Eelmisel aastal tähistasime Berliini müüri langemise 20. aastapäeva, mis sümboolselt tähistas kommunismi kadumist  Euroopast. Järgmisel aastal tähistame 20 aastat Eesti riigi taasiseseisvumisest.
Mida see 20 aastat on tähendanud väliseestlusele? Eesti taasiseseisvumine on pakkunud suuri võimalusi väliseestlaste ühiskonnale  areneda. Me oleme saanud külastada vaba Eesti maad, kaasa lüüa laulupidudel, tantsupidudel, skaudi- ja gaidilaagrites.
Aga paradoksaalselt on väliseestluse missioon ehk raison d’etre muutunud möödunud 20 aasta jooksul hoopis udusemaks. Varem oli kerge öelda, et kuna kodumaal on eestlus represseeritud, siis on meie kui vabas maailmas elavate eestlaste ülesanne tegutseda eestluse heaks ja võidelda Eesti vabaduse eest.
Millises olukorras on praegune väliseestlus? Mis saaks olla meie uus missioon? Milline on meie identiteet, ehk millisena me ise näeme endid? Milline võiks olla väliseestluse tulevik?
Lisaksin oma perspektiivid nendele häältele, mis on üle aastate suunanud tähelepanu sellele teemale. Ma räägin noorema väliseestlasena, kes ei ole kommunismiperioodi kogenud, kes Berliini müüri langemise ajal ei olnud veel üheaastanegi. Eelkõige loodan, et meie ühiskonnas toimub nendes küsimustes elav ja jätkuv diskussioon.
Suurem grupp Põhja-Ameerika eestlastest koosneb Teise maailmasõja aegsetest pagulastest ja nende järeltulijatest. Tean, et pagulastel oli valus lahkuda oma kodumaalt ning mitmed seadsid oma sihiks eesti ühiskonna ehitamise uuel maal – Kanadas, Ameerikas, mujal, samaaegselt võitlemisega Eesti vabaduse eest. Tänu sellele armastusele rahva ja kodumaa vastu on paljud väliseesti organisatsioonid püsinud tänapäevani.
Samas on selge, et läbi aastate on väliseestlus palju muutunud. Suurim muudatus on olnud eesti keele tähtsuse langemine ühiskondlikes ja ka ametlikes raames. See trend on üsna loomulik, kuna üha enamatel väliseestlastel ei ole kaht eesti pärit-olu vanemat, mis teeb eesti keele kasutamise kodus raskeks. Pealegi, ka need vähesed eesti päritolu vanemad leiavad, et on loomulikum ja kergem suhelda omavahel inglise keeles.
Pakuksin natuke konteksti omaenda kogemustest. Nooremskautmasterina ja Toronto Kalevi skautide rühmajuhina, mäletan hästi, et pärast 2000 aasta suurlaagrit Kotkajärvel vaieldi, et üle 200 osaleja Kotkajärve laagriplatsid enam ei näe. Hea märk ja saavutus on, et 8 aastat hiljem osalejate arv pole kahanenud. Aga pikaajaline suund on selge. Aastatel 1970 oli sealsamas üle 1000 laagriskäija. Skaudikoondustel on üha raskem eesti keeles tegutseda. Minu rühma kuuest esimese aasta skaudist 3 ei saa aru eesti keelest ja 3 peavad pingutama, et väljendada lihtsaid asju. Ma ei süüdista siin kedagi ja ei taha öelda, et peaksime suurt muret või hirmu tundma, sest see mida ma kirjeldan, on olnud loomulik protsess.
Enne kui rääkida tulevikust, oleks vaja vastata ühele väga põhilisele küsimusele. Nimelt, kuidas saame olla samal ajal eestlased ja ameeriklased? Mitmed maad tunnevad muret immigrantide assimileerumise probleemide üle, kuid kas tegelikult saabki olla kakskultuurne?
