Jüri Reinvere, helilooja

 

Hirm on suur, epideemiline ja vallanud suure osa Eestist. See paneb oma töökoha säilitamise huvides vaikima, kirjutab helilooja Jüri Reinvere Postimehe Arvamusportaalis.

Paljudele eestlastele võib see kõlada üllatavalt, kuid kui vaadata Eestit väljastpoolt, selles mõttes väljastpoolt, et kui ise suhelda peamiselt välismaises töökeskkonnas ning Eestiga seovad samal ajal intensiivsed isiklikud ja tööalased suhted, on täheldusväärne, kui palju võib märgata Eestis elavate inimeste hulgas hirmu.

 

Sellist hirmu, mis on läbistanud kogu ühiskonna ning muutunud märkamatult selle üheks peamiseks tunnuseks.

 

Kõige ehtsamat hirmu, ehkki see hirm pole nii suur nagu küüditamisvagunite või arreteerimiste ees.

 

See on hirm töökoha kaotamise ees.

Nagu öeldud, see hirm on suur, epideemiline ja vallanud suure osa Eestist. Liiga suure.

 

See pole ühe perekonna, ühe büroo või kontori, ühe eluvaldkonna, ühe kolleegide seltskonna või kahe-kolme erineva eriala küsimus.

 

See on midagi, mis on suure osa Eestist teinud jäigaks, muutumisvõimetuks ja liikumatuks.

 

Ja julgeksin isegi väita, et Eestis on selle kaudu ka pesuehtsat suukorvistamist, mis pole küll valdavalt poliitiline.

Ehkki see kõlab esimesel pilgul üsna jahmatavalt ja kindlasti on paljudele võõras mõte, ei tasu selles näha totalitaarse ühiskonna probleemi, sest on olemas suured vaimsed ruumid, kus inimesed võivad vabalt liikuda.

 

Nende hulka kuulub suur hulk arvamusdebatte, sisepoliitika paroodiat ning poliitikute üle lõõpimist.

 

Samas aga tajub üsna ruttu, võrreldes kasvõi Saksamaa või Soome töökeskkonnaga, et nendel vabadel ruumidel on seinad, millest keegi ei julge üle astuda.

 

Või kui, siis riskiga kaotada töö, järgmine projektirahastus või järgmine edutamine.

 

Ja kohe järgmiseks majalaen, laste eratunnid, elustandard ning -stiil, mis on tõstnud meid postkommunistlike maade hulgast tavapäraseks läänelikuks maaks.

 

Vajuda tagasi sügavasse isiklike suhete ning võimaluste puudumise sohu.

Need seinad tulevad ruttu, liiga ruttu vastu. Seda on näha päevapoliitikas, kui poliitikutel on järele jäänud praktiliselt kaks võimalust: kas kisendada populistlikult ja tõmmata sellega endale maksimaalselt tähelepanu või siis rääkida päheõpitud teksti nagu mingist ELi dokumendist, enda isikule tähelepanu tõmbamata, asja tuuma puudutamata ning seda mingil moel mingi lahenduse suunas liigutamata, vaid hoopis igati oma pinda kinnitades, et midagi ei juhtuks.

 

Seda on näha teatrite elus, kus valitseb liiga palju hirmu ja kartust tuleviku ees, võrreldes kasvõi Saksamaa teatritega, kus see küll pole lausa võõras teema, kuid kus inimestel on piisavalt alternatiive rajada endale uus karjäär.

 

Seda on näha ministeeriumite ning suurettevõtete liikmete seas, kus suur osa inimesi pidevalt tegutseb omaenda tagala kindlustamisega – jättes soiku oma tegeliku ülesande: oma riigi elu edasi ajada.

 

Seda oli ilusti näha viimaste riiklike skandaalide ajal, olid need siis puhkpilliorkestrid või peaministrivahetused.

 

Seda on näha selles, kuidas inimesed, kes teevad oma tavalist päevatööd, eelistavad vaikida, et mitte oma töökoha ja sissetulekutega riskida.

