised olid need olud, kus see suur Eestist pagemine sündis?

 

Vestlusringi teises pooles arutame laiemalt, millise jälje meie kultuurilukku on see põgenemine jätnud.

 

Milline on see jälg Eesti pagulaskonna seas?

 

Milline Nõukogude Eestisse jäänud eestlaste seas?

Püüaksime kõigepealt 1944. aasta olusid uuesti visandada.

 

Mis 1944. aasta septembris täpselt toimus, kui suur põgenemine sündis?

 

Näiteks Jaan Kross on seda oma romaanis "Paigallend" meenutanud kuulsa lausega "Tuhanded lähevad, aga miljon jääb"?

Jaak Valge: Kõigepealt tuleks esile tõsta seda, et 1944. aastal oli esimesest Nõukogude okupatsiooniaastast veel värske mälestus.

 

Olid toimunud küüditamised ja muud represseerimised.

 

Esimesel Nõukogude aastal löödi ka Eesti loomeintelligents kahte lehte.

 

Kirjanike Liidu 52 liikmest paarkümmend hakkas aktiivsemal või passiivsemal moel Nõukogude režiimi toetama.

 

Ülejäänud olid selle vastu ja ka hiljem, Saksa okupatsiooni ajal tegutsesid aktiivselt Nõukogude Liidu vastu.

Osal õnnestus ka mitte positsiooni võtta.

 

Loomeintelligentsil on see ju raske, sest passiivseks jäämine tähendab ka oma erialast loobumist.

 

Nõukogude režiim oli selles mõttes väga pealekäiv – passiivseks jäämist käsitleti nii, et kui ei ole Nõukogude režiimi propagandist, siis ollakse selle vastu.

Osa Eesti kirjanikest, kes olid 1941. aastal evakueerunud Nõukogude tagalasse, osalesid 1944. aasta veebruaris, kui sakslaste rinne hakkas Eestile lähedale jõudma, Leningradis Eesti raadio saadetes, mis saatis Eestisse ähvardavaid sõnumeid.

Ei olnud nii, et siinsete eestlaste hirmu oleks püütud Punaarmee tuleku ees leevendada.

 

Ka Tallinna pommitamine märtsis 1944 näitas, et siia ei tulda vabastajatena, vaid kurjade kavatsustega.

 

Suvel oli veel lootus, et rinne Sinimägedes, kus Eesti mehed vapralt vastupanu osutasid, püsib.

Septembri keskpaigas oli siiski näha, et Saksa suuremad väeüksused hakkavad lõuna poolt tuleva pealetungi tõttu kotti jääma.

 

Septembri keskpaigas anti korraldus Eestist taganeda.

 

Tallinnast hakkasid suured transpordi- ja sõjalaevad Saksamaale minema ning võtsid kaasa neid inimesi, kes soovisid Eestist Saksamaale lahkuda.

 

Saartelt ja rannikult hakati neidsamu paate otsima ja neid sõidukorda seadma.

Nii Nõukogude kui Saksa okupatsiooni ajal ei tahetud, et rannarahvas väga merel käiks, mistõttu neid paate lõhuti.

 

Nüüd aga tehti need korda, et nendega merele minna.

 

21. septembril 77 aastat tagasi lähenes üks Nõukogude väekolonn ida poolt, mööda Narva maanteed Tallinnale.

 

Teine, kus oli Eesti Laskurkorpus, lähenes mööda Tartu maanteed.

Enne seda oli Eesti iseseisvuslastel olnud veel lootus, et Sinimägedest taganevad Eesti väeosad saavad Tallinna kaitsele asuda ja mingil moel Vabadussõda korrata.

 

See lootus luhtus pärast seda, kui Eesti väeüksused hajutati Porkuni ja Avinurme lahingutes.

Hellerma: Võiksime mõttes taastada seda psühholoogilist situatsiooni, mida inimesed võisid kogeda, kui kirjeldatud olukord hargnes.

 

Tuli valida kodumaa ja tundmatusse põgenemise vahel.

 

Samas ei olnud teada, mis üldse edasi saab.

 

Selle kõigega olid seotud ka erinevad moraalsed dilemmad.

 

Ühelt poolt hirm oma elu ees, teisalt aade või side oma kodumaaga – kas hirm elu ees kaalub üles selle, et kodumaa jätta?

