Kristel Vilbaste,
This email address is being protected from spambots. You need JavaScript enabled to view it.

 

Möödunud aastast läheb meie ajaloos suurte kirjadega ülestähenduste raamatusse rotikuningas. Rottide pundar, 13 rotist seltskond, kes sabasid pidi kokku kleepunud ja mida esimest korda maailmas elusast peast ka filmida suudeti.

 

Viimase viiesaja aasta jooksul on leitud kogu maailmast vaid 60 sellist rotikuningat.

 

Zooloogid viskavad juba omavahel nalja, et tasub vaid mõni loom aasta loomaks kuulutada, kui eriskummalist toimuma hakkab.

 

Nii algas metssea aasta loomaks kuulutamise aastal seakatk, aga rottide puntra leidmine on tõesti eriline.

Selle aasta loom on karu. Nende suurte loomade elust oleme samuti üha enam teada saanud tänu rajakaameratele ja vaatlusonnidele.

 

Alutaguse laanes karuonnis istumine on muutunud väga populaarseks harrastuseks ja selle eest ollakse valmis välja käima väga suuri summasid, et näha, kuidas karu vaikselt metsahämarusest välja ilmub, puu najal oma selga nühib või söödaplatsile jäetud toidu juurest teisi valju urhatusega minema peletab.

 

Sest karusid on Eestis nüüd tõesti palju, arvatakse koguni, et neid isegi ligi tuhat mööda metsi ringi askeldab ja eriti imelikuks peavad karuuurijad seda, et kui varem oli karul sabas ikka 2-3 poega, siis nüüd võib mõnikord ka 5 pojaga karuema kohata.

On hea, et inimestele meeldib rohkem loodust südamesse lasta, käies metsades ja nurmedel elamusi otsimas.

 

Loodusemehed ütlevadki, et ettevalmistatud matkaradadel on üks pidev laulupidu.

 

Mäletan veel 15 aastat tagasi, et Nigula looduskaitseala parklas oli päevas heal juhul üks auto, nüüd võib neid seal olla korraga 15. Ja kitsal laudrajal tuleb pidevalt kedagi teretades üksteisest mööduda.

Ringirändamine on ilmselt alati eestlaste südames olnud.

 

Toomas Nipernaadi on meie rändaja võrdkuju. Filmi, mis vändatud sada aastat tagasi kirjutatud August Gailiti novelli järgi, olen ma näinud sadu kordi ja selle tsitaadidki peas – neid kasutatakse kõnekeeles millegi iseloomustamiseks.

 

Anne Maasiku poolt selle filmis kasutatud laul on tunnistatud Eesti kõige ilusamaks filmimuusika palaks. „Ma kõnnin hallil lõpmata teel...“ paneb unistama suvistest rännakutest, tolmulõhnast ja metsmaasikatest, pilvede loendamisest ja heinarõugu all magamisest ning kaevust ammutatud külmast ja kargest joogiveest.

Ma olen ikka mõelnud, et miks see raamat rändajast nii kuulsaks on saanud. Ja sel aastavahetusel sai asi üksjagu selgemaks.

Pole vist inimest, kes midagi koguda ei armasta. Ma olen olnud kirglik margikoguja, ka ümbrikupiltide ja kommipaberite kogumine pole mind külmaks jätnud – kõik need kuuluvad nüüd juba minevikku, sest kirjade saatmine on jäänud üliharvaks ja postiteenuski hakkab Eestimaal hääbuma.

 

Minagi saan ainsana oma 90-aastase tädi käest regulaarselt suvisteks, sünnipäevaks ja jõuludeks kirja või kaardi.

 

Ah jaa, kõige moodsam hobi on Eestis praegu vanade nõude kogumine, tasse, klaase ja vaase saadetakse pakiautomaatides vahetamiseks ja ostmiseks üle Eesti.

 

Vanaemade vaasid tõstetakse kolikarpidest taas klaasvitriinidesse.

Mina olen aga järjekindel raamatute koguja.

 

Pärast majapõlengut kümme aastat tagasi olen püüdnud tagasi osta oma lemmikraamatuid ja leida vanemaid raamatuid, kust ammutada ideid oma lugude kirjutamiseks.

 

Nii otsisingi aastavahetusel osta.ee-st enne 1940. aastat tagasi väljaantud raamatuid. Ja silm jäi peale Villem Grünthal-Ridala 1921. aastal väljaantud raamatule „Ringi mööda kodumaad“, mis paberraamatuna küll ostmiseks üsna määrdunud tundus, aga mis andis viite otsida seda raamatut digar.ee-st, kus suur hulk vanu raamatuid digiteeritud.