 

Seda on näha ka selles, kui palju on inimeste omavaheline suhtlus pandud sordiini alla, et mitte tekitada ohtlikke olukordi.

 

Kuidas mingil ajal mingid inimesed üksteisest eemale tõmbuvad, sest lähedus nendega on töökohale ohtlik.

Nii on tekkinud mingi läbimatu, pisut mudane ollus kogu Eesti riigis toimuva peale.

 

Elu liigub näiliselt ärksalt – inimesed arutavad, raadio räägib, Facebookis saab nalja –, aga selle taga irvitab ettevaatlikkuse painestav nägu, mis suunab kõiki apaatia ja selle kohutava tunde suunas, et tulevikust polegi enam palju head oodata.

 

Ning terved organisatsioonid vappuvad pidevates ümberkorraldustes, mis keerlevad, nagu tantsitaks kadrilli, ainult et pärast on vähe midagi muutunud, tõeliselt muutunud, ainult üks osa inimestest on jäänud oma töökohtadest ilma.

Eks eestlane, tavaline eestlane on ajaloos hirmuga juba harjunud ja võib-olla ei pane seda enam tähelegi.

 

Hirm on meil ka ju geenides ning arvatavasti tihti automaatne reaktsioon ükskõik, millisele probleemile.

 

Aga hirmu patoloogiasse kuulub juba see, et ta on üks kõige halvavam, tulevikku kahjustavam ning inimesi teiste mõju alla seadev nähtus.

 

Hirm kui selline ei saa olla ühegi riigi enesetunnetuse keskmes.

 

Kui üldse hirmule õigustust leida, siis ainult ehk on see kiiret instinkti esile kutsuv.

 

Sest nii nagu Eestis, on minu arust väga paljudel elualadel juba juhtunud – see kõikjal uduloorina maa üle lasuv hirm sissetulekute kaotamise ees on viinud tavalise eestlase motivatsiooniastme hullult madalale tasemele.

 

Miks üldse millekski vaevuda, kui see kõik on lõpuks kuidagi ohtlik ja sellest midagi head oodata ei ole. Nii mõtlebki tavaliselt üks eestlane, tundub mulle.

Selge, Soomes ja Saksamaal on teine olukord. Soomes vähem, Saksamaal rohkem.

 

Sest kui hirmus poleks ka mingi tagajärg mingit sorti aususel, on selles riigis vähemalt võimalik luua uus elulugu kusagil mujal kusagil teiste inimestega.

 

Eestis seda võimalust ei ole – täpselt samad inimesed tulevad igal pool koridorides ja treppidel uuesti ja uuesti vastu.

 

Ka iseloomustab Eesti töökeskkondi, selle põhjal, mis ma ise kõrvalt jälginud olen, elevandi mälu.

 

Inimesed on tihti nii tundlikud, et peavad kolm- või nelikümmend aastatki vanu asju meeles, et neid siis sobival hetkel uuesti tasuma asuda.

 

See on suur erinevus suurte kultuuride ning suurte keelteruumidega, mistõttu ma tihti mõtlen, et eestlased ei peaks liiga umbropsu ja liiga läbimõtlemata üle võtma mistahes uusi ideoloogiaid, sotsiaalelu korralduse trende või fiksideid.

 

Meie rahva arv ei võimalda meil samasuguste meetmetega toimida kui suurtel rahvastel.

 

Aga ausus peaks siiski jääma võimalikuks, sest vaid aususes on võimalik inimesel hingata, ning tõeliselt vabalt hingav rahvas võib olla tõeliselt vaba.

 

Niisugused ühiskondlikud hirmud on täielik vabaduse vastand, isegi siis, kui selle peale iga päev ei mõtle.

 

Et ühiskond ja kõik tema väiksemad mikroorganismid suudaksid edasi minna ning oma teele ette tulevaid takistusi ületada, peavad nad suutma vähemalt mingisuguseski aususes funktsioneerida.