Aivar Jürgenson: Peame arvestama ka sellega, et minek Eesti alalt oli mõneti erinev.

 

Kõigepealt, nagu Jaak ütles, tulid lõuna poolt Vene väed sisse.

 

Lõuna poolt minek ja sellega kaasnenud kaalutlused tulid samuti varem.

 

Paljudest mälestustest tuleb välja, et kui suvel rinne lähenes ja oli kahureid kuulda, hakati lõunapoolsetest maakondadest liikuma juba natuke varem.

 

Liikumist oli juba juunis ja juulis.

Ega sakslased algul ei lubanud minna, mindi ju salaja kõigepealt Rootsi suunas.

 

Siis, kui juba päris kiireks läks, võtsid Saksa laevad inimesi peale, et neid evakueerida.

 

On ka juhtumeid, kus jalgratastega hakati minema, aga ka hobuvankritega mööda maad läbi Baltikumi.

 

Olen teinud intervjuusid ka inimestega, kes on minema saanud, nende dilemmasid kuulanud ja mälestusi lugenud – variaablus oli päris suur.

Maainimesed, kellel olid loomad, oli väga raske loomi maha jätta.

 

Mõned tegid isegi hommikul veel oma viimased lüpsid ära ja hakkasid alles siis liikuma, jättes kõik sinna.

 

Kui statistikat vaadata, kes põhiliselt ära jõudsid, siis peamiselt olid need linnainimesed ja rannapiirkondade rahvas, kust oli lihtsam minna.

Mille üle aga kaalutleti?

 

Väliseestlaste mälestustes domineerib lugu sellest, et valikuid polnud ja otsused tuli väga kiiresti teha.

 

Tegelikult oli ka neid juhtumeid, kus minekut kaaluti mitme kuu jooksul.

 

Kui lõpuks mindi, siis oli see läbimõeldud.

Samal ajal oli ka päris palju neid juhtumeid, kus inimesed jõudsid sadamasse.

 

Mõnedel olid ostetud kohad, kuid paat kohale ei jõudnud ning jäädi seetõttu Eestisse maha.

 

Mõnel oli vaja oma vanemaid hooldada või olid väikesed lapsed.

 

Oli naisi, kes järgnesid koos lastega lahkunud Saksa sõduritele.

 

Oli juhtumeid, kus sellised pered Läänes kokku ei saanud ja siis tulid need naised jälle tagasi. Lugusid on hästi palju.

Meenub veel üks selline juhtum, kus mehed jõudsid randa, tulid korra veel kokku, pagas oli peale laaditud.

 

Mehed võtsid enne minekut viina, mille käigus otsustati, et ei lähe me kuskile.

Hellerma: Kuivõrd ajalooliselt tõetruu on see pilt, mida on kujutatud eelpool mainitud Jaan Krossi romaanis "Paigallend"?

 

Seal kujutatakse vaatepilti, kus Pärnu maantee on Tallinna alguses inimesi täis ja kõik hobuste ja kohvritega lähevad Lääne-Eesti randade poole.

 

Kas sellised vaatepildid avanesid siin Tallinnas nendel septembripäevadel?

Valge: Võis olla. Arvan, et väga suuri ummikuid ei pruukinud olla, kuid vooridena ja väga palju mindi.

 

Peame arvestama, et Tallinnast mindi küll ära, aga suur osa neist inimestest, kes jõudis rannikule või saartele tegelikult ära minna ei saanud, nad tulid tagasi.

 

Tallinnast lahkus palju rohkem inimesi, kuid tegelikult Rootsi või mujale edasi edasi sai.

 

Ka neil, kellel polnud plaani Eestist lahkuda, oli ju arukas Tallinnast mõneks ajaks kusagile maale kõrvalisse kohta sugulaste juurde minna, kus olemine võis tunduda turvalisem.

 

Eneken Laanes: Jaan Kross ise ja tema peategelane romaanis "Paigallend" on just näited neist, kes lahkusid Tallinnast, aga kellel ei õnnestunud paati leida ja nad pidid tagasi tulema.

 

Krossi lause, mille Joonas alguses välja tõi, "Tuhanded küll lähevad, aga miljon peab jääma", on romaanis esitatud eetilise valikuna.

 

Otsustati jääda, et see rahvas jääks sellel maatükil alles.