Minu vastus on jah. Minu meelest on väga tähtis teadvustada, et kultuur (ja ma ei räägi ainult rahvuskultuurist) tegelikult koosneb kahest eri osast: väärtused (values) ja tavad (customs). Minu definitisiooni järgi on väärtused need põhiasjad, millesse me usume; tavad või kombed on vahendid, millega me endid väljendame – nagu muusika, kirjandus, cuisine (toit), sport, keeled või murded. Põhiväärtuste erinevuste puhul on konflikt ennustatav, aga tavade erinevuses ei pruugi mingit probleemi olla. See käib nii isikute kui ühiskondade kohta.
Inimesel ei saa olla mitut sorti põhiväärtusi – ei saa samal ajal toetada kaptalismi ja kommunismi, ei saa uskuda lääne demokraatiasse ja autoritaarsesse kapitalismi (nagu Venemal) ega religiooni absoluutsesse võimu (nagu Islami maailmas). Aga inimene saab rääkida mitmeid keeli, tunda huvi ja omanditunnet mitut laadi muusika, toitude, rahvusajaloo, rahvaluule või kirjanduse vastu, ilma et need huvid oleks üksteisega konfliktis.
Nii riik kui ühiskond on harmoonias, kui sellesse kuuluvad grupid austavad ühist põhiväärtuste süsteemi, mis Ameerikaas sisaldab inimõigusi, sõnavabadust ja üldist demokraatiat. Need ühised väärtused ühendavad 50 osariiki, vaatamata eri tavade rohkusele, mis on new yorklastel vägagi erinevad texaslastest, kes on väga erinevad montanalastest, kes on erinevad kalifornialastest, jne.
Kui sedasi analüüsida identiteedi küsimust, leiame et ei ole mingit põhjust, miks isik peab kuuluma ainult ühte kultuurigruppi, kui grupid lepivad samade põhiväärtustega. Tõepoolest, kultuuridevaheliste tavade erinevused teevad elu huvitavamaks ja tähendusrikkamaks. Globaliseeruvas maailmas, tahe eraldada ennast massidest ja kuuluda erilisse grupppi on loomulik reaktsioon. Tahe oma juuri avastada ja pühitseda võib olla vägev tunne.
Et paljudel väliseestlastel on eestluse vastu huvi ikka tugev, ilmnes eelmisel suvel laulupeol: raske oli käia kusagil Tallinna tänavatel ilma teiste väliseestlastega kokku põrkamata.
Siiski, enamus väliseestlastest, kes on kokku puutunud taasiseseisva Eestiga, on teinud seda pigem turistidena. Ise olen käinud paar korda Toronto Eesti koolikooriga Eestis, aga paraku nii Laulupidude kui nendele järgnevate ringreiside ajal on olnud vähe organiseeritud kokkupuuteid kodueestlastega.
Esimese üheksateistkümne aasta taasiseseisvuse aja jooksul, vaatamata Eesti riigi kiirele arenemisele,  mingit massilist liikumist kodumaale ei ole toimunud. See ei peaks kellelegi olema üllatus. Isegi aktiivsemad, eestimeelsemad väliseestlased elavad üsna mugavat elu Põhja-Ameerikas ja tunnevad päris suurt kuuluvustunnet Ameerikasse. Võib-olla vahel tõmbab meid ka mingi tahe Eesti elu kogeda, aga samas kõhkleme Ameerikaga sidemeid katkestada.
Siin on praktiline probleem. Kuidas saame kooskõlastada armastust Ameerika vastu armastusega eestluse vastu?
