Möödunud nädalal oli terve rida ajaloolisi tähtpäevi, mille puhul Tallinna Kaarli Kooli 8. ja 9. klassi noored viidi õppekäigule Vabadussõja radadele Sinimägedesse ja Narva. Veel enne n-ö vabaduse pööripäeva (29.11.2021) ja vabaduse rekordit ehk omariikluse PÕLISTUMISE ehk kestma jäämise päeva (30.11.2012) oli 28.11 päev, mil aastal 1918 algas Eesti Vabadussõda. Fotol on näha päikese loojangu hetke, kui õpilased asetavad pärja ja mälestusküünlad Riigiküla Vabadussõja monumendi jalamile. See asub Narva jõe ääres Narva linna ja Narva-Jõesuu vahel. Sammas püstitati 1935 aastal mälestamaks siinset 1919. a. 25. veebruaril toimunud lahingut, kui Eesti rahvaväe 1. jalaväepolk lõi edukalt tagasi kolme Punaarmee polgu pealetungi. Monument lasti õhku okupantide poolt 1941. aastal ning taastati 2014. aastal. Jäägu see monument igavesti PÕLISTAMA võitu vaenlase üle.
Foto: Meelis Holsting

30. novembril 2021 tähistati Eestis OMARIIKLUSE PÕLISTUMISE TÄNU-PÄEVA. Sellest oli eelmises lehenumbris omajagu juttu.

Alustades kuupäevast 24.02.1918 ja jätkates 20. augustil 1991, sai läinud nädala teisipäeval iseseisvusaeg ühe päeva võrra pikemaks vahepealsest okupatsiooniajast.

 

Teisisõnu: "Meie riigi kõikide vabaduspäevade koguarv sai ühe võrra suuremaks sõltlaspäevade (prof Rein Taagepera kõnepruuk) koguarvust. Valguse aeg ületas pimeduse!" Seda nimetati ühtlasi ka vabaduse rekordiks.

Päev varem, 29. novembril oli n-ö vabaduse pööripäev, kui vabaduseaeg ja okupatsiooniaeg said ühepikkuseks. Mõlemad olid kestnud kokku 18 950 päeva.

Seitse aastat tagasi, 27. märtsil 2013, langes üks sarnane verstapost, mida nimetati priiuse põlistumise päevaks! Sel päeval oli iseseisvusaeg alates Eesti Vabariigi taastamisest 20. augustil 1991 kestnud kauem kui esimene iseseisvusaeg aastatel 1918–1940.

Minu jaoks tekitab siiamaani natukene segadust sõnad PÕLISTAMA ja PÕLISTUMA, kuna ei ole varem nendega (imekombel?) kokku puutunud. Igapäeva kõnepruuki see sõna just ei satu.

 

Oma olemuselt on ta juba nii uhke ja eriline. Kui tihti muutub või muudetakse midagi PÕLISEKS?

PÕLINE ongi selle sõna põhi, nii öelda. Põline tähendab ürgne, väga vanast ajast pärinev; iidne, vana.

 

Veel üks samm kaugemale on sõna PÕLI ehk antud juhul PÕLV – elujärg, elamine-olemine; elutingimused, olukord. Kuskilt PÕLVNEMA – tulema kellegi järglasena mingist piirkonnast ja ajast, (nagu mõistes põlvkond ehk generatsioon).

Võib olla elupõline mulk Viljandimaalt või igipõline kalastaja. Põlised puud ning põline mets on rahvale pühad.

PÕLISTAMA tähendab põliseks ehk alatiseks, tähtajatuks, igaveseks muutma või jäädvustama.

 

Näiteid: Suur monument peab põlistama võitu vaenlase üle. Marie Under on põlistanud eesti kirjanduses muistendi Porkuni preilist. PÕLISTUMA on samuti põliseks muutuma, jäädvustuma. (Rahvakunstis põlistunud lihtne motiiv. Tasuja kuju on põlistunud meie kultuurilukku.) Inglise keeles oleks selle vaste eternalize, immortalize.

Leitud igapäevaseid kasutusnäiteid: on olemas Tartu Rahu Põlistamise Selts.

 

Martin Ehala äsja kirjutas: "Selleks et priius saaks põlistatud, ei saa loota juba saavutatud priiusele, vaid seda tuleb iga päev kindlustada ja uuesti luua."

 

Postimehe kümne aasta tagune pealkiri: "Euroliidu laienemine põlistab inglise keelele võidu prantsuse keele üle".

 

Möödunud suvine Õhtuleht kirjutas "Prints Philip 100: kuninganna abikaasa mälestus põlistati liigutaval moel".

Võiks hakata seda väärikat ja kaunist sõna enam pruukima, vastutustundlikult mõistagi.

Riina Kindlam,
Tallinn

 

PÕLISpuu on väga vana puu, sageli seotud pärimustega, millel on kultuuriajalooline väärtus. Pildil on suurim Vargametsa tammedest, mis on on looduskaitse all olevast Hagudi põlispuude grupist Hagudi pargis Raplamaal. Foto: Tapio Vares, Hiiu Leht