Käisin sel nädalal uues Solarise keskuses asuvas kinos vaatamas värsket eesti filmi. Solaris proovib turult tõrjuda Coca-Cola Plazat ja näitab pealelõunal filme vaid 45 krooni eest, mis teeb kino külastamise muidugi väga meeldivaks.
Film, mida ma vaatasin, kandis pealkirja „Punane elavhõbe“ ja see on vändatud Andres Anveldi kriminaalromaani järgi. Filmi produtsendiks oli Kris Taska, rezhissööriks Andres Puustusmaa. Ma ei oskagi öelda, mis oli sellise filmi tegemise eesmärk, küll aga oskan ma ütelda, mis sellest välja tuli.
Peategelasteks on noorpolitseinik, kolm  vanglast vabanenut ja politseiülem. Kurjategijad tahavad Venemaalt radioaktiivset ainet, punast elavhõbedat hankida. Tegevus on väga äkiline ja täis peksmist, verd ja vägistamist.
Politseipealik on väga karm ja ropu suuga, roppusi paiskub saali vaatajatele tihedalt.
Lõputiitritest sain teada, et teos oli pühendatud Eesti õiguskaitseorganitele. See on sama, nagu oleks ENRON-i häving pühendatud heale ärieetikale. Mario Puzo „Ristiisa“ on itaallaste film ja nad näitasid väga negatiivset külge oma maast ja rahvast, kuid ikkagi oli seal leida ka palju positiivset, mitte kõik tegelased „Ristiisas“ ei olnud sadistid. Aga „Punases elavhõbedas“ polnud ühtegi meeldivat eestlasest tegelast. Selle asemel võis näha vaid brutaalseid lurjuseid ja sõgedaid türanne. Ainuke vähegi sümpaatsem mees oli vene mafiooso, kes kutsus Moskvasse eestlasest gangsterihakatised, kes alustasid kõrtsikaklust ühe prostituudi pärast. Vene mafiooso raputab siis oma pead ja ütleb, et teie eestlased, olete siin olnud ainult pool tundi ja juba olete oma margi täis teinud. Ja eestlased visatakse kõrtsist välja. Venelanna aitab neil peitu minna ühe taksojuhi abil, aga siis taksojuht mõrvatakse, tüdruk vägistatakse ja lastakse lõpuks maha. Igaüks, kes satub Eesti politsei küüsi, on otsekohe üleni verega koos, nagu oleks see igati loomulik sündmuste osa.
Film kajastab 1990-ndate aastate alguse Eestit, kus oli tõesti palju kriminaalset. Kuid kõige halva kõrval, mis tol ajal Eestis oli, oli siin ka palju head, meil olid ju ka oma kangelased, kuid filmis te ei näe ühtki neist. Meil oli selliseid politseiohvitsere, kes võitlesid kurjategijatega ja korruptsiooniga, aga filmis näeme neid ainult kurjategijatena. Hommikutelevisioonis nägin ma esinemas Peeter Oja, kes on filmi üks peategelasi, mängides politseiülemat. Ta rääkis, et film näitab oma aega. Ma arvan, et osalt on tal õigus, aga mitte täielikult.
Filmi on toetanud Eesti Filmi Sihtasutus. Ühe käega me kulutame miljoneid, et Eestile reklaami teha ja meie imidzhit parandada, samal ajal me toodame Eestivastast propagandat Venemaa jaoks, mida see saab ära kasutada meie vastu. See on see Venemaa, mis kinnitab, et ta on NATO vastane ja mis peab USA-d oma vaenlaseks. 
Ma töötasin Eesti kaitseväes, et teha Eesti, Vene ja USA ühisfilmi „Visioon“. Seal mängis teiste seas ka Judd Hersh, kes kehastas juudi tantsijat natsi-Eestis. Kõik eestlased rääkisid inglise keelt tugeva vene aktsendiga, nad nägid kõik välja tumedad ja hirmuäratavad. Selles filmis polnud midagi, mis oleks teinud head Eestile. Seal ei mainitud seda, et Eesti Vabariik kanti juutide kuldraamatusse selle eest, et siin aidati igati hoida juudi kultuuri.
Pärast filmi „Punane elavhõbe“ vaatamist ei maksa imestada, kui Hispaanias Eesti numbrimärgiga auto juhti peetakse kohe mafioosoks.

Viido Polikarpus
Energy Smart OÜ
This email address is being protected from spambots. You need JavaScript enabled to view it.