Armsad koguduse liikmed, lugupeetud külalised. Tere tulemast meie tänasele jumalateenistusele ja siinsele koosviibimisele. Tähistame täna E.V. 92. aastapäeva.
Eesti Vabariik loodi 28. novembril 1917. Meie kodumaal tookord valitsenud olukorra tõttu ei olnud tolleagsetel riigimeestel võimalus seda avalikustada enne 24. veebruari 1918, mil EV kuulutati välja Pärnus.
Saksa sõjavägi okupeeris Eesti territooriumi esimese maailmasõja lõpupoole ja nii oli meie maa okupeeritud vabariigi väljakuulutamise ajal. Range saksa okupatsioon püüdis maha suruda kõik iseseisvusele suunatud püüdlused. Okupandid andsid välja hulgaliselt käskkirju, mis piirasid igasuguse tegevuse, mis nende arvates oli suunatud okupatntide vastu. Käskkirju jagati inimestele tänavatel, kleebiti maja seintele ja plankudele, nii et kõik oleksid teadlikud nende sisust. Rahvasuus kutsuti käskkirju “keelan, käsen, poon ja lasen”.
1918. a. sõdisid sakslased Eestis peamiselt Narva piirkonnas, nüüd juba tsaariarmee osadest moodustatud punaarmee vastu ja hoidsid seal edukalt rinnet kuni Saksmaa kapitulatsioonini 1918. a. novembris, mil nad lahkusid Eestist, viies kaasa oma sõjavarustuse ja tühjendades meie maa elutarvetest.
Olukorra kasutas ära Punaarmee sissetungiga Eestisse. Vastloodud Eesti Vabariigil seisid ees rasked ajad. Õnneks seisid riigi eesotsas julged ja teguvõimsad mehed, kes oskasid äratada nii endistes tsaariarmee sõdurites, koolinoortes ja ka vanemates vaimustust minna relvaga käes riiki kaitsma. Seda kirjeldab tabavalt August Gailit oma romaanis “Isade maa”, kus ühest perekonnast läksid võitlema kolm generatsiooni: isa, poeg ja pojapoeg. (Pudsu, Puru ja Prügi).
Puhkesid lahingud ka lõunarindel Saksa Rauddiviisist ja baltisakslastest moodustatud Landeswehriga. Algul sai puudulikult relvastatud kaitsevägi sõjavarustust vaenlastelt vasturünnakutel, hiljem ka inglastelt. Eesti kaitsevägi, koos soome, rootsi ja taani vabatahtlikkudega vabastas Eesti juba vabariigi esimeseks aastapäevaks punavägedest. Landeswehr purustati Võnnu lahingus 1919. a. juunis. Vabadus oli kätte võideldud. Vabadussõda lõppes Tartu rahulepinguga, mis tagas Eesti iseseisvuse 22. aastaks.
Eesti kaotas oma rasketes oludes võidetud vabaduse teise maailmasõja keerises sündmuste taustal, mis toimusid kaugel meie piiridest – Moskvas ja Berliinis. Ribbentrop-Molotov pakt jagas Euroopa Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel. Pakti alusel jäime meie Moskva mõjupiirkonda. Punaarmee toetusel seati Eestis  üles kommunistlik nukuvalitsus, mis allus otseselt Moskvale ja valitses meie kodumaad kuni algul võidukas Saksa sõjavägi paiskas punaväe välja 1941. a. sügiseks. Aasta-poolteist hiljem kaldus sõjaõnn Nõukogude Liidu poole ja punaarmee lähenes järjekordselt meie piiridele. Tuhanded eesti mehed haarasid jälle relvad isamaa kaitseks. Võideldi vapralt rasketes ja kaotusrikastes tõrjelahingutes, kuid vahvusele vaatamata ei suudetud korrata Vabadussõja tulemusi ja punaarmee vallutas jälle meie kodumaa. 1945. a. veebruaris Jaltas aset leidnud konverentsil Rooseveldi, Churchilli ja Stalini osavõtul ja 5 kuud hiljem peetud Potsdami konverentsil Trumani, Atlee ja Stalini osavõtul ei avaldanud lääneliitlased küllaldast vastupanu oma tookordse liitlase Nõukogu Liidu nõudmistele, nõustudes jätma kogu Ida-Euroopa ja idapoolse osa tükeldatud Saksamaast Nõukogude Liidu mõjupiirkonda. Jaltas ja Potsdamis tehtud kokkulepete alusel okupeeris punaarmee ligi pooleks sajandiks Ida-Euroopa, kaasaarvatud ka meie kodumaa.
Ribbentrop-Molotovi paktist on palju kõneletud. Paktisõlmimise päeva tähistatakse ”musta lindi päevana”. Seevastu Jalta/Potsdami paktide olemasolu on nagu unustusse jäetud. Neist ei kirjuta meie ajalehed ega muu meedia, kuigi minu arvates on nende paktide osatähtsus meie rahva ja riigi lähisminevikus suur.
Taasiseseisvuse taotlemisega seoses olevad sündmused algasid väljaspool meie kodumaad. Majandusliku allakäigu tõttu Nõukogude Liidus seati seal 1980-datel aastatel ametisse uus valitsus, mille juhid püüdsid luua parema vahekorra lääneriikidega ja lõpetada aastakümneid kestnud “külma sõja”. Selle raames lubati Nõukogude Liidus enam isikuvabadust, anti enam õigusi liiduvabariikidele. Eestis algas teine ärkamisaeg. Lääneriigid toetasid küll Eesti ja teiste Nõukogude Liidu osariikide vabaduspüüdlusi, kuid millegipärast nende arvates oleks see “vabadus” pidanud toimuma Nõukogude Liidu raames. Üllatuslikult kõigile toimus Nõukogude Liidus 19. aug. 1991. a. riigipööre. Eesti tookordsed juhid, toetudes rahva poolehoiule, kasutasid oskuslikult ja julgelt seda ajaloolist momenti Eesti Vabariigi taasiseseisvuse väljakuulutamiseks. Seda tehti täies teadmises, et välisabile loota ei saa. Kanada tunnustas Eesti taasiseseisvust 16. aug. 1991, samal päeval ka Island, Soome, Taani ja Argentiina ja päev hiljem Euroopa Liit. Millegipärast viivitas USA Eesti taasiseseisvuse tunnustamisega, tehes seda 2. septembril.
Alates 1945. aastast oleme meie, väliseestlased, tähistanud igal aastal Eesti Vabariigi aastapäeva, nii teeme seda ka täna.  Eesti on oma 19-aastase taasiseseisvuse kestel palju saavutanud, palju korda saatnud. Eesti on Euroopa Liidu ja NATO liikmesriik, mis tagab talle majandusliku kindluse ja julgeoleku.
Kahjuks on ülemaailmne majanduskriis tabanud ka Eestit. Majanduses on ette näha tugevat langust, töötute arv võib tõusta 100 000-dele. Eelarve tasakaalustamiseks, mis on suure puudujäägiga, tuleb arvatavasti hankida välislaenu. Loodame siiski, et ajad peatselt paranevad ja elatustase Eestis on jälle tõusuteel.
Soovime nüüd Eestile õnne ja helget tulevikku!  Elagu Eesti!

Voldemar Lundre