Kristel Vilbaste, This email address is being protected from spambots. You need JavaScript enabled to view it.

 

Nägin hiljuti kummalise noorkuuune, sellise, mis pidi tulevikku ennustama.

 

Istusime suure seltskonnaga pika laua ümber, mille peal oli igasugu maitsvat toitu: praed aurasid, jäätisekuhjad põneva pähkliseguga...

 

Äkki ilmus kusagilt karujõmakas ja hakkas toitu laiali peksma, iga käpahoobiga purustas ta järgmise anuma.

 

Tõusin otsustavalt püsti ja käratasin: "Lõpeta!" Karu võpatas, taltsutas hetkeks hoogu, aga mulle sügavalt silma vaadates ütles: "Mis sa pabistad, sina oled leivakonts-taskus-inimene!"

 

Selle peale tegi telefon mu öökapil kõll ja ma ärkasin.

 

Ärkasin ja ei saanud lahti rahutusest. Mis „leivakonts-taskus“ inimene?

Tõsi, ma olen oma elus palju sattunud olukorda, kus süüa ei saanud siis, kui tahad, vaid sageli aitas eelmise toidukorra ajal tasku pistetud leivakannikas.

 

Sellise närimine matkal või pikemal välitööl annab suurel hulgal jõudu mingi venima hakanud asi lõpule viia.

 

Aga ma pole kaugeltki tõelist nälga tundnud.

 

Vaid korra taasiseseisvumise ajal, kui leib talongidele läks ja mul polnud talongide saamiseks vajalikku sissekirjutust, olen oma pere kolmepäeva leivapätsile kriipse tõmmanud.

 

Aga sellist muinasjuttudest tuntud nälga, kus ilma rändama läinud kuningapojal oli ainsaks toiduks taskus leivakonts, pole minu elu jooksul olnud.

Just seetõttu arvan, et meie poole sajandi vanused inimesed on õnnelikud inimesed.

 

Meie elu ajal pole olnud sõda ega nälga.

 

Nii pikalt pole sellist aega vist varem kogu ajaloo jooksul olnud.

 

Oleme heaoluühiskonna lapsed ja seetõttu ehk kipume vahel probleeme otsima sealt, kus neid sugugi pole.

Päris huvitav on osaleda ellujäämiskoolitusel, mille sisuks on enamasti ellujäämine mingi ajani, mil tuleb keegi, kes meid ära päästab.

 

See on mäng, mitte tegelikkus, me ei suudagi aduda, mida tegelik nälg tähendada võib.

 

Mõnel neil koolitusel õpetatakse tuld süütama naiste tampoonidega, valmistama tokileiba „juhuslikult taskust leitud jahust“ ja orienteeruma mobiiltelefoniga.

 

Muidugi on see parem kui mitte midagi.

 

Ja ainus oht, mis meid varitseb, on hirm üksijäetuse ees, me kardame üksi jääda.

 

Inimene pidigi tänapäeval surema eksinuna mitte nälga ega janusse, vaid üksindusehirmu.

Tegelikult on Eestimaa inimest toetav.

 

Igal pool on mõne kilomeetri kaugusel võimalus leida teerada või metsatee, et taas teiste juurde välja jõuda.

 

Ja igalt poolt on võimalik leida joogivett.

 

Just allikatest joomist olen ma ligi kümme aastat Eestis propageerinud, aga just sel aastal jõudis heaoluühiskond ka allikate kallastele.

 

Linnade lähedalt leiame nii nagu mujalt Euroopast allikate juurest sildid „joomine omal vastutusel“ või pika analüüsi veest leitud keemilistest ühenditest ja mikroobidest.

 

Tõepoolest, oleks ju rumal arvata, et üha enam saastuvas maailmas oleks Eesti mingi vaikne saareke, kus saastaineid üldse ei leidu.

 

Aga ma olen ikka öelnud, et meie allikate vesi on puhtam kui pudelivesi või ka kraanivesi, mida pidevalt kontrollitakse.

 

Et Eestis võib allikast otse juua, kui tunnete maitsest ja lõhnast, et see vesi on puhas ja see on voolav allikas.

Aga hiljuti öeldi mulle, et ma mürgitan niiviisi inimesi, kui soovitan joogiks allikavett. Et allikates on tuvastatud ohtralt mürke.

Tõesti, Eesti allikates leidubki mürgiseid ühendeid, aga nende hulk on nii marginaalne, et enamasti ei ulatu kehtestatud piirnormidele ligilähedalegi.