 

Kes arvutist raamatu lugemise välja kannatab, sellele on siin lugemislaud külluslik.

Aga ka teine reisiraamat jäi silma – „Kodumaal rännates I“ 1923, mille on kirjutanud mu vanaisa, tollel ajal veel nimega Gustav Wilberg.

 

Kunagi, kui koos Mikk Sarvega selle raamatu põhjal kirjutasime Maalehes sarja raamatu järgi 80 aastat hiljem tehtud matkadest, siis õnnestus mul see raamat laenata akadeemik Erast Parmastolt, aga nüüd ostsin silma pilgutamata internetist selle raamatu ära.

 

„Kodumaal rännates“ teine ja kolmas osa oli mul juba olemas. Ridala puhtamat raamatut jään veel passima.

Need kaks raamatut iseloomustavad seda aega, milles novellikangelane Nipernaadi rändamas käis. Ajal, kui saigi veel käia talust tallu, küsida joogivett ja paluda magamisaset.

 

Tänapäeval, tõsi, ei tuleks selline asi kõne allagi. Sel ajal käidigi ju olude sunnil tegelikult palju jala.

 

Kerjustaatide ja munkade rändamisest võib lugeda vanematest raamatutest, aga sel ajal alustas Eestis rändamisega ka härrasrahvas, kogumaks mõtteid ja ainest oma raamatuteks.

G. Wilberg kirjutab: „Kodu tundmaõppimine peaks meil kasvama, suuremat hoogu võtma, et meie võiksime tõsiselt armastada seda kena nurgakest, mida hüütakse Eestiks. Wäljamaal, iseäranis Saksamaal, peab iga haritud inimene, üliõpilane, keskkooli kasvandik wabal ajal oma kohuseks jalgsi rännata kuhugi kenamasse kohta, et imestada isamaa ilu, leida neid põhjuseid, mis sunnivad lugupidama kodumaast.“

Retkedel kasutavad mõlema raamatu autorid ka kodumaist rongiliiklust, mida kahjuks nüüd sada aastat hiljem enam peaaegu olemaski ei ole.

 

Ja Peipsil liigeldes ka laevu.

 

Huvitaval kombel on mõned külastatud paigadki samad.

 

Kui Vilbaste käib Nipernaadina mööda maastikke vaese tudengina üsna tühja taskuga, siis Ridalal on kasutada ilmselt ajalehe tulevane honorar ja nii saab ta endale ka öömaja osta ja süüagi rohkem muretseda.

 

Huvitav on lugeda, kui palju üks või teine asi tollal maksis.

 

Tõsi millegipärast ei võeta rikkamat härrasrahvast nii lihtsalt omaks ja vahel võib see isegi öömajast keeldumise põhjus olla.

 

Aga huvitav on lugeda, et ka tollal polnud võimalik esimesest hotellist tuba saada, sest see oli lihtsalt täis.

 

Ja seda, et laeva või rongi tuli oodata väikeses Eestis päev või paar ja laevasõit võis kesta mitu päeva – nüüdsel ajal on võimalik viie tunniga autoga sõita ühest Eesti otsast teise.

Kõige kentsakam on aga lugeda sada aastat tagasi toimunud maareformi tagajärgi, ka toona jäi mõni vabadussõjas osalenu ilma maata ja selle said need, kes omal ajal nahka hoidsid.

Nii nagu varade jaotamisel 1990ndatel, ei saa me ju arugi, kuidas suur osa tööstusest on jooksnud taas endiste komsomolitegelaste kätte.

Aga raamatutes on Oru loss veel president Pätsi poolt asustamata.

 

Tsaariveneaegsed suvilad põhjarannal lagunemas, sest suvitajaid polnud ja polnud ka neile vähestelegi süüa anda, sest mõisad olid laiali jagatud ja uustalunikud polnud veel jalgu alla saanud.

Gustav Vilbaste matkas koos Ernst Vittofiga, kes tegi suurepäraseid fotosid, see mees suri kahjuks mõne aasta pärast kopsupõletikku, aga tema fotod on säilitatud Eesti Rahva Muuseumis ja sealt interneti kaudu ka leitavad.

 

Ridala reisiseltskonna pilte pole ma muuseumides veel avastanud, nad kirjeldavad küll, et osa pilte sai ülevalgustatud, aga küllap mõned kusagil on.

 

Oleks põnev kõik need kohad üle käia ja kaasaegsed pildid teha. Et milliseks on meie maa muutunud.