Mis tundeid äratab mõiste „väliseestlane“? Kas positiivseid, negatiivseid, segaseid või ükskõikseid? Eks see oleneb iga inimese enda tagapõhjast ja sellest, kuidas tema kokkupuuted on olnud välismaal elavate rahvuskaaslastega. Siin sobiks küsida, kes on üldse eestlane ja kes ei ole – ja kes on sel juhul väliseestlane? On lihtsam neid küsimusi esitada, kui vastusi leida. Katsun siiski mõne küsimuse kohta oma arvamuse esitada, seega lootes vähendada ekslikke eelarvamusi väliseestlaste kohta. Mõned eestlased, kes oma kuuluvuse tõttu välis- või kodueestlaste hulka on kogenud diskrimineerimist, ei luba üldse eristada eesti rahvusest inimesi, vaid väidavad üsna ägedalt, et „oleme kõik samasugused eestlased, vaatamata elukohale.“ Sellise väitega kaldub probleemist kõrvale, kuna me igapäevaselt ja praktilistel kaalutlustel liigitame nii inimgruppe kui kõiki teisi nähtusi. Kasutame ju mõisteid nagu: lapsed ja vanurid, pärnakad ja tallinlased, koerad ja kassid.  Miks siis ei võiks vajaduse korral teha vahet nende kaasmaalaste vahel kes elavad Eestis ja mujal? Muidugi võib. Aga teineteise puuduste ja probleemide võimendamisest tunnevad rõõmu vaid eestlaste lõhestajad ja vaenlased – ja neid teatavasti leidub.

Kes on väliseestlane
Kas iga eestlane, kes elab väljaspool Eestit on väliseestlane? Kas väliseestlased moodustavad selgelt piiritletud grupi? Ainus asi, mis neid eristab Eesti eestlastest on, et nende kodu juba aastaid asub väljaspool Eesti piire. Muus osas on väliseestlastel sama palju sarnasusi ja erinevusi kui teistel inimestel. Ei ole nad paremad ega halvemad ja ega need piirid kodu- ja väliseestlaste vahel pole alati väga selged. Mitmed eestlased elavadki osa aastast Eestis ja teine osa mujal, nii kuidas nende tööd, huvid ja võimalused lubavad.
On üldse raske selgitada, kes on eestlane ja kes ei ole. Välismaal on suhteliselt palju rahvuslikult teadlikke ja aktiivseid eestlasi, aga on ka tuhandeid pool-, veerand- ja kaheksandikeestlasi, kellel on mingid eesti juured, aga kes on oma uue asukohamaa rahvasse ja kultuuri assimileerunud ja võib-olla ei teagi ega hooli kuigi palju oma päritolust. On ka puhtetnilisi eestlasi, kes sihikindlalt püüavad ümber rahvustuda. Kuidas neid arvestada? Võiks ka küsida, kuidas liigitada välismaal elavaid Eesti kodakondsust omavaid muulasi, aga see arutelu jäägu teiseks korraks.
Kord saavutati ühel konverentsil üldine üksmeel selles, et eestlaseks võiks pidada seda inimest, kes ise peab ennast eestlaseks ja keda ka enamik tema kogukonnast tunnistab eestlaseks. Sama definitsioon võiks kehtida väliseestlaste kohta. Nii oleneb kuuluvus teatud rahvusse pigem inimese soovist, keelest ja kultuurist kui tema nimest, esivanematest või kodakondsusest.

