Kristel Vilbaste,
This email address is being protected from spambots. You need JavaScript enabled to view it.  

 

Ma olen sündinud ajal, kus inimesed üksteisele iga päev kirju kirjutasid ja need ümbrikusse sättisid ning teise Eesti otsa lähetasid.

 

Taasiseseisvumise järel ja interneti levikuga on sellist paberkirjade kirjutamist aina vähemaks jäänud ning igal aastal tuleb teateid ühe või teise postkontori sulgemisest.

 

Taas on Eestis üks selline arutelu käimas, et kas kirjade kätteviimine üldse enam vajalik on.

Mulle elu jooksul kirjutatud kirjadest pole palju järgi jäänud, 2011. aastal, nüüd juba 10 aastat tagasi, ühel veebruarikuu päeval, põles mu Peipsikodu maani maha, kadus hulk põnevaid käsikirju ja ka kirju.

 

Paber aga teadagi hästi ei põle ja pakkipandud kirjadest korjasid lapsed lume pealt ja tuha seest üksjagu kokku.

 

Aga neid kirju ei ole ma tahtnud uuesti üle lugeda, sest mul on otsekui allergia nõelõhna vastu.

Eelmisel nädalal käisin aga oma lapsepõlvekodus Kilingi-Nõmmes, vaatamas metsa, kus olen üles kasvanud, suusatanud kehalise kasvatuse tundides, korjanud seeni ja mustikaid, sõitnud lapsepõlves muistse rannavalli luidetel kelgutades puude otsa katki hulga kelke, ilma, et mul oleks kunagi tulnud mõttesse mõne puu peale pahandada ja mõelda, et selle võiks kelgurajalt eest ära saagida.

See on paik, mida nüüd Eestis metsapealinnana esitletakse, sest siin on üleskasvanud ja elanud hulga metsateadlasi, siin oli vene ajal kõige uhkem metsamajand, näidismetsamajand, siinsete metsade baasil loodi meie metsade genofond, siin on meie kõige esinduslikum metsataimla, kus kasvatatakse taimi Riigimetsa Majandamise Keskuse istutamistöödeks, siin asus Eesti kõige edukam koolimetskond, mille tööd on isegi filmilindile võetud.

Ometi on nüüd riiklikud metsamajandajad otsustanud selle endise Kilingi-Nõmme rohelise vööndi metsa lagedaks raiuda.

 

Tõsi seoses kümme aastat tagasi kaotatud hoiumetsade staatusele nimetatakse neid metsi nüüd kõrgendatud avaliku huviga aladeks ehk KAH-aladeks ja et RMK saaks müüa oma puitu FSC sertifikaadiga väljamaale, siis peavad nad enne kohalike elanike käest küsima loa, see maha raiuda.

 

Paraku ei ole kohalikul elanikul õigust öelda, et ta tahaks nendes metsades jalutada, sportida või seenel käia, vaid ainsam, mis päästaks, oleks see, kui sealt leitaks mõni haruldane liik.

 

Aga on ütlematagi selge, et linnalähedases metsas kotkas või musttoonekurg ei ela.

 

Kõige väärtuslikum on seal jalutav tasakaalukas inimene, see aga ei maksa, sest riigimetsa majandajad on teinud pikaajalised lepingud, puitu peab lihtsalt saama.

 

Suurem osa sellest puidust, Kilingi-Nõmme puhul võimsad vanad männid, läheb tõenäoliselt Auvere kateldesse rohelise energia tootmiseks, mis väga roheline küll ei tundu.

 

Aga on selgunud, et Eesti hakkepuidu ja pelletiga toodetakse energiat ka Taani riigis ja just nende jaoks on vaja sertifitseeritud puitu, st kohalike vastuseisu ei tohi olla.

 

Nii tehakse avalikustamiskoosolekud, mille toimumisest enamus inimesi teada ei saa ja ka saadud vaideid põhjendatakse osavalt, nii et ühtegi neist ei arvestata. Nii juhtus Kilingi-Nõmme Lasketiiru metsaga.

Mina olen seisukohal, et Eestis ei tohiks üldse raiuda ühtegi metsa, millel on rahva suus juba nimi, sest see on inimeste jaoks pärimuspaik.

 

Aga tulles tagasi kirjade ja kirjapakkide juurde, juhtus, et olin kunagi riiulist otsinud üht raamatut ja tõstnud just sellesama poolpõlenud kirjapaki öökapile.

 

Koduskäigu järgmisel hommikul võtsin kirjapaki kätte ja sealt pudenes välja mu ema 2005. aasta jaanuaris kirjutatud 4-leheline kiri.

 

Jaanuaritormist, mida ka sajandi tormiks nimetatakse.