Oma mälestusraamatus "Kallid kaasteelised" ütleb Kross aga, et selles hetkes see polnud eetiline valik.

 

See oli lihtsalt juhus: "Me tahtsime ära minna, aga me ei saanud paati".

 

Tihti sellist hetke ju tegelikult ei olegi, kus me saame aru, et nüüd me valimegi.

 

On oluline meeles pidada, et see polnud paljude inimeste jaoks teadlik valik, vaid paljude juhuste kokkulangemine.

Valge: Inimesed hiljem tavaliselt mõtlevad hiljem omale loogilise põhjenduse välja.

 

Võib ette kujutada, et 1944. aasta sügisel oli inimeste peades väga suur segadus.

 

Peame arvestama, et osa Eesti patrioote püüdis siin vastupanu organiseerida.

Kui vastupanu korraldamine loodetud määral ei õnnestunud, leidis osa, et seda tuleb metsas teha ja ikkagi siia jääda.

 

Valikuid oli palju. Ei tasu ka üle hinnata Eesti Rahvuskomitee sõnumeid, sest need ei pruukinud inimesteni jõuda.

 

Tegelikult tuli kõike ikkagi ise otsustada, väga vähe võimalusi oli kusagilt nõu saada.

Jürgenson: Väga paljud kes läksid, ei arvanud, et nad lähevad 50-60 aastaks, vaid nad lootsid õige ruttu tagasi saada.

 

See osa, mis Saksamaale läks – see oli evakuatsioon.

 

See oli mõeldud nii, et nad tulevad sealt õige pea tagasi.

 

Hellerma: Kui need sündmused toimusid, ei jõutud selle üle kuigi palju mõelda, tuli lihtsalt elu eest pageda.

 

Hiljem on siiski selle üle väga palju arutatud - kas oli või ei olnud õige minna?

 

Kas oli või ei olnud kodumaa reetmine?

 

Näiteks Karl Ristikivi "Hingede öö" kulmineerub selle küsimusega.

 

Laanes: Ma ei tea, kas me saame üldse küsida, kas lahkumine oli eetiline valik, sest teatavasti paljud inimesed, kes otsustasid jääda, maksid selle eest väga raskelt repressioonidega jne.

 

Ma arvan, et eetilisest seisukohast ei saa me seda tagantjärele niimoodi küsida.

 

Loovintelligentsi jaoks oli eriti traagiline see, et nende võimalus luua ja eesti keeles kirjutada oli välismaal piiratud.

 

Ristikivi, kuigi ta kirjutas hiljem ka Euroopa ajaloost, jäi alati eesti keele juurde.

 

Seetõttu oli Rootsis tema retseptsioon piiratud.

 

Ta jäi ikkagi Eesti poole suunatud kirjanikuks.

David Vseviov: 8. ja 9. mai – kuidas meenutada?

Arvan, et see pagulusevalu ja oma valikute järele küsimine "Hingede öös" oli oluliselt mõjutatud sellest loominguga seotud murest.

 

Nagu Aivar ütles, ei olnud seda kõike tol hetkel võimalik teada.

 

Enamus inimesi lootsid kiiresti tagasi tulla.

 

See on ka minu mulje kõikide mälestuste ja kirjanduslike kujutuste lugemisel olnud.

 

Valge: Kahtlemata. Nende valikute ette pani inimesed ikkagi Nõukogude režiim, ärme seda unusta.

 

Lisaksin veel, et paguluses ei olnud kirjutamine kuidagi piiratud, küll aga kirjutatu levik.

 

Kui mõtlen mõne kirjaniku dilemma peale...

 

Sõjameestel, aga ka Ristikivil toona, oli teistmoodi.

 

Neil võis tõesti olla valik: kas ma jätkuvalt võitlen relvaga edasi või lahkun sellest võitlusest?

 

Kui loomeintellektuaalid teadsid, et ainus võimalus neil midagi eesti kultuuri jaoks ära teha on pageda okupandi eest, siis suuri eetilisi kahtlusi neil hiljem ei saanud olla, sest oli selge, et Nõukogude režiim oleks neid represseerinud.

 

Ning poleks neil lasknud loomega tegeleda.

 

Seda Leningradi raadio neile ka üheselt lubas: kui Nõukogude väed siia jõuavad, siis neil ei lähe hästi.

