Sirje Kiin

 

Sirje ja Jack Tarponi järve ääres vabaõhurestoranis.  Autori fotod

Võtsime detsembris julguse kokku ja otsustasime, et pärast kaht aastat kodust pandeemiarežiimi sõidame nendeks pühadeks, jõuluks ja aastavahetuseks Floridasse, kus mu abikaasa Jacki pereliikmed elavad. Meil oli sõiduks teinegi põhjus: nimelt hellitame lootust leida seal meile uus kodu, sest Jack jääb kevadel Dakota Osariigi Ülikooli professuurist pensionile.

Kuidas me ometi julgesime praegu autoga lausa kaks korda läbi USA sõita, kui pandeemia kogub jälle uusi tuure?

 

Meid julgustas see, et oleme mõlemad kolmekordselt vaktsineeritud, kasutame ainult N95 maske, toitu ostame kaasa ja sööme autos või vabas õhus. Inimestest hoiame eemale.

 

Kohtume ainult vaktsineeritud, tervete pereliikmetega.

 

Uskusime, et nõnda on võimalik ohutult reisida, kui neid reegleid täita. Lootsime, et püsime terved ega nakatu sel reisil ega koduski.

Pidasime autoreisi turvalisemaks kui lendamist, sest USA siselendudel ei nõuta ju vaktsineerimist ega testita kedagi.

 

Maski kandmine lennujaamades ja lennukis palju tunde järjest on meie jaoks tervislikel põhjustel samuti välistatud.

 

Mullu jätsime aastalõpureisid ära, sest siis me polnud veel vaktsineeritud.

Mõeldud-tehtud, pakkisime auto vajalikku kraami täis ja alustasime aegsasti enne jõulu oma 1700 miili pikkust teekonda Madisonist, Lõuna-Dakotast New Port Richy’sse Florida läänerannikule.

 

Algul oli plaan sõita ca kolm päeva, iga päev umbes 600 miili. Aga tegelikult venitasime sõidu ikkagi neljapäevaseks.

 

Läbida tuli ühtekokku kaheksa osariiki, diagonaalis läbi enam kui poole USA territooriumi.

 

Roolis istus ainult Jack, kellel on 54 aasta pikkune sõidukogemus pea kõigis osariikides, suvel ja talvel.

 

Miks mina roolis ei istunud, kuigi mul on nüüdseks USAs tehtud juhiload olemas, seda peate küsima minu „vaeselt“ autojuhtimisõpetajalt Jackilt endalt.

 

Ma võin küll rahulikult sõita inimtühjal Dakotamaal ja meie väikeses ülikoolilinnas, aga suurtel linnadevahelistel ja -sisestel kiirteedel, kus autod kihutavad kaheksas kuni kümnes reas kummaski suunas, tänan ei, see pole minu jaoks. Parem karta kui kahetseda!

 

Lõunasse sõidu ajal soosis ilm meid täielikult: maanteed olid heas korras ja ilmad leebed, lumi ega jää ei olnud siis veel Lõuna-Dakotasse ega Iowasse saabunud, lõunapoolsetest osariikidest rääkimata.

 

Iga peatusega läksid temperatuurid soojemaks ja ilm ilusamaks, kuni jõudsime Atlantani.

 

Siis tabas meid tihedas 8-realises liikluses paaritunnine äge paduvihm, nn valge vesi, et nähtavus oli peaaegu et null.

 

Vähendasime kiirust, osa kaubaautosid seisiski juba tee ääres.

 

Venisime siiski aeglaselt edasi sõita, mina tagaistmel hirmu täis, ei julenud iitsatadagi, kuni jõudsime vihmapilve alt välja.

Nelja päeva pärast saabusime sujuvalt sihtkohta, 25-kraadisesse soojusse (75F).

 

Peatusime reeglina pooltühjades Hampton Inni hotellides, kus kõik ettevaatusabinõud olid tarvitusele võetud.

 

Hommikusöögi sai tuppa tellida või soovi korral sai ise maskis käia jooke ja sööke tuppa toomas. Kõikjal valitses puhtus ja vaikus. Vannitoa peeglitel oli silt kinnitusega, et siin on kõik teie tervise huvides desinfitseeritud. Tundsime end hotellides üsna turvaliselt. Teisi reisijaid oli vähe ja ka nemad hoidsid tarvilikku distantsi.