Suhtumine väljarändajatesse ja pagulastesse
Kodumaa on püha. Kirjanduses, kunstis ja rahvateadvuses ülistatud armsa kodumaa mahajätmine, ükskõik mis põhjustel, on mitmetele inimestele arusaamatu ja võrreldav kodumaa reetmisega. Eriti taunitavaks peetakse kodumaalt lahkumist rasketel aegadel, kui seal eriti oleks vaja töökäsi või kaitsjaid, olgu see lahkumine aset leidnud vene keisrite valitsusaja või viimase maailmasõja ajal. Mahajääjad on tihti pettunud ja tunnevad süütunnet, mis sageli moondub lahkujate hukkamõistmiseks. Väljarännet on vahel isegi peetud „rahvuslikuks haiguseks“, mille ravimiseks on kodumaal levitatud hirmulugusid lahkujate rumalusest, raskustest ja ebaõnnestumistest.
Et õigustada oma enda kohalejäämist, halvustasid mitmed allesjäänud inimesed neid, kes lahkusid. Väljarändajad tehti patuoinasteks ja süüdlasteks paljude negatiivsete nähete eest ühiskonnas. Sama taktikat ja argumentatsiooni, riikliku propaganda võimendusel, kasutasid nõukogude võimud sõjaaegsete pagulaste laimamiseks, mispärast isegi tänapäeval on Eestis nõukoguliku maailmavaate pooldajate hulgas tunda vaenulikku suhtumist väliseestlaste vastu. Õnneks on positiivne suhtumine palju tavalisem.

Esimesed väljarändajad
Eestlased on siirdunud välismaale suuremal arvul juba alates 19. sajandist, kui tuhanded vaesed talupojad läksid Venemaale ja Ukrainasse, hiljem ka Põhja-Ameerikasse, et leida uut maad ja paremat elu kui vaeses keisriaegses Eestis. Eesti kogukondi ja seltse loodi ka Hiinas, Aafrikas ja Lõuna-Ameerikas. Nende esimeste väljarändajate järeltulijad on tänaseks peaaegu kõik assimileerunud ja oma eesti keele kaotanud. Selle tulemusena tutvustavad ennast näiteks Kanada Alberta osariigis paiknevad eestlaste järeltulijad järgnevalt: „We are proud to be Canadians of Estonian origin!“ (Oleme uhked eesti päritoluga kanadalased!)
Ka endistes eestlaste asundustes Venemaal, Ukrainas ja Kasahstanis  leiab täna vaid väheseid eesti keelt säilitanud inimesi.

Sõjaaegsed pagulased
Teine suur inimeste lahkumine Eestist toimus seoses teise maailmasõjaga, kui kümneid tuhandeid eestlasi evakueeriti ja küüditati ning mobiliseeriti saksa ja vene võõrvägedesse ja viidi võõrale maale. Umbes 3000 noormeest pääsesid Soome, et seal vabatahtlikena võidelda pealetungiva punaarmee vastu. Septembris 1944 põgenes umbes 70 000 inimest igast ühiskonnakihist nõukogude terrori eest läände, peamiselt Rootsi ja Saksamaale ja sealt hiljem edasi ülemeremaadesse.
Oma kultuuri ja ühiste huvide kaitseks lõid eestlased mitmes lääneriigis suurel arvul seltse ja organisatsioone. Tavalised olid koolid, koorid, teatrid, rahvatantsurühmad, kirjastused, spordiseltsid, kogudused, akadeemilised, teaduslikud ja poliitilised organisatsioonid, vanuritele vanadekodud ja noortele skautlus ja suvekodud. Osteti mitmes kohas ühisüritusteks ja kooskäimiseks Eesti Majad ja vabaõhupiirkonnad. Aastal 1958 oli vaid Rootsis registreeritud üle 730 eesti organisatsiooni. Tänapäeval on väliseesti organisatsioone terves maailmas ligi 600.

Väljaränne peale taasiseseisvumist
Kolmas suur väljaränne Eestist on toimunud peale taasiseseisvumist 1991, kui kümned tuhanded, eriti noored ettevõtlikud naised, on läinud välismaale õppima ning õnne ja tasuvamat tööd otsima. Peamine sihtmaa on olnud Soome, kuhu on läinud üle 30 000 eestlase. Suured hulgad on läinud ka Rootsi, Saksamaale, Belgiasse, Iirimaale, Hispaaniasse, USA-sse, Kanadasse ja Austraaliasse.

