Sellest on möödunud 15 aastat kui ma VES veergudel puudutasin testamendi koostamise küsimust. Nüüd pean selle teema juurde tagasi tulema, sest ikka leidub uusi, hoiatavaid juhtumeid.
Nii suri mõni aeg tagasi üksik eestlane, kel puudus testament. Tagajärjeks oli, et New Yorgi linn sai $100,000 võrra rikkamaks. Ei taha mõeldagi, kui suur abi oleks see summa olnud, ütleme, New Yorgi Eesti Majale või mõnele teisele eesti organisatsioonile. Elu jooksul vaevaga kogutud kapitali tarvitavad nüüd võõrad. Kui arvestada, et bioloogiline surm on ainus absoluutselt kindel asi inimese elus, siis on traagiline, et just siin jäetakse vajalikud ettevalmistused tegemata. Meenub ühe eesti mehe väljendus, kellega sel teemal rääkisin. Ta ütles: “Ei mina hakka testamenti tegema, sest siis ma suren varsti ära!” Kahju, et sellist ebausku ikka veel leidub. 
Nüüd, môned olulised punktid testamendi kohta:
(a)  Igal isikul peab olema seadusepärane testament, et vältida võimalikke probleeme surma korral.
(b) Testament lasta teha juristil, kelle eriala on pärandusseadus. Vead testamendis vôivad tekitada palju segadust ja meelehärmi pärijate hulgas. Siin ei tasu raha kokku hoida sellega, et kasutatakse esimest ettejuhtuvat advokaati.
(c) Kui üksikisiku vôi perekonna seisundis on toimunud muutus, siis on testamendi revisjon tingimata vajalik. Nagunii on soovitav testament üle vaadata ja ajakohastada iga mõne aasta järele, kuna seadused võivad vahepeal muutuda.
(d) Ühest osariigist teise kolides on uue testamendi koostamine absoluutselt vajalik, sest seadused eri osariikides vôivad olla erinevad.
Mõned toetuvad oma sugulastele, väites kindlalt, et "minu sugulased hoolitsevad kôige eest, kui ma kord siit lahkun; mul pole mingit testamenti vaja!" Ma vôiksin aga tuua näiteid, kus asjaolud dikteerisid hoopis erineva päranduse jaotamise kui see, mida lahkunu oli lootnud. Pidage meeles, et testamendi puudumisel pole teil surma korral ühtegi ametlikku eestkostjat siin maailmas.
On ekslik arvata, et surnu varandus läheb automaatselt lähemale sugulasele. Võib-olla jah, võibolla ei;  mõndagi oleneb kohalikest seadustest. Teiseks võivad surmateate levides ootamatult välja ilmuda senitundmatud sugulased (meie juhul näiteks Eestist), kes nõuavad oma osa. Kolmandaks võib tuule hoolde jäänud päranduse jaotamine lõhestada perekonna vaenulikeks poolteks.  
Üksikud inimesed panevad vahel raha koos sôbraga ühisele pangaarvele. Mõte on, et ühe surma korral saab teine siis raha lihtsal viisil välja vôtta. On jälle säästetud testamendi tegemise kulu, eks? Soovitan sellega olla ettevaatlik. Esiteks võib sarnastel pangaarvetel olla klausel, mis lubab raha välja vôtta ainult siis, kui môlemad arveomanikud on elus. See pole veel kôik. Oletame, et Juhanil ja Jaanil New Yorgis on ühine pangaarve. Juhanil on aga sugulased Eestis. Pangaraamatus seisab arve omanikena küll  "Juhan or Jaan", aga kontrollige hoolega, mis ôigused see  "or"  annab! Ta võib olla ainult juurdepääsu ôigus arvele, mitte hoiusumma jagamise retsept. Nii vôivad Juhani surma korral tema sugulased nôuda endale kogu arve, Jaani raha kaasa arvatud. 
Kõige kurvem on, kui üksik, sugulasteta isik jätab testamendi hoopis tegemata. Siis pärib kohalik omavalitsus kogu järelejäänud vara. Kui palju eestlaste poolt kogutud dollareid on sarnasel viisil väliseesti ühiskonnale kaduma läinud! Muidugi on iga inimese isiklik asi, kellele ta oma varanduse pärandab. Rõhutan siinkohal vaid, et testamendi puudumine või isegi hooletu sõnastus võib ennast saatuslikul momendil väga kibedalt kätte tasuda.   
Raul Pettai