 

Tegelikult oli see ikkagi suur asi, mis nad paguluses korda saatsid.

 

See on hindamatu eesti kultuuripärand.

 

Kui ma õigesti mäletan, siis algupäraseid romaane ilmus paguluses veel 1960. aastani isegi rohkem, kui siin, okupeeritud Eestis.

 

Laanes: Lisaks juba nimetatud Ristikivi "Hingede ööle", on tema vabariigi lõpuaastaid kujutavais romaanides "Kõik, mis kunagi oli" (1946) ja "Ei juhtunud midagi" (1947) , aga ka Bernard Kangro Tartu-romaanides ja Underi luules väga tugevalt tunda kodumaa kaotuse valu.

 

Kindlasti tasub nende raamatute juurde tagasi minna.

Aigi Rahi-Tamm: märtsiküüditamine - "orjaturg" ja esimesed eluasemed

Jürgenson: Kui veel eetilisest momendist rääkida, siis seda hakati tematiseerima juba 1940. aastatel pagulaslaagrites.

 

Tekkisid kohalikud ajalehed, kus väga palju arutati selle üle, kas me tegime õigesti, kui me tulime. Sealt kirjanikud selle ka üle võtsid.

 

Kirjanike loometöö kohta on üks väga hea följeton, Felix Oinaselt "Kuidas kirjanikud loovad".

 

Ta toob palju näiteid sellest, kuidas inimesed öösiti kirjutavad; kuidas näiteks Raimond Kolk oma seal ilmunud luulekogu ja romaani treipingi ja ketrusmasina taga valmis sai.

 

Tingimused polnud suuremad asjad.

 

See on migratsiooniajaloos igal pool niimoodi olnud: kui sa lähed, siis ilmselt oma staatuses või hierarhias mingi aeg langed.

 

Ka Eesti teadlased, kes läksid, pidid kõigepealt tegema metsatööd ja muid töid.

 

Hellerma: Kui mõelda 1960.-1970. aastate peale, siis sel ajal oli ka lahedamaid olusid, mis võimaldas pagulusest Eestit külastada.

 

Teame, et näiteks helilooja Eduard Tubin käis Eestis ja langes selle eest pagulaseestlaste seas põlu alla.

 

Ristikivi printsipiaalselt ei astunud enam kunagi sellele maale, kuni ta okupeerituks jäi.

 

Mis laadi dilemmasid elati läbi seoses kodu-Eesti okupatsiooniga? Miks see nii terav küsimus oli?

 

Valge: Juhin tähelepanu, et tegelikult oli võimalik väga lihtsasti repatrieeruda.

 

Nõukogude Liit korraldas kampaaniaid, et tulge tagasi.

 

Loomeinimestest tuli ikka väga vähe tagasi, peaaegu kedagi.

 

See dilemma, kas suhelda Eesti NSVga või mitte, oli paguluses 1980. aastate keskpaigani.

Marko Odamus: märtsiküüditamise kohtulikust uurimisest taasiseseisvunud Eestis

Saab määratleda kahte leeri: ühed, kes arvasid, et kodumaaga peaks sidet hoidma ja selle kaudu informatsiooni ja loomevilju Eestisse tooma, ja teised, kes arvasid, et kui Eesti on okupeeritud, siis sellele territooriumile minemine tähendab okupatsiooni tunnustamist.

 

Tagantjärgi võib öelda, nagu nendel puhkudel ikka, et tegelikult oli mõlemaid pooli vaja.

 

Minu doktoritöö juhendaja, professor Aleksander Loit, kes oli sotsiaaldemokraat ja arvas, et kodumaaga tuleb tihedaid sidemeid pidada, ütles ka, et mõlemaid pooli on vaja.

 

Kohati oli selle teema üle väga kirglikke vaidlusi.

 

Nagu ka Loit ütles, see on ju palju parem, kui et neid vaidlusi ei oleks olnud.

 

Siis saavad mõlemad pooled oma argumente esitada ja nii ongi kõige parem.

 

Kujutan ette, et ka siinsetele vabadusvõitlejatele sobis paremini n-ö põhimõttelisem pool, kes kommunistliku ja okupeeritud Eestiga mitte mingit tegemist teha ei tahtnud.