Uurisin Eesti Keskkonnauuringute Keskuses, et mis mürke meil siis allikates on, et edaspidi peaks meie heaoluühiskonna inimesi puhta vee allikast joomisest võõrutama.

Selgub, et on tõesti mingid vanad nõukogudeaegsed taimemürgid, mille kasutamine on ammu keelatud ja pole aimugi, kas need on seal akumuleerunud või kasutatakse salaja ikka.

 

Veel on juba keelustatud mürke, näiteks millega pintseldatakse üle paadipõhjad, et neil vetikad kasvama ei hakkaks.

 

Veel üks oluline rühm on maasikakasvatuse hahkhallituse tõrjumise mürk.

 

Ei hakka siinkohal neid aineid üles lugema, sest nimed lähevad meil enamasti lihtsalt kõrvust mööda.

 

Imelikul kombel ei olevat viimaste aastate proovides üle piirnormi glüfosaate – ometi kasutatakse Roundupi meie põldudel väga palju, pole ka tema laguaineid.

 

Eelpoolnimetatud ained on taimekaitsemürgid või nagu põllumehed tahaksid kuulda – taimekaitsevahendid.

 

Nad kaitsevad ju taimi, et saaksime saaki – nii näiteks ei ole meie päikesevaeses ja vihmases Eestis maasikaid muidu üldsegi kasvatada võimalik.

 

Aga kas me ikka tahame selliseid maasikaid. Ja solgitud põhjavett?

 

Keskkonnauurijad soovitavad sellistele ainetele üldse uue sõna leiutada, et kui see pole mürk, aga see pole ka kaitsevahend.

Vetele ja allikatele teevad liiga ka põllumajandusloomadel kasutatavad antibiootikumid ja ravimid.

 

Imelikul kombel tehakse suurt kära liigsete nitraatide mineraalväetiste põlluleviimisega, aga mahetoodangut ei ole võimalik turustada üldse ilma loomasõnnikut kasutamata.

 

Ja ei ole kellegi asi, et suurlautades kasutatavad suured kogused ravimeid ka põllult otse põhjavette jõuavad.

 

Olen ise käinud üht võimsat Virumaa Koila allikat vaatamas, kui samal ajal sõnnikulaotur üleval kaldal sõnnikud laiali pritsis.

 

Küllap lähiaastate uuringud annavad selles osas meile täpsema info.

Mis aga üllatab veteseirajaid on see, et Eesti põhjavette on sattunud ka mingid kummalised mürgid, isegi vanakole DDT, mille levikuallikat praegu Eestis kindlasti ei ole.

 

Arvatakse, et need võivad olla Eestisse jõudnud Sahara liivatormide pilvede meile jõudmisel, viimasel ajal on neid kummaliselt punakaid loojanguid päris sageli olnud.

 

Või on need Venemaa või Austraalia metsapõlengute pilved, mis siinmail maha sajavad, tuues kaasa kahjulikke ühendeid.

Aga veel kord, neid aineid on meie põhjavees üliväikestes kogustes ja tegelikult ei ole nad inimestele ohtlikud.

 

Uurijad tunnistavad ise, et analüüsitehnika on võimsamaks ja täpsemaks läinud ning nüüd on võimalik avastada ka selliseid aineid, millest varem aimugi ei olnud.

 

Et mürgivalik on nüüd nagu margikogumine, mõnest uuest proovist saadakse jälle uus haruldus.

 

Kindlasti tuleb sellistel asjadel silm peal hoida, aga kindlasti ei tuleks alustada puhta allikavee joomise keelamisest, vaid meie põllumajanduse taimekatsemeetodite paremast reguleerimisest ja kontrollist.

Küll huvitaks mind see, kui needsamad masinad pandaks uurima ka näiteks Ülemiste järve, kust kaks kolmandikku eestlastest joonuks saab.

 

Oleks ju rumal arvata, et nii suure vetepinnaga järve punased liivaosakesed või metsapõlengutahm ei jõua, ning valgala, kust see järv toitub, on hiiglaslik.

 

Aga ehk ei ole vaja? Vahel on juuksekarva lõhkiajamine selge rumalus ja heaoluühiskonna arvutimängude rida.

Eesti on selline eriline maa, kus võib veel allikatest puhast vett ammutada ja matkaja oma leivakontsu kõrvale janu täis juua.

 

Tuhandete allikate maa ja arvatakse, et just erinevate allikate erinev keemiliste ühendite sisaldus annab neile ka erineva tervendava väe.

 

Aidates nahahaiguste, silmade tervendamise, maohaiguste ja vähi puhul.

 

Aga ka rõõmsa meele ja tasakaalu saavutamisel.