Toidu tellisime läbisõiduakendest neis restoranides, mis juhtusid olema avatud, aga mitmel pool kogesime seda, et populaarsed söögikohad olid kinni.

 

Kas personali puuduse või haiguste tõttu või siis ei tasunud äriliselt enam ära, ei tea.

 

Oli kohti, kus sai tellida läbisõiduga toitu, aga restoran ise oli kinni. Tualetis sai kindla peale käia vaid bensiinijaamades.

Ameerika tualetikultuuri kiituseks peab ütlema, et kõik tualetid meie pikal teekonnal olid puhtad ja hästi varustatud, alati jätkus tualettpaberit ja isegi kätekuivatid töötasid ka kõige kehvemas maanteeäärses putkas, näiteks Missouri ja Iowa piiril, kus peatusime suurejoonelise nimega putkas „7 Star Diner“ ehk „Seitsme tähe söökla“.

 

See tuletas mulle kontrastsel viisil meelde rahvasuus mitmes variandis levinud Mart Raua epigrammi-vemmalvärssi ühest Venemaa tualetikogemusest:

Ma ilmas näinud mõndagi,
mis imekspanu väärib,
kuid Ufaas ma nägin peldikut,
mis sita ära määrib.

Oma pikal teekonnal nägime ühtainust firmat, kus maskid olid rangelt nõutud, need olid McDonalds’i restoranid.

 

Kentucky’s nägime pilti, kus terve kamp paadialuseid ehk parme istus koos McDonaldsi tualettruumide ees, kõigil korralikult maskid ees, seal nad soojendasid end äkitselt saabunud külmalaine sunnil.

 

Mul oli kiusatus teha neist pilti, aga kartsin provotseerida ja tappa saada.

Floridas möödus puhkus imeilusasti: kohtusime vaktsineeritud pereliikmetega nii kodudes kui väliterrassidel, jalutasime loodusparkides ja botaanikaedades, tegin loodusfotosid, mängisime lapselapsega minigolfi ja söötsime minikrokodille.

 

Ujusin iga päev välibasseinis või ookeanis, kus vesi oli 25C. Ilmad olid ideaalsed, ikka 25 soojakraadi (75F), soojem kui tavaliselt Florida aastavahetustel. Vihma saime natuke vaid ühel hommikul.

Uue potentsiaalse kodu otsingud sujusid: leidsime mitu meeldivat piirkonda Florida läänerannikul, Clearwater’ist ja Tarpon Spring’ist põhja poole, kus me sooviksime tulevikus elada.

 

Mina tahaksin elada ookeani lähedal, et iga päev ujuda ja Jack unistab oma „mehekoopast“ ehk töökojast.

Meie reisiõnn pöördus aga täielikult tagasiteel Floridast koju Lõuna-Dakotasse.

 

Kuna Jackil algas jaanuari teisel nädalal ülikooli õppetöö, pidime koju jõudma kindlal ajal.

 

Varusime tagasisõiduks igaks juhuks ekstra lisapäeva ning see kuluski rohkem kui marjaks ära.

Esimene tagasisõidupäev kulges veel normaalselt, sõitsime 600 miili läbi Florida ja Georgia, seal oli sooja 14C.

 

Ilusad kõrged männimetsad pikalt mõlemal pool teed. Maantee ääres oli palju suuri silte rõõmsa teatega: “Jeesus tuleb tagasi“.

 

Teisel sõidupäeval ületasime Tennessee jõe ning alustasime sõitu Suitsumägedes (Smoky Mountains). Hommikul oli veel päike, aga siis algas vihmasadu, mis peagi muutus lumelörtsiks.

 

Temperatuur langes nullini (32F). Esiklaasile sadasid peopesa suurused lumeräitsakad, nii suuri polnud elus näinud.

 

Teeolud läksid üha raskemaks, mägiteed kurvilisemaks, üles ja alla.

 

Ümberringi urises palju raskeid kaubaveoautosid. Just selleks päevaks saabus mägedesse korralik talvetsüklon tiheda tuisu ja kõva tuulega. Tsüklon oli nii suur, et kattis peaaegu et kogu Tennessee osariigi.

 

Meie jäime just Suitsumägedes selle tsükloni küüsi koos sadade teiste autodega.

Üha sagedamini hakkasime nägema kraavi sõitnud autosid ja siniseid vilkuvaid politseitulesid.

 

Nähtavus halvenes minutitega, sõidukiirus kahanes, kuni venisime kiirteel 20-30-miilise tunnikiirusega.