 

Kultuuriinimestele sobis võib-olla paremini see teine pool, kes sidemeid hoidsid.

 

Laanes: Toon ka ühe näite selle kohta. Kirjanikud, kunstnikud ja muusikud käisid omavahel ikka läbi.

 

Aga laiema pagulaskogukonna meelsus mängis kindlasti rolli.

 

Mäletan näiteks, et 1970. aastatel on ilmunud Rein Taagepera ettekanne paguluses tähtsat rolli mänginud Metsakooli ürituselt, kus ta püüab õigustada seda, et Jaan Kross on siiski tõsine Eesti asja ajaja, mitte Nõukogude kirjanik.

 

Seda on tänapäeval väga naljakas lugeda.

 

Aga see näitab, et selliseid probleeme pagulaskogukonnas tõstatati ja sellist naginat oli.

 

Aga Krossi loomelugu näitab, kui tihedalt ta pagulastega Soomes, Rootsis ja mujal suhtles.

Aigi Rahi-Tamm: märtsiküüditamine. Raskusi täis teekond Siberisse

Jürgenson: Pagulaskirjandusväljaanded retsenseerisid ja tutvustasid väga palju kodu-Eestis ilmuvaid raamatuid.

 

Kohati retsenseeriti ka pagulaskirjanike tekste kodu-Eesti väljaannetes.

 

August Gailitist näiteks ju kirjutati, kuigi mitte väga positiivses võtmes, aga mingisugune side ikkagi oli.

 

Tagasipöördumine või külaskäimine oli sümboolne akt.

 

Viisa tuli võtta Nõukogude Liitu, millega sa sisuliselt tunnustad okupatsiooni.

 

Paljudele oli see täiesti vastuvõetamatu.

 

Olen teinud intervjuusid inimestega, kes 1970.-1980. aastatel hakkasid Eestis käima.

 

Neil oli siin tohutu hirm. Neid ei lubatud ju ka Tallinnast kaugemale, nad pidid peatuma siin Viru hotellis.

 

Üks inimene kirjeldas väga sugestiivselt, kuidas ta sealt ülevalt aknast vaatas kõike seda, mis siin Tallinnas on ja sai ka oma sugulastega kokku Tallinnas, aga mitte kuskil mujal.

 

Teine rääkis jälle, kuidas ta jalutas Tallinnas ringi ja istus pargipingil.

 

Ta kogu aeg kartis, et nüüd tuleb keegi talle kõrvale ja viib ta ära.

 

See oli tõsine ettevõtmine ja suur otsus, et niimoodi üldse käia. 1980. aastatel läks see muidugi natuke lihtsamaks.

 

Hellerma: Mis puudutab nende kahe kogukonna, Eestisse jäänud ja põgenenud eestlaste kogukonda, siis Jaak Valge tõi juba välja, et me ei tohi ära unustada, et see kõik oli seotud Nõukogude okupatsiooni ja agressiooniga Eesti vastu. See on meie jaoks ajalooline traagika.

 

Ometi on siin-seal kannatuste võrdlemist: kumb siis õigem eestlane ikkagi on olnud?

 

Kummal on rohkem õnnestunud isamaa heaks ära teha?

 

Kas kusagil väljaspool või seespool?

 

Kas see on midagi sellist, mida me tegelikult ei tohiks endale lubada, sest kõik need kujunenud lõhed olid meile peale sunnitud?

Olev Liivik: eliit ja tema privileegid NSV Liidus

Valge: Eks me võime selle küsimuse nii küll püstitada, aga sellele ei ole võimalik ühest vastust anda.

 

Kui vaadata rahvuskehandi ja -kultuuri seisukohalt, siis peame ütlema, et mõlemat poolt oli väga vaja.

 

Meil oli vaja neid loomeinimesi, kes rasketes Nõukogude tingimustes ikkagi püüdsid eesti kultuuri arendada ja kasvõi krüptiliselt isamaalisi sõnumeid ja lootust inimesteni edasi anda ning kes Eesti kultuuri siin kohapeal edendasid.

 

"Ma usun, et väga paljud eestlased siin kodumaal kohati isegi ülehindasid paguluse mõju ja pagulaskultuuri."

Teiselt poolt on see tohutult võimas kultuuripärand, mis paguluses loodi, nii kirjandus kui mälestused.