Väliseestlaste vabadusvõitlus
Kuigi sõjaaegsete pagulaste poolt loodud organisatsioonides tegeleti erinevate huvialadega ja tihti vaieldi ja isegi tülitseti omavahel, siis oli kõiki ühendavaks sihiks, et kõikvõimalikel seaduslikel viisidel võidelda Eesti vabaduse eest. See tähendas, et esineti lugematute kõnede, artiklite, pöördumiste, demonstratsioonide ja kultuuriürituste kaudu vaba maailma avalikkusele ja juhtidele, et tutvustada Eesti olemasolu ja et nõuda Nõukogude Liidu okupatsiooni lõpetamist Eestis.
See informatsiooni- ja lobitegevus muutus eriti mõjukaks siis, kui seda hakkasid teostama pagulaste teisest põlvkonnast võrsunud hea kohaliku keele ja vajaliku tutvusringkonnaga haritlased.
Selleks, et poliitilist ja kultuurilist tegevust paremini koordineerida, loodi suurema eestlaste arvuga riikides (USA, Kanada, Rootsi, Inglismaa, Saksamaa, Austraalia j.t.) keskorganisatsioonid, mis omakorda ühinesid Ülemaailmse Eesti Kesknõukogu (ÜEKN) tiiva alla. Loodi ka mitmed organisatsioonid koostööks teiste okupeeritud Kesk- ja Idaeuroopa riikide esindajatega läänes.
Väliseestlaste arvukus
Küsitakse tihti, kui palju eestlasi tänapäeval elab välismaal. Selle peale vastavad mõned teadlased 120 000, teised 170 000. Kuna mitte keegi pole suutnud kõiki väljarändajaid registreerida, siis räägime hinnangutest. Minu hinnangul elab eesti juurtega inimesi väljaspool Eestit vähemalt 200 000. Ainult viimastel aastakümnetel on Eestist lahkunud umbes 40 000 inimest ja aastate jooksul ka väliseestlased paljunevad.
Tooksin ühe näite. Minu vanemad saabusid Rootsi 1944 koos üheaastase lapsega. Täna on neil 25 järeltulijat, kes rahvuselt on vähemalt 50 protsenti eestlased. Sarnaseid näiteid on lugematuid. Kui vaid iga kolmas Eestist pärit abielupaar oleks sama viljakas, siis oleks täna ainult Rootsis ligi 100 000 eesti juurtega inimest – ja selline arvestus polegi väga ebarealistlik.

Edukus töö ja hariduse kaudu
Kuidas on eestlased hakkama saanud välismaal? Üldine arvamus on, et hästi. On muidugi nii, et parema meelega räägitakse edukatest kaasmaalastest ja et teised vaikitakse maha. Siiski võib muretult väita, et paljud väliseestlased aastakümnete visa töö ja hea hariduse kaudu saavutasid edu ja erakordselt hea maine oma asukohariikides. See kehtis nii idas kui läänes.
Nii väljarändajad kui poliitilised põgenikud pidid võõral maal alustama uut elu tihti alustades nullist, tühjade kätega. Pingutati keskmisest enam, et endale luua hea kodu ja et oma lastele võimaldada head haridust, teades, et see tagab edu ühiskonnas. Vabas läänemaailmas oli see – teadagi – lihtsam kui Venemaal, okupeeritud kodumaal või mujal diktatuurriikides.
Eestlaste maine välismaal
Eestlaste hea kuulsus välismaal kahjuks mõranes märgatavalt peale Eesti taasiseseisvumist, kui välismaale tuli Eestist liiga palju seiklejaid ja kahtlaseid tegelasi. Peale edukat ja imetletud „laulvat revolutsiooni“ seostati Eestit välismaa meediates peamiselt korralageduse, kriminaalsuse ja muude negatiivsete nähtustega. Allakäiku karmilt sümboliseerivaks sündmuseks kujunes reisilaeva Estonia traagiline hukkumine segastel asjaoludel Läänemerel sügisel 1994. Eestis asendusid esimesed soovunelmad väliseestlaste võimete ja omaduste kohta pettumusega, kui mitmed kodueestlased pidid oma korterid ja majad tagastama läänest kohale tulnud endistele omanikele.
Eesti Vabariigi hilisema majandusliku ja poliitilise eduga, NATO ja Eurooa Liidu liikmeks saamisega, Eurovisiooni lauluvõistluse võidu ja sportlike saavutustega on üldine Eesti ja eestlaste rahvusvaheline maine jälle tõusnud. Lisaks on nii ametlikud kui isiklikud suhted välis- ja kodueestlaste vahel tihenenud, mille tulemusena erinevused ja erimeelsused on vähenenud.