 

Muidu hakkab see kaelkirjakujalgadele ehitatud maja varem või hiljem õõtsuma, ning nagu juba tihti öeldud, Eesti riik saab olla siiski riik ainult siis, kui ta on seesmiselt tugev.

 

Nõrk riik on aldis kõikidele kriisidele ja möödunud aastakümme peaks olema pidevalt toonud olukordi, kus oleme näinud, et ELi ning NATO selja varjus tegutsemine ei tähenda tingimusteta piiramatut tuge, eriti kui EL ise on endaga hädas, või mis veel hullem – vajub järjest sügavamale ja sügavamale oma probleemidesse, mida suure heameelega mitmed hübriidsõja strateegid koos oma salaluureteenistustega ja ilma nendeta komponeerivad.

Eestil on – ka keset seda suurt diskussiooni tulevase presidendi üle – siiski käes üks tõsine probleem, kui ta tahab üldse edasi liikuda: ära hoida rahva lõplik lõhestumine ning päästa, mis päästa annab selles, mis on juba juhtunud.

 

Eestil ei ole millimeetritki enam vaja rohkem lõhestuda, sest see veel hetkel utoopiline reaalsus, kus näiteks Venemaa riigipeade hulgast laseb keegi korraldada rahvareferendumi Baltikumi venekeelse elanikkonna seas, pole enam ka Himaalaja mägede taga.

 

Hetkel on see tõesti mõeldamatu, kuid nähes, kui loid on ELi elanikkond meid toetama ning kes teab, mis NATOstki saab, siis pole see enam liiga mitme kurvi taga.

 

Ning keset nii rikki läinud rahvast kui tänane ja tulevane Eesti, on kõike seda äärmiselt lihtne korraldada.

 

Rääkimata sellest, et kogu sellele lõhenemisele aidatakse mitmest riigist heameelega kaasa – nii finantsiliselt kui ka praktiliselt.

 

Seepärast on kõige suurem ja kõige ohtlikum asi, mis Eestis toimub, kahtlemata jätkuv polariseerumine.

Aga polariseerumise vähendamiseks on hädasti vaja, et inimesed saaksid tagasi oma elud sellisena, nagu nad on, aga mitte sellisena, nagu nad oma kartustes ja hoiakutes välja on toonud.

 

Üks kartlik, vaikiv kõrgkool on Eestile sama ohtlik kui varustamata kaitsejõud, üks ametkond, kes hirmus, et nende ressursse veelgi rohkem vähendatakse, vaikib ja kuidagi kavalalt arvab ministeeriumiuste vahelt oma ala päästa, on sama eksinud kui kõik teisedki, sest igal pool mujal ollakse ju omakorda samades hirmudes, probleemides.

 

Ei ole hea selline Eestis tekkinud poliitika.

 

Sest meie rivaalid mujal ja lähedal ei jäta seda kasutamata, kui peaks üks sobiv hetk siiski olema, et Eestit kogu oma elanikkonnaga tõsiselt haavata.

Aga on see võimalik?

 

On see mõeldav, et Eestis tekiks poliitiline kultuur ning keskkond, mis oskaks piisavalt selgelt oma tõelisi probleeme näha ning nende nimel ka tegusid korda saata?

 

Soomlastel on see suures plaanis senini õnnestunud, lätlastel samuti.

 

Oleks ju väga paha, kui just meie peaks olema need, kellel see ei õnnestu – isegi siis, kui me oma naabritest kõige paremad välja näeme ja mitmes asjas neist ees oleme.

 

Tõsistes küsimustes ühe kriisi ajal ei huvita hea väljanägemine enam mitte kedagi.

Nägijatest minu arust Eestis puudus pole, vaid puudus on nendest, kes tegutsevad – või õigemini öeldes, kes tegusid korda saata suudavad.

 

Nii kaua kui igal pool vohab aga hirmu- ja tagasihoidmise kultuur, pole muidugi sellest palju muud kasu kui et korraldada fantastilisi üritusi ja debatte.

Postimees
28. augustil 2021