Raul Pettai

 

Mis on siis kaar? Lihtsas keeles: kahe punkti vaheline osa. Need punktid võivad aga olla nii ruumis kui ajas.

 

Alustame kaartega ruumis. Siin meenuvad looduse poolt rajatud, kuni 300’ (90 m) pikkused kivikaared Utah, Colorado ja Arizona kanjonites USA-s.

 

Suurim kivikaar on Xianren Bridge Hiinas, mille pikkus on 400’ (122 m)! Niisiis on looduse kätetöö üsna mõjuv. Ei tule aga ignoreerida inimeste võimeid, sest sillakaarte pikkuse ja vägevuse alal oleme looduse kaugelt ületanud.

 

Üheks näiteks on Mackinac rippsild Michiganis, mille pikkus on 26,372’ (8038 m)!

On aga veel üks ruumiline kaar, mis väärib tähelepanu: päikese ere teekond päeva jooksul.

 

Oktoobrist märtsini, kui päike on madalal, saab nii tõusu kui loojumise ilu nautida samast aknast, sest kaare pikkus on <180º. Suveks tõuseb päike aga kõrgemale, tema päevakaar on suurem ega mahu enam sellesse vaatevälja. Koidu ning eha jälgimine nõuab nüüd avaramat vaatluspaika, kuid ilus on kaar ikkagi.

Niipalju kaartest ruumis. Mis on aga kaar ajas? Neid on mitmeid: esiteks inimese enda elu läbi aegade ja teiseks kaasaegse ühiskonna areng.

 

Esimene on igal meist erinev, ühel pikk, teisel kahetsusväärselt lühike, ühel sirge ja sile, teisel vastupidi.

 

Vaadeldes enda oma toetun pikaajalisele mälule, mis mul on praeguseni säilinud, ehkki sündisin juba 1928.

 

Selgelt on meeles mu elukaare algus Tartus: varane lapsepõlv, siis lasteaed ja algkool, üldine elu linnas 30ndatel aastatel ja isegi lipuehtes tänavad – EV 20. aastapäev 1938.

Aga Tartus elasin kaasa ka Eesti Vabariigi hävingule 1940, ja 1941 tabas siin suur löök, kui sõjatules hävis meie kodu.

 

Kolm aastat hiljem, 1944, järgnes põgenmine Eestist. Veelgi raskem elamus ootas meid aga 1945. aasta kevadel Ida-Saksamaal, kui kõike maha jättes jooksime isa-emaga jalgsi üle 90 kilomeetri (60 miili), et pääseda Punaarmee eest.

Elu Lääne-Saksamaa põgenikelaagris oli suhteliselt rahulik.

 

Kui siis kodututele põgenikele 1949/50 väravad avati, jõudsime meiegi USA-sse.

 

Siin olen nüüd veetnud suure lõike oma elukaarest, 71 aastat. Seda osa meenutan alati tänutundes.

Ümbritseva ühiskonna arengu kaar võib olla samuti keeruline.

 

Seda oleme pagulastena tunda saanud, kui 1949/50 USA-sse saabudes ootas nn normaalne elu, mida me polnud enam palju aastaid kogenud.

 

Eestlastele omase ettevõtlikkusega aga kohaneti ja jõuti hästi edasi. Ajaga tõusis meie eksistentsi kaar võõrsil kiirelt kõrgele.

 

Olgu siinkohal üks näide. Mu ees on 50ndatest aastatest pärinevad New Yorgi Eesti Mees- ja Naiskooride heliplaadid, kaantel kooride fotod. Kui palju oli siis lauljaid? Mehi 77, naisi 33…

Aeg aga ei seisata ja elukaar võtab aastatega talle määratud suuna.

 

Eestlaste raskuspunkt on nüüd tagasi Läänemere kaldal, kuigi väliseestlus kestab edasi, ehkki uues vormis.

 

Ja nii jäävad mälestused, kuigi palju on muutunud.

 

Jätkugu seepärast õnne ja edu rahvale mõlemal pinnal.