Olles päris palju reisinud ja elanud viimased 51/2 kuud New Yorgis, olen üksjagu mõtisklenud selle üle, mis tähendab tegelikult olla eestlane – üks miljonist miljardite seas. Alles välismaal saab aru, kui unikaalne saatus see on – eestlaseks ole-mine tähendab kuulumist justkui loodusharulduste sekka. Sattudes Euroopast kaugemale on väga tõenäoline, et keegi pole Eestist mitte midagi kuulnud, pole ühtegi eestlast varem näinud. Ja kui ongi, kujutab nende arvamus ja mulje Eestist midagi hoopis muud, kui Eesti eestlane ise on harjunud mõtlema. Hea stsenaariumi korral teatakse Arvo Pärti. Halvemal juhul teatakse Eestit kui vaest eks-nõukogude arengumaad, odava ööelu taimelava. Need assotsiatsioonid tunduvad olevat reisiva eestlase jaoks paratamatu ja igavesti korduv tsükkel.
Ent küsimusele Where are you from, ei saaks üks eestlane isegi ju anda ammendavat vastust, vähemalt mitte ühe lausega. Sest kuidas selgitada seda privaatset klubi, miljonilist rahvast, väikest lapikest maad Põhja-Euroopas, Venemaa kõrval (olles ju nii erinev Venemaast), väga lähedased soomlastele, aga ometi mitte mahtudes Soome rikka skandinaavia idülli piiridesse? Kontraste on palju - kokku saavad sotsialistlik minevik, ameerikalik tarbimishullustus, alalhoidlik maarahvatarkus, jonnakas töökus, uudishimu, õppimisvõime, intelligents ja unikaalseim huumor, mida ma olen elus kohanud. Eestlased kasutavad viimast tehnikat, käivad moodsamalt riides kui enamus newyorklasi, valdavad üldiselt vabalt mitut võõrkeelt, naudivad maitsekat kultuuri, armastavad kirglikult reisida... Kõik see justkui näitaks, et eestlastel on meeletu potentsiaal ning võiksid ometi olla vääriliselt tunnustatud – heas mõttes. Omada imidžit, mis varjutaks eks-nõukogude liiduvabariigiks olemise fakti. Teades kõiki neid häid asju Eesti kohta ajab vahel ju isegi närvi, et ikka pole Eesti tõeline tähetund veel saabunud. Eestile omast huumorit ja poeesiat ei saa ju hästi teiste kultuuride jaoks päriselt tõlkida ja ära seletada. Eesti on kui privaatne klubi – ainult eestlased ise õieti tajuvad, kui unikaalne.
Ja millised Eesti eestlased siis tänapäeval ikkagi on –  kas vastab tõele müüt, et eestlased poes ja bussis üksteisele niisama ei naerata? Üksteist ilmaasjata ei tülitata  ja enamusele eestlastest nii meeldibki?  Kliimaga on lihtne – see on Eestis tõepoolest vilets, eriti sügisel. Väga hea näide otse elust on see, et viimase kolme nädala jooksul, mis ma Eestis veetsin, oli kokku täpselt kaks päiksepaistelist ilma. Inimeste kohta ma aga enam ei julge üldistusi teha – mossitamine ja halb tuju ei ole Eestis isegi viletsa ilma korral tegelikult moes... Külmas ja pimedas õnnelikult elamine nõuab ju erilist küpsust ja poeesiataju. Väga paljudel eestlastel on see olemas, minu arvates väärib see suurt lugupidamist…
Aga olen juba ammu täheldanud, et välismaal käimine mõjub eestlastele ülimalt hästi – kodumaal elades on kerge asjade õigeid proportsioone ära unustada. Väiksest ja erilisest maailma jaoks tundmatust maast Eestist saab terve suur pime universum ja maailma avarus läheb sellesse justkui kaotsi. Ma arvan, et sel põhjusel kipuvadki paljud eestlased välismaale. Aga peaaegu alati igatsevad minna tagasi. On ju mingi eriline tunne eestlasena koju tagasi jõuda ja tajuda uuesti seda tõlkimatut eripära, seda kui haruldased eestlased ja Eesti on, oma külma ja pimeda sügisega, unikaalsest poeesiast tulvil.
Ines Kuusik