Eesti kirikute nõukogu tellitud ja hiljuti avaldatud Saar Polli uuring näitab, et religiooni tähtsaks pidavate inimeste arv on Eestis kasvanud.
Ühtaegu kuuluvad religiooni enda jaoks tähtsaks või väga tähtsaks tunnistanud inimestest kogudustesse või usuühendustesse pisut vähem kui pooled: mõnda kogudusse või usuliikumisse kuulus neist 47,9 protsenti ja ei kuulunud 52,1 protsenti.
Olen eri religioone ja religiooniga seotud teemasid õpetanud koolides pisut üle kümne aasta ning suhelnud neil teemadel ka lastevanematega, osa kunagisi õpilasi on juba kolmekümnesed. Ettevaatlikult üldistades võin öelda, et religioonisse suhtumises võib täheldada omamoodi dilemmat. Usuteemade ja -probleemide üle arutletakse meeleldi ja neid ka tähtsustatakse. Teisalt aga pole adekvaatset ettekujutust usuliste ühenduste õpetuslikest seisukohtadest ja seal toimuvat kujutletakse sageli fundamentalistlikes ja naiivsetes toonides. Sageli kujunebki selline seisukoht täiskasvanuks saades veendumuseks, et religioossed ühendused vaid piiravad ja takistavad religiooni huvitava ja olulise poolega tegelemist.  
Nimetatud vastandumist võib tajuda ka koolitundides. Olen õpilaste nägudelt lugenud mõnusat hasarti, kui nad näiteks otsivad nõrku kohti Cantebury Anselmi jumalatõestusest, millega Jumala mõiste kaudu tuletatakse ka tema reaalsus. Või siis analüüsivad Mahatma Gandhi mõtteid religioonidevaheliste suhete kohta või teevad Richard Dawkinsi usukriitikale omakorda kriitikat või nõustuvad sellega. Tundides ei jää kahtlustki, et need teemad on noortele intellektuaalselt ja kindlasti ka eksistentsiaalselt olulised. 
Kui aga külastada klassiga mõnda pühakoda või kohtuda mõne usuliikumise esindajaga, on noorte reaktsiooniks pigem umbusk ja sageli ka hilisem üllatus, sest usustruktuure esindavad inimesed ajavad tavaliselt täiesti normaalset juttu ja vastavad küsimustele adekvaatselt.
Küllap kipub kujutlust religioossete ühenduste vaimsest piiratusest toetama ühelt poolt nendega seotud negatiivsete uudiste võimendamine, teisalt aga kindlasti ka stereotüüpe kinnistavad üldistused, kus usulisi ühendusi püütakse siduda pelgalt negatiivsete või kahtlaste  nähtustega. Hea näide on hiljutine Martin Välliku muidu asjalik artikkel, mille kokkuvõtvas lõigus ühendatakse aga religioon ja kirik kõhklematult kõikvõimalike paranähtustega: „Põhiseaduse järgi meil riigikirikut ei ole, aga kui koostöölepe on ühe kirikuga juba tehtud ja peaministergi on manitsevalt öelnud, et usuõpetuse puudumine koolis on vabadus olla harimatu, siis mille poo­lest kristlusest vanem astroloogia või rahva seas populaarsem nõiavitsandus riiklikul tasemel samaväärsed ei peaks olema? Seega astroloogid nõunikeks, vitsamehed inseneride kaastöölisteks ja homöopaadid-posijad tervishoiu asjatundjateks!” („Pendlikõigutaja riiklikult tunnustatud eksperdiks”, EPL 29.6).
Üksikjuhtumeid üldistades võib muidugi väita kummalisi asju – näiteks heita materialistidele ette, et nad kuulutasid Trofim Lõssenko juhtimisel kehtetuks augustiini munga Gregor Mendeli poolt avastatud pärilikkuse seadused. Viimase näite ab-surdsusest saab enamik ini-mesi aru, religioonide kohta on meie ühiskonnas teadmisi napimalt ja väljapakutud üldistuste suvalisus ei torka paljudele silma.
Samal ajal tundub mulle, et Eestis on individuaalse religioossuse kõrval arvestatava maailmavaatelise valikuna üsna vähe teadvustatud liberaalset religioossust ehk ajaloolis-kriitilistele uurimismeetoditele toetuvat religioossust, mis on paljuski omane näiteks Skandinaavia maadele. Sellise religioossuse võimaluste illustreerimiseks tooksin näite Simpsonite multifilmist, mida aegajalt kasutan ka koolis mõningate usuprobleemide iseloomustamiseks. Sealne irooniline kriitika on enamasti suunatud usuküsimustele stereotüüpse ja piiratud lähenemise vastu. Ühe osa lõpus, kui on lõppenud Homer ja Bart Simpsoni katse hakata katoliiklaseks, kuulutab Bart Simpson: „See kõik on ju ristiusk! Väiksed tobedad erinevused pole midagi suurte tobedate sarnasuste kõrval!” Alati usualdis naaber Ned Flanders vastab talle: „Keskendume parem koos ühiste vaenlaste hävitamisele, homode ja tüvirakkude kasvatamise vastu.” Liberaalne religioossus võiks olla võimalus inimestele, kelle jaoks usuteemade fookus ei peaks paiknema fundamentalistlikku lähenemist esindava Ned Flandersi nimetatud probleemides. 
Jumala veskid jahvatavad aeglaselt. Olen aeg-ajalt usumaailmas toimuvate protsesside pikaajalisuse näiteks toonud katoliku ja ortodoksi kiriku suhted, kes teineteist 1054. aastal kirikuvande alla panid ja enam kui üheksasada aastat hiljem selle kustutasid. Väga raske on ennustada, mis seisundi poole liigub Eesti ühiskonna religioossus. Järgmist suuremat vahekokkuvõtet võib oodata 2011. aasta rahvaloenduselt.

Toomas Jürgenstein,  H.Treffneri gümnaasiumi usundiõpetuse õpetaja  / EPL