Ma usun, et tasub analüüsida teisi kultuure samade muredega. Pakuksin õpetlikuks näiteks ameerika juudi ühiskonda. Mööndes, et tegemist on mitte ainult kultuuriga vaid religiooniga, näen siiski hilisajaloos palju sarnasusi ameerika-eestlusega. Juudi immigrante Ameerikasse oli mitu lainet, kaasaarvatud sõjaaegsed põgenikud Euroopast. Siin loodi kultuuri säilitamiseks organisatsioonid ja ühiskond, mis on üle aastate omandanud unikaalse iseloomu. Iisraeli riigi loomisega 1948. aastal on juutidel olnud oma kodumaa, mis sellest ajast saadik on olnud globaalse judiasmi keskpunkt. Lisaks on Ameerika juudid kahtlemata osa Ameerika sotsiaalsest kangast, samal ajal edukalt säilitades oma kultuurseid erinevusi ja tavasi.
Ei ole mingi saladus, et juudi-ameerika ühiskonna edu võlgneb tänu tugevatele sidemetele Iisraeli ja Ameerika juutide vahel. Eriti silmapaistev on ühiskonna toetus noortele, kes tunnevad huvi juudi kultuuri vastu. Nii Iisraeli riik kui Ameerika juutlikud organisatsioonid reklaamivad, abistavad ja üldiselt toetavad programme, mis pakuvad noortele võimalusi külastada, töötada, vabatahtlikult toimida või õppida Iisraelis. Ühiskond taipab, et noori tihti tõmbab selline seiklemine, milles kogetakse maailma ja defineeritakse oma identiteeti ja mis mõnikord vajab ergutamist ja abi.
Nagu rulluv lumepall, mis kasvab suuremaks, nii on selliste programmide populaarsus aina kasvanud, mida rohkem sugulasi, sõpru ja tuttavaid on saanud positiivseid kogemusi. Tõenäoliselt  2009. aastal oli “aliyah” Põhja-Ameerikast Iisraeli populaarsem, kui ühelgi teisel aastal 1970 aastatest saadik. Oluline on, et kõik on võitjad, nii need, kes otsustavad alaliselt kolida Iisraeli, kui ka need, kes jätkavad juudi kultuuri elavas ja dünaamilises ameerika diasporaas.
On tõsi, et mõned sellised programmid on meil juba Eestiga olemas. Näiteks Toronto Ülikool, kus mina õpin, on üks mitmest, mis pakub õpilastele võimaluse vahetussemestriks Tartu Ülikoolis. Aga ma arvan, et ühiskonnana saame palju rohkem saavutada sel alal. Mitmed väliseestlased on Eestisse minekuga väga rahul olnud, aga paljud on leidnud ka, et takistused on liiga suured. Irooniliselt kui 60 aastat tagasi oli pagulas-eestlastel suuremate probleemide hulgas inglise keele oskuse ja tutvuste puudus Ameerikas, siis praegu on kaheks suuremaks barjääriks väliseestlastel eesti keele oskuse ja tutvuste puudus Eestis. Ma rõhutan neid kahte takistust, sest need on kaks valdkonda, milles ühiskonna tugi saaks eriti kasulik olla. Kontakt Eestiga on oluline, et väliseestlane saaks osaleda elavas eesti kultuuris.
Keel ja tutvused on üksteisega seotud. Toon näiteks kogemuse kuidas Kotkajärvel toimuvas Metsa-ülikoolis viimastel aastatel külas olnud päris mitu noort osavõtjat Eestist on julgustanud noortel Kanada-eestlastel eesti keele kasutamist ja arendamist, mitte sellepärast, et keegi seisab selja taga ja noomib või sunnib, vaid et eesti keelt on huvitav rääkida omaealise sõbraga, kelle emakeel on eesti keel.
Väiksemamõõtmeliselt  saame kindlasti jälgida Ameerika juudiühiskonna eeskuju ja teha koostööd teiste väliseesti organisatsioonidega, Eestis olevate organisatsioonidega ja Eesti riigiga, kes on kõik võimelised abi ja toetust pakkuma.
Milline võiks selline koostöö välja näha? Mul ei ole põhjalikku lahendust, joonistan ainult väikese skitsi, mida saame koos pildiks maalida. Mõni neist ideedest juba eksisteerib, aga ma arvan, et kõik huvirühmad saavad palju aktiivsemad olla selliste programmide toetamisel ja propagreerimisel.