 

Kui seda ei oleks, siis me Eesti Vabariigist teaksime märksa vähem.

 

Ma usun, et väga paljud eestlased siin kodumaal kohati isegi ülehindasid paguluse mõju ja pagulaskultuuri.

 

See tundus paljudele nagu päris Eesti ja päris Eesti kultuur, mis kusagil on.

 

Küll Kalev ükskord appi tuleb, kui seda vaja on!

 

Kuigivõrd levisid need kirjandusteosed või kirjandusajakirjad (nt Mana) ka Eestisse.

 

Ajaloolaste seas siiski levisid mälestused ja ka ajalookäsitlused, mis seal kirjutati.

 

Need olid väga haruldased, neid anti käest kätte ja loeti tohutu vaimustusega.

 

Laanes: Arvan, et meie kui järeltulevad põlved peame mäletama seda kui meie ajalooliste kogemuste paljusust, eriti 1944. aasta septembri valikute paljusust.

 

Oli neid, kes läksid ja kes jäid, aga ka need, kes võitlesid Saksa või Nõukogude sõjaväes jne.

 

Ärgem unustagem, et 1944. aasta septembris tapsid sakslased enne lahkumist Kloogal eriti julmal viisil 2000 juuti.

Vestlusring. Kuhu on välja jõudnud Eesti lähiajaloo uurimine?

Omaette tahk 1944. aasta sügisest, mis on kirjanduses kajastust leidnud, on Sõrve sääre inimeste küüditamine Saksamaale. Ülo Tuuliku "Sõja jalus", 1970. aastatel Nõukogude oludes kirja pandud raamat, on minu jaoks alati olnud üks kõige meisterlikumaid mälestuslikke raamatuid eesti kirjanduses.

 

Ta räägib sellest, kuidas ta nelja-aastasena oma vanemate ja teiste sõrulastega oli sunnitud minema.

 

Terve Sõrve säär tehti puhtaks.

 

Nii et peame püüdma mäletada 1944. aasta sündmusi eestlaste kogemuste paljususe seisukohalt.

 

Hellerma: Kui tuleme veel tänasesse päeva, siis kuidas teile tundub, mis on sellest – kogu okupatsiooniaeg, pagulaseestlaste lahknemine – nüüdseks saanud? Kui tugevalt on see meie ühismälus kohal ja kui tugevalt meid mõjutab?

 

Muide, enne meie kohtumist lappasin Vladimir Beekmani romaani "Transiitkoridor" kus üks tegelane kirjeldab lennuki müra kuulmisega seotud tunnet - kui kuuled lennuki häält, siis käib judin üle selja.

 

Kui nüüd kuuleme lennuki müra taevas, siis pommitajatega seonduvat judinat enam üle selja ei käi.

 

Ehkki sõjalennukite möirgeid on ka praeguse Tallinna kohal aegajalt kosta.

 

Valge: Arvan, et meie ajaloolisse mällu on see jäänud ikkagi väga tugevasti ja jääb ka edasi, kasvõi nende mälestuste järgi, mis on paguluses kirjutatud.

 

See on kõigile äärmiselt emotsionaalne. Valikud, kui üht või teist otsustati.

 

Teiseks, see ohtlik põgenemisteekond, mis ka väikestel lastel sööbis mällu ja jäi sinna pikaks ajaks.

 

Meie seisukohalt, kui meil jääb seitse protsenti inimesi Eestist vähemaks, siis see on üks kõige suurem lahkumistelaine terves Eesti ajaloos.

 

Loomulikult see on tohutu jälg.

Sofi Oksanen: nõukogude inimese saarekestest

Jürgenson: Sellest seitsmest protsendist omakorda umbes seitse protsenti läks merel põhja. Väga palju oli inimkaotusi.

 

Laanes: Kultuuriliste kajastuste kontekstis avas Eesti taasiseseisvumine uue laine nende mälestuste kirjapanemisel.

 

Ka paljud pagulased otsustasid uuesti oma loo jutustada või siis alles esimest korda kirja panna.

 

Näiteks Elin Toona "Pagulusse" ilmus alles 2013. aastal inglise keeles ja 2017 eesti keeles.

 

See oli uus, oluline raamat, mis tõi selle jälle teemaks ja seda mitte ainult Eestis, sest see raamat sai tunnustust ka välismaal. Arvan, et see ei vaibu.