Vajame oma kultuuri võõrsil
Kui inimesed asuvad elama kaugele oma kodumaast ja kultuurikeskkonnast, siis hakkab suuremat osakaalu nende elus mängima rahvuslik kuuluvus. Kui mitte varem, siis välismaal elades tunneb ka eestlane, et on tähtis või vähemalt mugav ja mõnus säilitada oma emakeelt ja kultuuri, et kohata kaasmaalasi ja nendega tuttavas keeles mõtteid vahetada ühiste huvide ja kogemuste üle. Kui perekonda sünnivad lapsed, siis on nendega loomulik suhelda oma emakeeles.
Nii tekkisid ja tekivad ka tänapäeval väliseesti kogukondades eesti seltsid, lasteaaiad, koolid ja kogunemispaigad. Mõnes linnas võtavad peale Eesti taasiseseisvumist saabunud kaasmaalased üle vanad organisatsioonid ja puhuvad neisse uut elu. Mujal luuakse uued ühendused vastavalt vajadustele ja võimalustele. Mitmel pool toimub hea koostöö „uute“ ja „vanade“ vahel, mõnes kohas ikka võõrastatakse ja ei usaldata täielikult teineteist. Suhtumine oleneb tihti juhtivate tegelaste hoiakuist mõlemal poolel, aga varem või hiljem tuleb igas jätkusuutlikus väliseesti organisatsioonis põlvkonnavahetus, uute tegevuste ja uute inimestega.

Väliseestlaste eesti keel
Sõjaaegsete pagulaste järglaste keel erineb märgatavalt tänapäeva moodsast eesti keelest. See keel, mida paguluses räägiti, oli ju 1940-date aastate keel. Seda võimaluste piirides säilitati, aga ei arendatud. Pigem võiks rääkida taandarengust. Teisel ja järgnevatel väliseesti põlvkondadel sai asukohamaa keel peamiseks suhtluskeeleks. Eesti keele sõnavara vähenes, keelelised vead sagenesid ja juurde tuli võõras aktsent. On vahest lausa koomiline kuulda, kui erinevalt räägitakse erinevates riikides eesti keelt.
Tõsisemaks probleemiks on, et mitmes riigis räägivad nüüd isegi 60-aastased eestlased, rääkimata noorematest, omavahel suheldes peamiselt asukohamaa keelt. Üheks põhjuseks on muidugi segaabielud, mis on ettekäändeks mitmes seltskonnas rääkida vaid kohalikku keelt, aga tihti on põhjuseks lihtsalt mugavus ja oma emakeele alahindamine. Ja kui mõned väliseestlased siiski vestlevad omavahel eesti keeles, siis juhtub sageli, et neid noomitakse, et eesti keele rääkimine on ebaviisakas asukohamaa põliselanike vastu, kes seda keelt ei valda.

Tuhanded mitteoskajad
Peame paratamatult leppima teadmisega, et väliseestlaste hulgas on olemas kümneid tuhandeid eesti juurtega inimesi, kes enam ei valda eesti keelt isegi suhtlustasandil, aga siiski mingil määral tunnevad huvi oma kultuuri ja päritolu vastu. Kuidas nende huvi eestluse vastu säilitada ja suurendada? Mida saab Eesti neile pakkuda ja mis kasu on neist Eestile?
Läänepoolsete selliste muukeelsete eestlaste hulgast tulevad juba paljud tänased Eesti turistid, investorid ja isehakanud Eesti poliitiliste ja majanduslike huvide kaitsjad maailmas. Tuhanded neist toetasid suurt tähelepanu äratanud filmi „The Singing Revolution“ tootmist ja levitamist. Eesti valitsus on deklareerinud, et Eesti on huvitatud koostööst iga inimesega, kes tema vastu positiivset huvi näitab. Nüüd on vaja sellele huvile ja koostööle leida konkreetseid väljundeid.
Väliseestlased idas
Eestlased Venemaal ja terve endise Nõukogude Liidu aladel on sõja ja poliitiliste tõmbetuulte tulemusena palju raskemas olukorras kui saatusekaaslased läänes. Kui läänes soosisid väliseestlaste arengut ja jõukust demokraatlike riikide seaduslikkus ja turumajandus, siis vastaval määral pärssis kommunistlik diktatuur ida-eestlaste nii majanduslikku kui kultuurilist arengut, kui neil üldse õnnestus stalinistliku terrori ja maailmasõja ajastul ellu jääda. Ka rändas algselt Venemaale peamiselt vaene ja vähese haridusega talurahvas, kelle jõukus ja mõjuvõim uuel maal kogu aeg on piiratud olnud. On seepärast selge, et idas vajatakse nüüd rohkem abi oma eesti kultuuri säilitamisega, niipalju kui see üldse on võimalik.