 

Mõnikümmend miili enne Nashville’i peatus liiklus täielikult mitmeks tunniks.

 

Istusime liiklusummikus üle kolme tunni teadmatuses. Pärast selgus, et rohked liiklusõnnetused olid ummikute põhjuseks: kraavis autosid oli tee ääres hulgi nii üksikult kui paarikaupa.

 

Kui lõpuks jälle tasapisi liikuma saime, peatus liiklus uuesti pärast Nashville’i umbes tunniks ajaks.

 

Kogu selle lumetormise päeva ei näinud me rohkem kui üht lumekoristusmasinat, ei ühtki soolamasinat. Tee oli lumesodi täis ja väga libe.

 

Isegi kui oleksime tahtnud kusagil peatuda, et sellest hullumajast pääseda, polnud ummikus istudes selleks mingit võimalust. Me olime paksus lumes kinni.

 

Pissida tuli esmakordselt elus kohvitopsi, sest maantee äärde lumme või metsa ei saanud ju minna, see on USAs karmilt keelatud. Võidakse arreteerida.

 

Õnneks oli meil autos nii süüa kui juua, nälga ega janusse me ei jäänud.

 

Planeeritud 600 miili asemel suutsime sel lumevangistuspäeval läbida vaid vaevalised 200 miili.

 

Peatusime närvesööva päeva lõpuks Nashvillest pisut põhja poole Clarksvilles, kus kõik söögikohad olid suletud.

 

Küsisime hotellitöötajalt, mis on juhtunud, tema vastas, et nad pole sellise lumetormiga harjunud, kõik kohad suleti tormi tõttu.

 

Pika otsimise peale leidsime siiski ühe immigrantide söögikoha nimega Harbor Cafe ja see päästis meie kõige hullema sõidupäeva, mis kumbki meist oli kogenud.

 

Harbor Cafe osutus olema mitmekordselt premeeritud parim kalarestoran kogu linnas. Nende päeva eripakkumiseks olid Floridast tuttavad alligaatori ampsud (gator bites).

 

Sõbrad küsisid, kuidas alligaatoriliha maitseb, minu vastus on: väga hea, natuke kanaliha moodi, aga mahlasem ja pehmem. Nii Florida kui Clarksville restoranides pakuti neid alligaatoriampse friteeritud kujul.

Jack kirjutas hullu sõidupäeva lõpuks Facebookis sarkastiliselt: „Sirje on kenasti raporteerinud sellest kaosest, mis valitses Nashvilles, kui siin sadas äkitselt mõni sentimeeter lund maha.

 

Selle asemel, et saata teedele lumekoristusmasinad ja soolamisautod, on neil siin erilised veoautod, mille külgedel ja taga on suured kirjad, mis käsivad juhtidel vahetada sõidurada. Väga suur abi! No ei ole!“

Kui sõitsime kolmandal hommikul Clarksvillest välja, oli lumesadu lakanud ja päike paistis, kuid maantee oli algul ikka libe nagu liuväli: nägime kohe esimese miili ajal kaht autot kraavis.

 

Telefoni ilmus musta jää hoiatus. Sõitsime hästi aeglaselt ja ettevaatlikult, auto vibas jää peal paar korda.

Aga päike sulatas teepinna kiiresti ja suured veoautod lõhkusid samuti kiiresti jää ära.

 

Ere päike, 13C külma, nii jätsime eluks ajaks meeldejääva Tennessee selja taha.

 

Nüüd sõitsime juba normaalse kiirusega 70 miili tunnis läbi Kentucky ja Illinoisi ning jõudsime kolmandaks õhtuks Missourisse.

 

Paks jää kattis kaks päeva meie auto esiotsa, numbrilaud polnud üldse nähtav ega mingi vahendiga puhastatav. Alles järgmisel päeval sulatas päike Tennessees tekkinud jää ära, sest kummalisel kombel, mida põhja poole jõudsime, seda soojemaks läksid kraadid kuni Illinoisis oli lausa 6C sooja.

Nii Soome kui Eesti sõbrad küsisid, kas siis naastrehvide kasutamine on USAs tundmatu asi. Vastasin, et USAs ei vahetata üldiselt talve- ega suverehve nagu Euroopa Põhjamaades on kombeks, siin sõidetakse nn iga-ilma-rehvidega.

 

Ainult Alaskas ja kõrgmägedes on naastrehvid lubatud, mujal keelatud, lõhuvad teed ära. USA maanteed on minu meelest muidu üsna hästi puhastatud ja kuivad.

