Kohvikuomanik Elvis Brauer vasakul. Foto sotsiaalmeediast

 

Viibisin hiljuti kaks nädalat sünnimaal Eestis. Täpsemalt kodulinnas Tallinnas.

Peatusin ühes õdusas hotellis vanalinnas, nii oli mul võimalus palju just sealkandis ringi jalutada.

 

Vaatepilt oli üsna nukker ja seda mitte sombuse sügisilma tõttu.

 

Tundsin end tihti kui peategelane apokalüptilises ulmefilmis, kus olen ainus ellujäänu.

Tänavad olid enamuses inimtühjad, suur osa butiikidest ja kohvikutest suletud.

 

Mitmed juba oma ruumidest väljagi kolinud, kinnisvara firma müügisilt õnnetult pimedal aknal rippumas.

 

Pandeemia paranoiat ettekäändeks kasutades on varade ümberjagamise käigus 75% väikefirmadest pankrotti ja sulgemisele sunnitud, samas on globaalse eliidi ja megakorporatsioonide vara kasvanud triljonite võrra.

 

Raekoja platsil ja selle vahetus ümbruses turiste ja pärismaalaseid ikka kohtas, ent sealgi oli atmosfäär nukker.

 

Eriti kurvaks tegi see, et mu siiani lemmikkehakinnituskoht Raekoja all keldris, kus maitsvaid ulukiliha pirukaid nosida on saanud, hoiatas juba kaugelt ja kõvasti suure sildiga, et ainult ”katkupassiga” sisse saab. Minul seda ei ole. Ja kui olekski, ei pea ma vajalikuks oma tervisestaatust jagada mitte kellegi teise, kui ihuarstiga.

 

Harvade ja liiga lühikeste koduskäikude ajal tahan alati kohtuda nii paljude sõprade ja sugulastega kui vähegi võimalik.

 

Kehtiva türannia, sorry - “meie endi turvalisuseks” tehtud piirangute tõttu oleks minusuguseid teisejärgu kodanikke lubatud ainult välikohvikutesse, ent jaheda ja niiske ilma tõttu ei tundunud see eriti ahvatlev.

Õnneks teadis üks hea semu soovitada MEM Cafe´d Kalamajas.

 

Väga hubane, hea menüü ja joogivalikuga kohvik, kus ei piirata inimõigusi.

 

Siseneda võivad kõik – nii mitme doosi ja buusteritega vaktsineeritud kui ka need, kes pole covid mRNA eksperimentaalkokteili inimkatsetes osaleda soovinud.

Kui tahad, kanna maski; kui eelistad oma süsihappegaasi mitte tagasi kopsudesse sisse hingata, võid vabalt ilma näomähkmeta seal istet võtta ning ikkagi sõbralikku teenindust nautida.

 

Nii korraldasingi kõik oma kohtumised ja kohtamised just seal, kus kõik on teretulnud.

Kohviku omanik on Elvis Brauer.

 

Üks väheseid julgeid mehi, kes hindab inimvabadust ning üritab piirangute ajal oma ettevõtet elus hoida ja töötajatele sissetuleku tagada.

 

Kahjuks ei olnud ma üldse üllatunud, kui juhtusin massimeediast lugema pealkirja “Kohvikupidaja takistas politseinike tööd”.

 

See Orwell´i newspeak tähendab tegelikult, et politsei reid kell 11 hommikul sel hetkel TÜHJA, ilma klientideta kohvikusse oli lihtsalt brutaalne jõuvõte teisitimõtlejate hirmutamiseks.

 

Politsei ettekääne kohvikusse trügimiseks oli, et “neile laekunud info põhjal ei kontrollita mainitud kohvikus klientide Covid-tõendeid.”

 

Kostab väga nagu pesuehtne nõukogude aja anonüümne pealekaebamine.

Elvis Braueri Facebooki kontol on video toimunust, kus on selgelt näha politsei brutaalset jõukasutamist, kuigi Elvis Brauser ei kujutanud neile mingit füüsilist ohtu.

 

Samuti võib seal kuulda politsei enda suust, et ”me täidame käsku”.

Kas sellist Eestit me tahtsime?

 

Kus jõustruktuurid täidavad pimedalt türannilisi ning ebaloogilisi käske, astudes niimoodi omaenda rahvuskaaslaste vastu?

 

Kus oleme varem kuulnud, et “me täitsime käske”?

 

Meenutuseks see, et Nürnbergi kohtuprotsessil ei vabastanud see kedagi karistustest.

 

Valdav osa Teise maailmasõja aegu Eestist pagenuid lahkusid just sellise totalitaarse režiimi eest.

 

Kahjuks pani kogu perekonna turvalisuse tihti ohtu omaenda rahvuskaaslaste pealekaebamised, et uue riigirežiimi ees kannuseid teenida ja ennast küüditamistest päästa.

On ülimalt kahju, et ajalugu kordub…

 

Ave Maria Blithe