Rahvuskaaslaste programm
Väliseestlastega suhtlemiseks, nende sidumiseks Eesti arenguga ja nende eesti keele ja kultuuri säilitamiseks on Eesti Vabariigi valitsuse ülesandel loodud ja vastu võetud riiklik arengukava „Rahvuskaaslaste programm“. Selles on sõnastatud sihid ja suunad, kuidas riik tahab toetada eesti keele ja kultuuri ning kultuuripärandi säilitamist välismaal. Toetatakse koole ja kursusi, kultuuriüritusi, arhiivide korrastamist, ajaloo uurimist, sidemete pidamist, tagasipöördumist, kiriklikku tegevust ja väliseesti ühiste kinnisvarade säilitamist. Käesoleval aastal on selleks ettenähtud toetusi vähemalt 12 miljoni krooni ulatuses. Rahvuskaaslaste programmi tegevust juhib asjatundjatest koosnev nõukogu, mille esimeheks on haridusminister Tõnis Lukas.
Rahvuskaaslaste veebileht
Täpsemat teavet väliseestlaste ja Rahvuskaaslaste programmi kohta võib leida interneti veebilehelt www.eesti.ee/rahvuskaaslased , kus on kirja pandud väliseestlaste ajalugu, ligi 600 väliseesti organisatsiooni kontaktandmed ja üle 100 asutuse Eestis, mis tegelevad väliseestlaste kultuuripärandiga või teistmoodi on seotud Rahvuskaaslaste programmiga. Huvilised leiavad sealt palju lugemist.

Kasu nii Eestile kui väliseestlastele
Lõpuks võiks küsida, mis kasu on Eestile väliseestlastest ja nende tegevuse toetamisest? On üldtunnustatud fakt, et suhteliselt väiksel Eesti riigil ja rahval juba on olnud palju kasu oma arvukatest kaasmaalastest välismaal. Nad on Eestile suureks ressursiks, mille eest tasub hoolt kanda. Nad kasutavad oma tutvusi, teadmisi ja keeleoskusi oma asukohariikides Eesti poliitikute, kultuuritegelaste ja ärimeeste toetuseks. Nad tegutsevad kui vabad, mitteametlikud Eesti esindajad, kelle tegevusvõimalused vahest on suuremad kui Eesti Vabariigi ametlikel välisesindustel. Väliseestlaste poliitiline lobitegevus kiirendas Eesti vabanemist ja liitumist läänemaailmaga ja väliseestlaste poolt korraldatud koolitused, investeerimised ja humanitaarabi on Eesti majandust ja ühiskonda jõuliselt edasi viinud. Eesti arengule on oma panuse andnud mh. väliseestlastest ministrid, ametnikud, ettevõtjad, teadlased ja isegi praegune Eesti Vabariigi president.
Ja mida tahavad väliseestlased saada Eestist? Enamasti lihtsalt rahvuslikku identiteeti, ühtekuuluvustunnet ja abi oma kogukondades eesti keele, kultuuri ja kultuuripärandi säilitamisega. See loob aluse viljakaks koostööks, millest saab tulla ainult võitjaid!

Aho Rebas
ÜEKN esindaja Eestis
Haridus- ja teadusministeeriumi nõunik 
This email address is being protected from spambots. You need JavaScript enabled to view it. Tallinnas 2010-04-16