Kas mäletad? Kas tead? Kus veetsid sina, sinu vanemad või vanavanemad jõuluaega ja võtsid vastu uut aastat 65 aasta eest? Kui paljudes kohtades maailmas on 65 aasta jooksul kõlanud sellel aastaajal harduses eestikeelne Püha öö ja Eesti hümn?
65 aastat tagasi olid esimesed jõulud ja uus aasta paguluses; kaugel kodust, kodumaast, sugulastest ja paljudel ka oma teadmatuses viibivatest pereliikmetest. Eesti oli uuesti vallutatud idanaabri poolt ning need, kellel polnud võimalust salaja Rootsi põgeneda pidid leppima sõjaolukorraga Saksamaal. Võib ainult ette kujutada ja siiski mitte mõista seda ängistust, mis teadmatuses ja plaanideta vene vägivalla eest põgenikke valdas.

Tulevik oli tume, kuid usk püsis lääneliitlaste peatsesse võitu, millejärgselt maakeral taastatakse riikidele nende õigused ja pagulased, vangid ja sõdurid võivad pöörduda tagasi kodumaale, et alustada sõjajärgset ülesehitustööd vabaduses ja rahus kõigi inimõiguste määruste alusel. Need olid lootused.
1944 a. jõuluajal ja aastavahetusel oldi õnnelik, kui võimaldus väikeses grupis oma rahvuskaaslastega kokku tulla, laulda jõululaule, kuulata jõuluevangeeliumi või lihtsalt luuetusi ja laste salme, mida õpetati mälu järgi, sest enamusel puudus täielikult eestikeelne kirjavara. Paljud tähistasid pühi koos teiste maade sõjapagulaste, vangide ja sunnitöölistega või sõjamürina saatel, kui üldse.
Kõik läks teisiti oodatust. Tuli võibolla uuesti põgeneda lääne poole, võidelda venelastele väljaandmise vastu, elada üle DP laagrite probleemid, skriinimised, alandav suhtumine, samal ajal püüda võimalust mööda anda eestikeelset haridust oma lastele ja säilitada eestimeelsust ja kultuuri, olles väikerahvaste õiguste taastamise äraootavas seisukorras, kuni hakkas selguma, et lootused kodumaale naasmiseks jäävad pikemaks ajaks ainult lootusteks. Tuli leida uusi võimalusi oma elujärje korraldamiseks; leida töövõimalusi kodumaast veelgi kaugemal. Kuigi pagulased paisati laiali üle maailma ja ka enamus haritlasi pidi vastu võtma ükskõik millise töö elatise teenimiseks, saavutasid nad visaduse ja tahtejõuga üsna lühikese aja jooksul uue elujärje, samal ajal lõimudes endiste väliseesti ühingutega ja luues organisatsioone nii poliitiliseks võitluseks kui eesti kultuuri ja vaimu,  milles oldi kasvanud,  edastamiseks ja säilitamiseks.
65 aastat on pikk aeg ja paar-kolm põlvkonda on vahepeal sirgunud ja kasvanud välismaal. Suurem osa endistest pagulaseestlastest on juba lahkunud siit maailmast. Ka need, kes tol ajal olid alles lapsekingades, on juba vanurid. Paljud neist on leidnud täieliku tagasipöördumise kodumaale ebasobiva aja ja mõistete iserada kulgemise tõttu, aga ka seetõttu, et seal ei leidu enam sugulasi. Noorematest, keda ei koorma pagulaselu taak nii rängalt, või hoopis võõrsil sündinud põlvkonna liikmetel, on tagasipöördumine olnud kergem, kuid neidki on vähe naasnud oma esivanemate maale, eriti kui võrrelda seda noorema põlvkonna väljavooluga Eestist. Teame, mida tähendab juurduda uude kultuuri, isegi kui isiku juured ulatuvad sama kultuuri tagapõhja.
Meie tänu kuulub sellele põlvkonnale eestimeelsete järeltulijate kasvatamise ja eesti keele alalhoidmise eest nii hästi, kui see on olnud võimalik võõras kultuuris. Neile kuulub meie tänu, kes ajaloo pimedail öil, kus nad iganes viibisid, ei kaotanud usku, jäid tahtekindlaks ja tegutsesid Eestile vabaduse saavutamise nimel; neile, kes teadsid, et ühe riigi kodanikul on eraelu kõrval tähtis töötada rahva ja riigi heaoluks; neile, kel puudus allaandmise vaim ja kes teadsid ilma mõtlemata, et saame hakkama.
Tänutundes soovin kõigile teile, pagulaspõlve läbielanutele, teie järeltulijatest väliseestlastele ja estofiilidele, ilusat Uut Aastat, tahet ja jõudu lõimuda väliseesti organisatsioonidega ning tegutseda vanavanemate vaimus ja kindlas usus parema Eesti ja eestluse heaks. Soovin ka vabal tahtel saabunud uutele väliseestlastele meelekindlust eesti kultuuri ja keele säilitamiseks ja rahvusluse edastamiseks nagu tegi seda põlvkond, keda ajaloo heitlused siia randa kandsid ja kes olid sunnitud siin oma elu uuesti alustama. Ühenduses on jõud.
Aime Andra