Kurenurmes on praegu külm, miinus 30 kraadi, mida on palju isegi Lõuna-Eesti jaoks. Minu insenerist sõber, kes koostab meie päikeseenergiaprojekti, ei mäleta aega, mil oleks nii pikalt nii külm olnud. Mäletan, kuidas mu kadunud äi meenutas, et kunagi olnud Kurenurmes 35 miinuskraadi. Olnud nõnda külm, et puud metsas löönud külmast lõhki. Peab tunnistama, et loodus on praegu väga kaunis: puid-põõsaid katab valge filigraanne härmatis, taevas on helesinine ja lumi sätendab vastu. Nagu ütleb minu hea naaber Michael, kui ta hommikul meie tallu jalutab: „Milline suurepärane ilm päikeseenergia jaoks!“
Aga päikeseenergiaga tegelemine edeneb kenasti ja kõik, kellega sellest rääkinud oleme, on positiivselt meelestatud. Raadiost kuulsin üht arutelu energiateemal. Räägiti tuuleenergiast ja sellest, et Eesti Energial pole mingit mõtet ehitada veel paari põlevkivil põhinevat elektrijaama, samuti kasutab Eesti Energia senini palju puukütet. See peaks olema majanduslikult kasulik. Terve mõistus ja loogika ütlevad mulle, et see on nonsenss. Mulle tundub, et peagi võib meil lahvatada Enroni-sarnane skandaal, sest energiaturul liiguvad tohutud eurorahad ja keegi peale energiaga tegelevate firmade ei tea, mis tegelikult toimub.
„Avastus koosneb selle nägemisest, mida näeb igaüks, ja mõtetest, mida keegi veel mõelnud pole.“ Need sõnad kuuluvad Albert Szent-Györgyile, kes on samuti ungarlane nagu Michaelgi.
Tõin tuppa puuhalud, et kütta oma Franklini ahju. Olen ammu aru saanud, kui ebaefektiivne see Ameerika ahi on, kui palju läheb puid, et maja soojaks kütta. Minu puukuur tühjeneb kohutava kiirusega.
Heli meenutas kord, kui me kuurinurgast puid tuppa tõime, kuidas tema ema oli neid omal ajal riita ladunud. Hiljem hoidusin sellest riidast kaua aega eemale, sest ei tahtnud lõhkuda Heli sidet talle kalli inimesega. Siis otsustasin, et ei saa ju ometi lasta headel puudel raisku minna. Nüüd on mul samasugune tunne, kui ma võtan halge sellest riidast, mille ladus minu hea naaber, tänaseks lahkunud Vello. Sel ajal oli meie talus veel tohutu suur ahi, mis võttis sisse lausa terve koorma puid, millega oleks võinud ahju lõhki kütta. Igatahes tegi see võimalus Helile nii palju muret, et ma pidin ahju maha lõhkuma.
Puud lükkan ma tuppa käruga, ka see on midagi, mida Heli ei talu. Tema läheb kuuri ja toob tuppa sületäie puid, kui vaja, läheb ta teist korda jälle sületäie järele. Kui mina siis oma käruga selle töö ära teen, vaatab ta mind imeliku pilguga, justkui tahtes öelda, et treening ei jookseks mul mööda külgi maha. Selles on ju omajagu tõtt, pean ma tunnistama.
Minus on tekkinud mingi arusaamatu ebakindluse tunne, kust see pärit on, ei oska ma öelda – võib-olla dp-laagrist. Mul peab toas olema vähemalt kolme päeva jagu puukütet, see tähendab nii kaua, kui kestab tavaliselt külmetushaigus ja ma ei mõtle siin seagrippi. Igatahes oli mul surm silme ees, kui ma paar nädalat tagasi gripis olin ja pidin kuuri minema puid tooma, et ahju kütta. Tänavune talv on küll ilus, aga nagu ilusate asjadega ikka – nad on tavaliselt väga ohtlikud.
Mulle meeldib ütlus, et puid lõhkudes saad sa kaks korda sooja: esimest korda siis, kui sa neid lõhud, ja teine kord siis, kui ahi köeb.

Viido Polikarpus