Okupatsiooniaastatel levinud ekslik arvamus, et  New Yorgi peakonsulaadi ülalpidamine toimus Teise Maailmasõja eel New Yorgi  föderaalpangas (Federal Reserve) deponeeritud ja “kullafondi” nime all tuntud Eesti Panga kullatagavaradelt teenitud intressidega elustus hiljuti prof. Mardi Valgemäe artiklis “ Mõttemõlgutusi Kultuuripäevadest” (Vaba Eesti Sõna nr. 15, 15. aprillil 2010. a.), milles ta meenutab esimeste Kultuuripäevade eel toimunud külastust New Yorgi peakonsulaati koos Hellar Grabbi ja Ylo Ansoniga.

 

Ta nimetab,  et neil õnnestus (peamiselt Grabbi tõttu) veenda peakonsul Ernst Jaaksoni loobuma nõudmast Grabbi ja Rein Taagepera kustutamist Kultuuripäeva esinejate nimekirjast ja järgnevalt keskustelule “. . .  viidi  / meid isegi peenesse restorani Eesti kulla protsentidest saadud rahadega lõunatama.” (rõhutus lisatud). 

Pärast taasiseseisvumist esitati sama vaadet korduvalt kodumaa ajakirjanduses ja meedias vaatamata peakonsul Jaaksoni ja konsul Aarand Roosi seletustele ja peakonsulaadi dokumentidele, et “kullafondi” summasid ei saadud  kasutada peakonsulaadi ülalpidamiseks okupatsiooniaastate kestel.

 

Tüüpiliseks näiteks on tavaliselt hästiinformeeritud Enn Sarve väide artiklis eksiilvalitsusest, mis ilmus koguteoses “Tõotan ustavaks jääda.. Eesti Vabariigi valitsus 1940-1992.”: “Tarvilikud summad /New Yorgi ja teiste esinduste ülalpidamiseks/ saadi USA riigi-departemangu vahendusel USA-sse deponeeritud Eesti kulla intressidest.” (rõhutus lisatud).

Ekslikud arusaamad ja vaated Eesti Vabariigile kuulunud hoiuste kasutamisest New Yorgi peakonsulaadi poolt võisid tekkida ja levida kuna pagulusaastate kestel peakonsulaat ei andnud pagulaskonnale andmeid oma majanduslikust või rahalisest olukorrast.

 

 

Arusaadavalt  tekitas taoline vaikimine paljudes ringkondades pahameelt ja isegi näotuid süüdistusi peakonsulite Johannes Kaivi ja Jaaksoni vastu. Eriti olid ärritatud nn. eksiilvalitsuse tegelased, et peakonsulaat neid ei tunnustanud, tegutses nende käest nõu küsimata ja ei rahastanud nende tegevust. Mõnda aega oli neil Jaaksoniga äge kirjavahetus endisele saadikule Aleksander Varmale toetuse saamiseks EV esindajana Pariisis.

 

Kuna Prantsuse valitsus ei olnud nõus Varmale täielikku diplomaatilist tunnustust andma ja Varma pealegi oli sel ajal eksiilvalitsuse välisminister, keeldus Riigidepartemang seda toetamast. Sama oli ka Jaaksoni seisukoht.

Pärast taasiseseisvumist ja Ühendriikides asuvate Eestile kuuluvate varade/hoiuste ülevõtmist vabariigi valitsuse poolt, ei ole andmed peakonsulaadi rahanduslikust seisundist okupatsiooniaastate kestel enam kättesaadamatud.  

 

Ernst Jaaksoni mälestusraamatus “Eestile” (Tallinn 1995) ja Anne Velliste teoses  “Ernst Jaaksonile” (Tallinn 2000) avaldatud intervjuudes ja dokumentides toodud andmete alusel saame üsna üksikasjaliku pildi peakonsulaadi rahanduslikust olukorrast.

Alustame “kullafondiga” New Yorgis. Peakonsulaadi arhiivis olevate peakonsul Jaaksoni dokumentide järgi oli kullatagavarade kogus umbes 82,000 untsi. Turuväärtus olenes muidugi vastava aja kulla hinnast.

 

Jaaksoni hinnangul oli see 1984. a. umbes 32 miljonit dollarit, selleaegsetes oludes üsna kenakene summa. Kahjuks ei saadud seda kasutada. Põhjuseks oli, et käsutusõigus kullafondi kasutamiseks kuulus rahvusvahelisele pangale - Bank of International Settlements.