 

Jürgenson: Üks asi veel. Kui okupatsioon läbi sai ja mõtleme pagulaseestlaskonna loole, mis oli kannatuslugu, aga sisaldas ka tagasipöördumist: kui Eesti saab vabaks, siis me pöördume tagasi.

 

Kui Eesti saigi vabaks, siis statistika näitab, et aastail 1991–2000 oli tagasipöördujaid umbes 2000 inimest.

 

See tähendab, et suurem osa ikkagi ei tulnud tagasi, mis tõmbas veidi ka pinget maha: me teame, et tahame hirmsasti tulla tagasi, aga me ei saa.

 

Nüüd me äkki saame ja mis me siis teeme?

 

Elu on läinud juba teistmoodi, lapsed ja lapselapsed ei tuleks kaasa. Neid tulijaid oli lõpuks üsna vähe.

 

Valge: Jah, aga eks need minejad ise olid selleks ajaks juba vanaks saanud.

 

Kui Metsaülikooli vaadata, siis seal jätkuvalt käib tegevus eesti keeles.

 

See on juba kolmas põlvkond eestlasi paguluses ja tavaliselt keelt üle kahe põlvkonna ei säilitata.

 

See on siiski väga fenomenaalne kuivõrd kultuuri paguluses arendati, et ta siiamaani seal alles on.

 

Tahaksin veelkord tähelepanu juhtida Nõukogude režiimile.

 

Kuidas meie loomeintelligents omavahel ikkagi konflikti läks?

 

Needsamad inimesed, kes võisid 1930. aastatel olla küll erinevate vaadetega, ühed rahvuslased ja teised sotsialistid või kommunismiimetlejad, nad omavahel ikkagi suhtlesid ja kolksatasid õhtuti pidudel klaase kokku.

 

"August Alle ähvardas teisi Eesti kirjanikke hirmsate sõnadega, et kui Nõukogude armee tuleb, siis Gailitist, Visnapuust ja Kivikast tehakse vorsti ja sülti."

Kui Nõukogude režiim tuli, siis see lihtsalt sundis ühed kollaborantideks.

 

Leningradi raadiosaated, mis Eestisse saadeti, kus August Alle ähvardas teisi Eesti kirjanikke hirmsate sõnadega, et kui Nõukogude armee tuleb, siis Gailitist, Visnapuust ja Kivikast tehakse vorsti ja sülti. See on tegelikult väga õudne lugu.

 

Kui ma loen pagulaskirjanike mälestusi läänes, siis need on Nõukogude Eesti kirjanike suhtes suhteliselt sõbralikud.

 

Kriitika tabab pigem Semperit ja Vares-Barbarust.

 

Ka Smuuli, kes, tuleb tunnistada, oligi siiski stalinist, vähemalt ühel loomeperioodil.

 

Hellerma: Olete ühiselt välja toonud, et vaatamata kõigile dramaatilistele ja traagilistele oludele on sellest ajalooepohhist sündinud hulk huvitavat kultuuripärandit, nii pagulaseestlaste seas kui siin kodu-Eestis. Ehk tooksite selle kohta veel mingeid näiteid?

 

Laanes: Kindlasti kõiki neid raamatuid uuesti lugeda. Krossi "Paigallend" tegeleb otseselt 1944. aasta septembriga, kuigi ta räägib peategelase Ullo Paeranna elu kaudu kogu 20. sajandi esimese poole poliitilistest sündmustest.

 

Kuna ma õpetan ülikoolis, siis tegelikult ma näen, et üliõpilased ei ole seda lugenud.

 

Väga vähesed teavad seda. "Paigallend", Elin Toona "Pagulusse" ja loomulikult ka Bernard Kangro Tartu romaanid, Ristikivi romaanid jne on olulised.

 

Jürgenson: 1990. aastatel anti näiteks Gailitit uuesti välja, ka paguluses ilmunud asju.

 

Ma ei tea, kui palju neid siin loetud on.

 

Gailitit teatakse ikka "Nipernaadi" ja tema varasemate tekstide järgi.

 

Näiteks 1950. aastatel kirjutatud teostes mõtestab ta tuleku ja võõrsilejäämise lugu.

 

Need on ka palju raskepärasemad tekstid, kui tema varasemad asjad.