- Võimalused lühiajaliselt töötada või vabatahtlikuna tegutseda Eestis.
- Abi ja nõu andmine praktilistes küsimustes, nagu korteri leidmine Eestis.
- Keeleõppe tunnid väliseestlastele.
- Immersiooni ehk lõimumisprogrammid eesti keelt mitterääkivatele  väliseestlastele.
- Võimaldada siinsetel lastel osaleda Eesti suvekodudes ja laagrites.
- Luua ja tugevdada võrgustikku väliseesti organisatsioonide vahel.
- Võimaldada noortel eestimeelsetel kodueestlastel osaleda väliseestlaste laagrites ja ühskondlikes organisatsioonides.
Samas väliseestlased ei peaks ootama kuninglikku vastuvõttu vaid peame olema teadlikud ja leppima, et mõned asjad Eestis ei ole nii nagu Ameerikas. Mõningaid asju me ei saa muuta, nagu harva nähtav päike talvel. Mõned asjad muutuvad aeglaselt, nagu keskmise palga tõus.
Olen seletanud, kuidas saab olla kakskultuurne; et keegi on uhke ameeriklane ei välista seda, et ta ei saaks olla ka uhke eestlane. Rääkisin lühidalt, kuidas väliseestlus on muutunud üle aastate, mistõttu tüüpilisel väliseestlasel on raske katkestada sidemeid Ameerikaga. Pakkusin, et saame õppida Juudi-Ameerika ühiskonnast ja Iisraelist.
Lisaksin, et kuigi tõenäoliselt eesti keeles suhtlemine noorte väliseestlaste seas on langemas, arvan, et  me ei peaks sellega leppima ja viima kogu kultuurilise tegevuse üle inglise keelele. Kuigi keel ei ole raudselt vajalik osa kultuurist, on keel siiski kõige omapärasem osa ja väga mitmete tavade alus – kirjandus, luule, laul. Lastele eesti keele õpetamine on ikka väga kasulik meie ühiskonnas. Keele valdamine on oskus, mida on pärast lapsepõlve palju raskem omandada. Olen rääkinud mitmete omavanuste väliseestlastega laagrites, laulupidudel ja mujal, kes tõsiselt kahetsevad, et nad noores eas nii vähe eesti keelt õppisid. Isegi kui see on raske, tasub kasvõi ainult väliseesti tegevused kakskeelsed hoida nii palju kui võimalik.
Lõpetan teise vaatepunktiga. Et vaba Eesti on väliseestlastele tähtis, on enesestmõistetav. Aga miks ei võiks kodueestlased hoolida ka väliseestlusest? Pakuksin kolm põhjust. Esiteks, Eesti ei ole Hiina. Meid on ju nii vähe, et kokkuhoidmine on meie rahva tulevikuks eriti tähtis. Teiseks, maailm globaliseerub ja tuttavad ja kontaktid ülemaailmselt on kõikidele kasulikud. Kolmandaks, eks eestlus nagu paljud väikesed rahvusgrupid, tunneb üha suuremat amerikaniseerumise ja globaliseerumise survet. Äkki mõned äärepealsed kodueestlasedki otsustavad, et kui Põhja-Ameerikas sündinud inimesed ei taha eesti identiteeti kaotada, siis meie väikest rahvust ja kultuuri on ikka  väärt säilitada.
Eesti riigi loomine 92 aastat tagasi andis suurepärase võimaluse eesti kultuuril õitseda ja eesti rahval edeneda iseennast valitsevas vabariigis. Niikaua kui meie kodumaal, Eestis, suudetakse alles hoida eesti keel ja kultuur, saab ka väliseestlus kesta. Nii välis-Eestis kui Eestis pühitseme seda tähtpäeva, sest oleme ikkagi üks suur Eesti Rahvas.
Veiko Parming