 

Kaiv ja Jaakson püüdsid kõigi nende aastate kestel Riigidepartemangu abiga seda vähemalt osaliselt üle kanda Eesti arvele Federal Reserve Pangas. Kuigi Riigidepartemang oli tavaliselt sellega nõus, ei suutnud nad Baselis asuva panga tegelasi selleks sammuks veenda.

 

Nii jäi see vara peakonsulaadi ja teiste EV esinduste ülalpidamiseks kasutamata. Teiseks kahjulikuks momendiks oli muidugi, et kullakangid ei kandnud protsente. Ei õnnestunud ka püüded nende väärtuse paigutamiseks väärtpaberitesse või pangahoiustesse intresside teenimiseks.

Peale kullatagavarade oli Eesti Vabariigil 1940. aastal Ühendriikides hoiused kolmes pangas: Chase National Bank, Guaranty Trust Co. ja First National City Bank. Alates l941. a. koondati need hoiused ühisele arvele New Yorgi Federal Reserve pangas.

 

Peale selle oli Tallinnas asuval A/S Krediit Pangal deposiit arveid kolmes pangas, mis samuti olid blokeeritud. Kuna Eesti riik oli Krediitpanga peamisi omanikke, esines Peakonsulaat nõuetega nendele hoiustele. Nende üle toimunud kohtuprotsessid lõppesid 1988. a. EV kasuks ja summad said üle kantud Federal Reserve pangas asuvale arvele. Neid sai kasutada alates 1990. a. eelarvest.

 

New Yorgis asuva Eesti Vabariigi peakonsulaadi tegevus kui diplomaatiline esindus pärast Eesti okupeerimist N. Liidu poolt 1940. a. juunis oli võimalik Ühendriikide kindla seisukoha tõttu, mis ei tunnustanud Eesti liitmist N. Liiduga ja tunnustas Eesti Vabariigi edasikestvust.

 

Eesti Vabariigi ja mitmete Eesti pankade hoiused Ühendriikides “külmutati” president Franklin D. Roosevelti korraldusel 15. juulil 1940, sellega takistades nende sattumist N. Liidu ametivõimude kätte. Järgnevate sammudega tehti need aga Riigidepartemangu ja Rahandusministeeriumi vahelisel koostööl kättesaadavaks peakonsulaadile tegevuskulude katteks.

Kuna “kullafondi” varad ei olnud kättesaadavad, toimus  Jaaksoni poolt EV välisministeeriumile esitatud andmeil peakonsulaadi ja teiste EV esinduste ülalpidamine New Yorgi Federal Reserve Pangas asuva hoiuse summadest, väljaarvatud 1989. a., millal laenati Läti saatkonnalt 185,000 dollarit.

 

Pangahoiuste algussumma 1941. a. oli $1,342,435. Sellele lisandus kuni 1982. a-ni umbes $2,312,000.  Suuremaks lisanduseks oli 1988. a. lõpul arvele ülekantud $1,089,163 endise Tallinna Krediitpanga summadest.

 

Peale NY peakonsulaadi ülalpidamise kasutati neid summasid nt. Ameerika Punase Risti kaudu põgenike toetamiseks Euroopas 1945. a. ($250,000), Londoni saatkonna toetamiseks ($622,000) ja Londoni ametniku Anna Taru pensioniks ($15,000 aastas).

 

Kõik väljamaksed Föderaal Reservi arvelt toimusid Riigidepartemangu poolt heakskiidetud eelarve alusel ning Rahandusministeeriumi korraldusel. Märgiksin veel, et peakonsulaat nii Kaivi kui Jaaksoni ajal oli oma kulutustes väga tagasihoidlik. Jaaksoni aastapalk oli nt. 1988. a. $30,000.

Andmed peakonsulaadi rahanduslikust olukorrast on kättesaadavad, mistõttu ei tohiks kellelgi olla põhjust kuulujuttudel põhinevate lugude avalikustamiseks.

Kokkuvõtteks mainiksin, et kogu okupatsiooniajastu kestel hooldas New Yorgi Peakonsulaat tema käsutusse antud Eesti Vabariigi rahanduslikke vahendeid mitte ainult heausklikult vaid isegi väga hoolsalt ja kokkuhoidlikult.

 

Allakirjutanule näib isegi olevat tõenäoline, et peakonsul Jaakson maksis omast taskust Kultuuripäevade esindajatele korraldatud lõunasöögi arve ja see ei toimunud peakonsulaadi kulul. 

Väino J. Riismandel
1. mail 2010