 

Võib-olla seda on ka raskem lugeda, aga võiks ju soovitada.

 

Inimesed saaksid ikkagi palju ehedamalt selle tunde kätte kui ajalooraamatuid lugedes.

 

Hellerma: Lõpetuseks ajaloofilosoofiline küsimus. Olete siin rõhutanud, et meie 20. sajandi ajaloos on palju traumaatilist ja traagilist. Hiljem on kujunenud üheks küsimuseks, kuidas ajalooga leppida. Mil viisil haavad, kui nad ei saa täiesti paraneda, laseksid meil vähemalt elada?

 

"Paigallennust" oli siin juttu ja seal päris lõpus teeb Kross ühe suure etteheite.

 

Oli see Nõukogude režiim, mis ta oli, aga nende seisukohast oli enam-vähem arusaadav, et nad tahtsid vallutada ja okupeerida.

 

Krossi etteheide oli suunatud aga hoopis Läände.

 

Lääs reetis Baltikumi ja Eesti, kuigi lubati, et tullakse appi ja taastatakse need piirid, mis olid enne sõja algust. Seda ei tehtud.

 

Kui palju see pettumus nüüdset välispoliitikat ja meie globaalset tunnetust mõjutab?

 

Ega ei reedeta enam uuesti? Kuidas teile tundub, kas Krossi etteheide on jätkuvalt relevantne?

 

Kas selle üle peaks mõtisklema?

 

Valge: Kindlasti peaks mõtisklema.

 

Arvan ka seda, et ajaloo lepitamine ei tule kunstlikult.

 

Võib-olla on hea, kui mäletame ka negatiivseid asju täie teravusega.

 

Hoopis teine asi on see, kui meie loomeinimesed oleks omavahel paguluses ja siin kodu-Eestis konfliktis olnud.

 

Seda tegelikult ei olnud.

 

Pärast iseseisvuse taastamist seda loomeinimeste ega ka teiste puhul täheldada ei saa.

 

Nõukogude režiim soovis meie vahele kiilu lüüa, aga lõppude lõpuks see ei õnnestunud.

 

Laanes: See etteheide on iseloomulik kõikidele Ida-Euroopa riikidele ja iseloomustanud kogu Nõukogude-järgset mälukultuuri Ida-Euroopas.

 

Ida-Euroopa mälukultuuride uurijad on tähele pannud, et Ida-Euroopa riigid suhtuvad erinevalt sellesse, milline nende enda vastutus ja roll oli.

 

Balti riigid on skaala ühes äärmuses selles mõttes, et meie paneme kogu vastutuse Nõukogude Liidule ja Läänele.

 

Selleks, et olevikus asju paremini teha ja midagi minevikust õppida, me peame tegelikult aru saama, et me ei saa alati end nii väikseks teha ja öelda, et Lääs oleks pidanud meid päästma.

 

Me peame ise, näiteks praeguses olukorras diplomaatiliste ja muude rahumeelsete vahenditega püüdma vältida seda, et keegi saaks tulla ja midagi meiega teha.

 

Peame end tundma suuremana ja vastutusvõimelisemana, võtma vastutuse oma ajaloo ja ka oleviku eest.

 

Valge: Aga me ei tohi ka endale teha illusioone, et meid tullakse nüüd kindlasti kõigil tingimustel päästma.

 

Jürgenson: Nende jaoks, kes pole seda isiklikult läbi teinud, on lepitamisega võib-olla hoopis teine lugu kui neil, kel on isiklik kogemus.

 

Meie võime siin selle üle arutleda, et lepitus on tore asi.

 

Olen teinud väga palju intervjuusid inimestega, kellel on sügavad haavad ja tunnevad tohutut viha.

 

Näiteks öeldakse, et vihkan venelasi.

 

See inimene ei tahagi võib-olla sellest vihast lahti lasta.

 

See aitab tal põhjendada seda, miks tema elu on läinud niimoodi, nagu ta on läinud.

 

1 Rein Taagepera, Poliitilise kollaboratsiooni küsimus eesti kirjanduses. – Metroo 77. Kogumik valitud materjalidest, esitatud jaanuaris 1977 Trollebos, Rootsis. Toim Jaak Maandi, Mart Maandi, Jüri Seim. Uppsala, 1977.