Eesti Päevalehe arvamustoimetaja Mikk Salu referreeris 5. juulil majandus-teadlase ja NYT kolumnisti Paul Krugmani Eesti-teemalisi väljütlemisi. Nobelist Paul Krugman kirjutas paar kuud tagasi Eesti kohta: „Nad on loonud sinna kõrbe.”
Õigupoolest on Krugman Balti riikidest viimase aasta jooksul üllatavalt palju kirjutanud, täpsemalt, teinud kriitikat selle kohta, kuidas majanduskriisi ajal majanduspoliitikat teha ei tohi. Viimati rääkis Krugman Eestist nädal tagasi, kui ta võrdles ühelt poolt Islandit ja teiselt poolt Eestit, Lätit ja Iirimaad.
Islandi nimetab Krugman „kriisijärgseks imeks”, ülejäänud kolme kohta aga kirjutab, et nood on teinud süngeid kulukärpeid ja tasuks saanud depressioonitasemel majanduslanguse. Eestist, Iirimaast ja Lätist rääkides kõlavad Krugmani jutust väljendid nagu „kasinuse müüt” ja „muinasjutt usaldusest”. Ta näitab graafikute abil, kuidas Islandis on väiksem majanduslangus ja tööpuudus kui Eestis, Lätis ja Iirimaal.
Krugmani sõnum on lihtne. Kriisiaegne eelarve konsolideerimine on viga, see viib tööpuuduse kasvu, majanduslanguse suurenemise ja deflatsiooni­ohuni. Tuleb kasutada hoopiski fiskaalset stimuleerimist, laenamist, raha juurde trükkimist ja kui vaja,  devalveerimist. Et näete, Eesti ja Läti kärpisid ning milleni see viis. Island ei kärpinud, ja sellepärast on seal väiksem langus ja tööpuudus.
Loomulikult pole Krugmani jaoks oluline Eesti iseenesest. Meie oleme laborihiire rollis, kelle varal demonstreerida, mis tagajärjed on kasinusel. Esiteks kasutab ta meid näidetena USA-siseste oponentide jaoks, kes muretsevad Ühend-riikide riigieelarve defitsiidi, rahatrükkimise ja kasvava võlakoorma üle. Ja teiseks toob ta Balti riike negatiivseks näiteks Ameerika versus Euroopa kontekstis, kus Ameerika käitub õigesti ja Euroopa oma kasinusideoloogiaga valesti.
Arvestades osa eestlaste ar­mastust sadomasohhismi vastu tunnevad nad ehk isegi rahuldust, et praegune kuulsaim ökonomist ja Barack Obama lähikondne kirjutab nii tihti Eestist ja nii olulises, mis siis, et negatiivses võtmes. Olulisem küsimus on siiski: kas Krugmanil on õigus?
Ma arvan, et ei ole. Esiteks, nagu kaugelt vaatajad tihti, teeb ta faktivigu ja valib esitatavaid näiteid, eelistades seda, mis tema teooriaga sobib, ja vaikides sellest, mis ei sobi. Islandi puhul arvutab ta majanduslangust Islandi kroonides. Riikide rikkust võiks siiski võrrelda mõnes rahvusvahelises valuutas, nagu eurodes või dollarites. Sellisel juhul oleks Islandi sisemajanduse vähenemine tänu króna devalveerimisele palju suurem kui Eestis.
Islandi kommentaatorid on Krugmanile vastuseks märkinud ka seda, et ta jätab mainimata Reykjaviki börsi 90% kukkumise, eraisikute ja valitsuse võlakoorma kasvu ja selle, kuidas devalveerimine on hävitanud sääste, investeerimiskapitali ja tulevast pensioni. Kõik need on asjad, mis tulevad ühel hetkel Islandile bumerangina tagasi. Võiks fantaseerida, mis juhtuks nende 200 000 eluasemelaenu võtnud perega, kui Eesti kroon kukuks 50%.
Krugman kiidab ka Islandil kehtestatud kapitalikontrolli, kuid Island ei kuulu Euroopa Liitu, kuhu Eesti, Läti ja Iirimaa kuuluvad. Kapitali vaba liikumine on üks Euroopa Liidu alustalasid ja liikmesriigid seda takistada ei tohi.
Natuke liiga lihtsalt paneb Krugman ühte patta Eesti, Läti ja Iirimaa kui suurkärpijate näited. Arve vaadates on tegelikult neist kolmest kärpinud ainult Eesti. Näiteks eelmisel, 2009. aastal oli Eesti avaliku sektori defitsiit 1,7%, Iirimaal 14,3% ja Lätis 9,0%. Ehk siis Iirimaa ja Läti defitsiit on samas suurusjärgus kui Ameerika Ühendriikidel. Need riigid ei ole kärpinud, vaid kõvasti oma majandust stimuleerinud. Milleks muuks võttis näiteks Läti selle mitmekümnemiljardilise laenu Rahvusvahelisest Valuutafondist? Niisiis on Eesti ainuke näide kärpimisest, kuid vastupidiselt Krugmani loogikale on ometi Eestis väiksem tööpuudus ja majanduslangus kui Lätis.
Aeg annab arutust
Asi pole selles, et Krugmani lähtealused oleksid valed. Kärpimine vähendab kogunõudlust ja kogunõudluse vähenemine suurendab tööpuudust, sellega nõustub enamik ökonomiste. Kuid peale faktivigade ja valikuliste näidete tuleb arvestada, et alati on olemas muud faktorid ja raskemini hoomatav pikem perspektiiv. Kui ühel konkreetsel ajahetkel on kasulikum üks poliitika, aga pikaajalises perspektiivis teine poliitika, siis tasuks pigem eelistada viimati nimetatut.
Võtkem Poola. Ka seda riiki kiidetakse eduka majanduspoliitika pärast kui ainukest Euroopa maad, kus majanduslangust polnud. Kuid veel kümme aastat tagasi oli Poola rikkam kui Eesti. Vahepeal on Eesti mööda läinud ja vaatamata meie suurele langusele pole Poola järele jõudnud. Oleme ja jääme neist rikkamaks.
Teine Ühendriikide majandusteadlane Tyler Cowen astuski mõni kuu tagasi Eesti kaitseks välja ja osalt vastas just Krugmanile. Tahtmata Eesti majanduskriisi ilustada, manitses Cowen olema pikaajaliste järelduste tegemisega ettevaatlik: „Eesti lubas spekulatiivseid liialdusi, kuid enamik Eesti tehtud otsuseid on olnud õiged. Kui tuleviku peale kihla vedada, teeksin oma panuse Eestile.”
Eesti Päevaleht
5. juuli 2010