 

Vähemasti Lõuna-Dakotas on kümned lumekoristusmasinad kohe maanteedel ja paari tunni jooksul lumesaju algusest on teed puhtad ja sõidetavad.

 

Avariiummikud lahendatakse väga kiiresti. Lõunapoolsemas Tennessees tekitas aga meie jaoks tavaline, nende jaoks haruldane lumesadu tõelise kaose.

Kolmanda päeva õhtuks jõudsime Kansas Citysse, 500 miili ehk ca 800 km.

 

Ilm oli hall, külma üks kraad. Metsad olid lõppenud, ei mingeid ilusaid männimetsi ega mägesid enam - tee ääres olid raagus võsad, istutatud puuderead või kollased koristet maisipõllud, kohati oli näha valgeid lumeviirge.

 

See maa siin on tõesti lame! Aga maantee oli kuiv ja puhas, see oli peamine!

Viimane, neljas tagasisõidupäev oli juba lihtsam: Kansas Cityst läbi Omaha ja Sioux Fallsi koju Madisoni, kuhu jõudsime pärast seitsmetunnist sõitu, pisut üle 400 miili.

 

Teede ääres laiuvad põllud, siin-seal suured kõrrepallid, aga need pole teps mitte heinapallid, vaid hoopis maisipallid, loomadele söödaks.

Koju jõudsime üliväsinult, aga terve nahaga.

 

Saabudes -6C külma ja ainult pisut lund. Head sõbrad Nancy ja Roger olid meie äraolekul hoolitsenud nii lumekoristuse kui lillekastmise eest. Kodus oli kõik korras.

Armas magus kodu!

 

Kaotasime oma pika teekonna jooksul mitmeid asju nagu alati, nende hulgas oli üks pisike šokolaadimuffin, mida Jack pidi sõidu ajal just sööma hakkama, kuid siis pidi järsult pidurdama ja muffin kadus ära.

 

Me ei suutnud seda autost leida, ükskõik kui palju otsisime.

 

Aga järgmisel hommikul kodus leidsime kaotet muffini ilusti sitsimas Jacki portfellis magustamispulbrite kotikese peal.

Teine asi, mis sõidu ajal ära kadus, oli minu lemmikmaiuspala Tarpon Springi kreeka restoranist Hellas, Floridas.

 

Nad teevad seal nimelt maailma parimat baklavaad.

 

Olin hoidnud üht tükikest reisi jaoks, aga ei suutnud seda teekonna jooksul kuidagi autost leida.

 

Arvasime, et jäi vist ikka Floridasse maha, kogemata. Aga järgmisel hommikul, kui pakkisime kotte ja kohvreid lahti, leidsime kilekoti maskikarpidega, ühest karbist tuli aga välja minu kadunud baklavaa tükike. On ikka magus kodu küll!

 

Sõidu ajal kadunud aarded, mis alles kodus üles leidsime: šokolaadimuffin ja tükike baklavaad.

Auto spidomeeter näitas, et läbisime ühtekokku edasi-tagasi 4000 miili.

 

Google`i kaart näitab küll, et teoreetiliselt oleks meie teekonna võinud läbida ühe päevaga ehk peatumata sõites 24-25 tunniga, aga praktika on hoopis midagi muud.

 

Tegelikult võtab selline teekond ikka kolm-neli päeva vähemalt, kui sõita 8-9 tundi päevas, sest ees ootavad lugematud takistused: paduvihmad või lumetormid, teeremondid ja vähendatud sõidukiiruse tsoonid, liiklusummikud ja liiklusõnnetused, ümbersõidud, suurlinnades vahel ka spordivõistlused või muud massiüritused, mille tõttu on kas liiklus hull või osa tänavaid kinni pandud jne jne.

Kui lõpuks küsite, kas soovitame säärast pikka autoreisi läbi USA, siis ütlen, et pandeemia ajal väga ettevaatlikult ning kindlate reeglitega (vaktsineeritud, maskid, distants, väljas söömine).

 

Talvel kindlasti mitte, aga ka kevadel või suvel peaksite hoolega valima reisikaaslast!

 

Meie oleme õnneks ikka veel abielus edasi!

10. jaanuaril 2022
Madisonis

 

1700 miili pikkune teekonda Madisonist, Lõuna-Dakotast New Port Richy’sse Florida läänerannikule.