 

Kui meri tõusis Pärnus üle kallaste, ja mille kohta ema kirjeldab, kuidas maru tuli Pärnu poolt hirmsalt möirates sellesamasse metsa, mida nüüd maha tahetakse raiuda.

 

Puid langes Pärnu poolt tuleva maantee ääres, sealt pääses tuul ka kohati linna.

 

Männioksi oli tänavatel olnud põlvini, aga mets kaitses ja hoidis mu lapsepõlvekodu.

 

Rohkem tegi kahju mööda Humalaste oja jooksnud maru, mis murdis maha puid surnuaias ja terve Kingu männiku, uhke linnametsa, milles kasvas ka ussikuusk ja mida teatakse ehk kõrvalasunud Kantsi koolimaja järgi.

Aga metsamajandi majade piirkond pääses selle vägeva metsakasuka tõttu, mis tulevat nüüd maha raiuda, sest männikut saavat hoida ainult raiudes.

 

Peenelt nimetataksegi nüüd lageraieid aegjärkseteks raieteks, see tähendab, et esimesel aastal raiutakse maha kaks kolmandikku vanast metsast ja tõmmatakse selle alla põlvesügavused mineraliseeritud vaod, kus hakkab kasvama mändide seemnekülv, seejärel raiutakse kuue aasta pärast ülejäänud vanad puud, sest see rinnuni männi järelkasv, mis kasvama on hakanud, on tänapäevase määrangu järgi männik ja mets.

 

Uus vanade puudega männik saab siia kolme inimpõlve jooksul, minuealised seda kindlasti ei näe. Ja tormide vastu see mets ei aita.

Üks lõik ema paberkirjast "Öösel oli tuul magamistoa akna ülemise sulguri lahti surunud. Õnneks pidasid klaasid vastu. Kaitseks oli Liivamäel kasvav mets, mis suurema tormi kinni pidas, ise aga tohutult kannatada sai. ...“/-/ „ Ei jõua kõike ära kirjutada. Kõik, mis toimus, oli heaks õppetunniks. Kui järgmine orkaan tuleb 300 aasta pärast, siis oleme targemad.“

Kas oleme? Nüüd raiume selle metsa lihtsalt maha ja mitte midagi teha ei saa.

 

Ei aita inimeste vastuväited ja nutt.

 

Ainus, mida saab teha, on kirjutada kiri Facebooki ja rääkida metsaküüditajatest, aga ma nutsin ikkagi neid ridu kirjutades oma lapsepõlve metsa pärast.

„Veel käigust Kilingi-Nõmme rohelise vööndi metsade "uuendusraiete" juurde.

 

Meiega oli kaasas üks oranži mütsiga mees.

 

RMK Edela rajooni varumisjuht Einart Kask, nagu ta end tutvustas.

 

Rääkis suurejooneliselt, kui hea õhk pärast raiet kasvavate väikeste mändidega metsas on ja kui hea on mineraliseeritud vagudega metsas jalutada ja kui "hästi" seal lagedaks raiutud metsas mustikas kasvab.

 

Tegelikult vaatas see mees kogu aeg ainult üles, ainsam koht, kus maha vaatas, kui seal sarnase 30 täiusega metsas kraavide vahel koperdasime.

 

Ta ilmselt mõtlebki ainult tihudes?

 

Aga, et guugeldades selgus, et tegemist on 2018. a. Aasta isaga, siis tahaksin rääkida oma isast ühe loo.

 

Minu isa Henn Vilbaste lõpetas 1957. a. EPA metsanduse ja määrati Kaansoo metsaülemaks, needsamad mehed raiuvad nüüd tema kasvatatud metsi.

 

Hiljem hoidis isa maha raiumast Nigula looduskaitsela kaitsevööndi metsi, ta oli kuni elu lõpuni Nigula looduskaitseala direktor, kus needsamad mehed nüüd palgimetsi raiuvad.

 

Nendessamades metsadest oli isal üles seatud 14 000 pesakasti, pannes nii aluse pesitsusökoloogia uuringutele, mille abil üsna palju doktorikraade kaitstud on ja Eesti teadus ka rahvusvahelisele tasemele jõudnud.

 

Aga eriti helge mälestus on mul oma isast selles, kui peale ülikooli elasin mingil ajal koos pisikese lapsega Kilingi-Nõmmes.

 

Isa käis hommikul kaitseala asju korraldamas, aga tuli lõunaks koju ja pani Maarja sinisesse kärru ja läks temaga sinna Laskeka metsa alla jalutama, ta ütles, et seal laulavad puud kõige paremini unelaulu.

 

Selline oli minu isa. Mitte aasta isa. Vaid päris isa, kellest on lugusid vesta ka 30 aastat peale tema surma.

 

See mets laulis talle ja mulle ja mu lastele.