Seitsekümmend aastat on möödunud neist saatuslikest päevadest, millal sõjalisele okupeerimisele NSV Liidu poolt järgnes demokraatliku Eesti Vabariigi hävitamine ja liitmine  NSV Liiduga. Lõpppunkti Stalini poolt kavandatud sündmustele pani NSV Liidu Ülemnõukogu oma 6. augusti 1940. a. istungil, kui Eesti kuulutati üheks N. Liidu liiduvabariigiks.

Meil on põhjust seda tähtpäeva meelde tuletada, kuna see moodustas viimase näiliselt seadusandlikus vormis esitatud sammu juunikommunistide riigireeturlikus tegevuses.

Okupatsioonide Repressioonipoliitika Uurimise Riikliku Komisjoni poolt koostatud “Valgest Raamatust” (2005, lk.12) loeme:

“6. augustil 1940 vormistas NSV Liidu Ülemnõukogu Eesti annekteerimise. Selleks viidi Moskvasse vastavat “palvet” esitama Eesti valitsusdelegatsioon eesotsas J. Varesega. Nii sai Eestist Eesti NSV, suure kommunistliku impeeriumi koosseisu kuuluv liiduvabariik. Eesti Vabariigi seaduste järgi on Varese valitsuse liikmed, ebaseaduslikult valitud Riigivolikogu liikmed ja teised juunikommunistid, üleüldse kõik, kes koostöös NSV Liidu okupantidega hävitasid demokraatliku Eesti riigi, riigireeturid.”

Juunikommunistidest koosnev Riigivolikogu võttis 22. juulill 1940. a. vastu deklaratsiooni  Eesti astumiseks NSV Liidu liikmeks. Deklaratsiooni esitamiseks NSV Liidu võimudele valiti EKP (Eestimaa Kommunistliku Partei) keskkomitee sekretäri Karl Säre ettepanekul  21 liikmeline delegatsioon, mis valis oma esimeheks peaminister dr. Johannes Varese. Samal päeval oli eelnevalt pandud temale vabariigi presidendi kohuste täitmine, kui siseminister Maksim Unti ettepanekul riigivolikogu oli ”rahuldanud” vabariigi president Konstantin Pätsi palve tema vabastamiseks volitustest “arvesse võttes üleminekut uuele põhikorrale ”, nagu seda teatas Riigivolikogu esimees A. Veimer.

Nädalapäevad hiljem Moskvasse teele asunud väljavalitud 21 riigireeturit olid:

Georg Abels, Nigol Andresen, Valli-Maasika Haldre, Aleksei Janson, Mihkel Jürna, Paul Keerdo, Aleksander Kiidelmaa, Johannes Lauristin, Ruut Liiv,  Aleksander  Mui, Johannes Oinas, August Põlts, Neeme Ruus, Mihhail Sõstsikov, Georg Taalman, Juliana Tellman, Nadeshda Tihanova-Veimer, Jüri Uustala, Leonardo Valts, dr. Johannes Vares, Jaan Äniline.

Eesti delegatsiooni kord esinemiseks NSVL Ülemnõukogu kahe koja (Liidunõukogu ja Rahvuste Nõukogu) ühisel istungil jõudis kätte 6. augustil pärast Leedu ja Läti vastuvõtmist sama kogu poolt eelnevatel päevadel. Delegatsiooni esitati kui “Eesti Vabariigi Riigivolikogu Täisvolilist Komisjoni”, kes võeti vastu “tormilise ovatsiooniga”. Kuigi delegatsiooni-komisjoni esimeheks oli peaminister dr. Johannes Vares, esines delegatsioooni nimel EKP keskkomitee sekretär Johannes Lauristin. Vares seisis kõne ajal koos teiste delegatsiooni liikmetega valveseisakus kõnetooli ümber. Lauristin pidas pika ja vägeva sõimukõne, milles kirjeldas Eesti vabariigi elanike väidetavat viletsat elukorda. Lõpuks luges ta ette Riigivolikogu Deklarat-siooni ja ulatus selle teksti istungi juhatajale Andrejevile.

Järgnes rida sõnavõtte kuni Karjala-Soome Ülemnõukogu Presiidiumi esimees Otto Kuusinen esitas NSVL valitsuse nimel seaduseelnõu Eesti vastuvõtmise kohta NSV Liitu.  Hääletamisel võeti vastu seadus, mis sätestas:

“1. Rahuldada Eesti Riigivolikogu palve ja võtta Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liitu võrdõigusliku Nõukogude Sotsialistliku Liiduvabariigina.. . .”

Järgmisel päeval võttis ÜN vastu NSVL konstitutsiooni muudatused seoses “uute vabariikide” juurdetulekuga. Eestis võeti Riigivolikogu poolt vastu uuele korrale vastav Eesti NSV konstitutsioon 25. augustil. Riigivolikogu lõpetas sellega oma tegevuse ja kuulutas enese  ENSV ajutiseks Ülemnõukoguks. See oli juunikommunistidest riigireeturite viimane formaalsus Eesti Vabariigi hävitamiseks, mis oli toimunud eesti rahva nõusolekuta.

Eesti rahvas ei võtnud omaks ei Toompeal ega Kremlis tehtud otsusi Eesti saatuse kohta. N. Liidu sõjalise okupeerimise tagajärjel puudusid võimalused protesteerimiseks NSVL okupatsioonivõimude ja valitsuse sammude vastu, mis puudutasid ja hävitasid Eesti Vabariigi.  Seda tehti aga aastatel 1941-44 ja järgnevalt relvastatud vastupanu näol võõras mundris (saksa ja soome) ja metsavendadena.

Eesti rahva hääl ei olnud aga kustunud demokraatlikes lääneriikides, kus eesti diplomaadid eesotsas saadik August Tormaga Londonis ja peakonsuli kohustetäitja Johannes Kaiviga New Yorgis üksmeelselt keeldusid tunnustamast N. Liidu okupatsiooni survel tehtud riiklikke otsusi ja Eesti liitmist N. Liiduga. Eriti oluline oli tegevus Ühendriikides, mille valitsus oli tunnustanud Kaivi kui diplomaatilist esindajat saadiku ülesannetes. Oma 6. augusti 1940. a. noodis Riigdepartemangule kinnitas Kaiv:

“See ratifitseerimine /NSVL kõrgema võimu poolt/ ei saa anda mingisugust lisajõudu põhiseaduse vastase kogu (mõeldud oli juunikommunistide Riigivolikogu - autor) õigustühisele aktile. Seepärast jääb püsima vaid NL relvastatud jõudude poolt Eesti okupeerimise fakt.”

Neid seisukohti, et 22. juuli ja 6. augusti otsused on õiguslikult tühised, kinnitas Kaiv 30. novembril 1953. a. antud tunnistuses Kersteni komisjoni nime all tuntud USA Saadikutekoja  Balti riikide annekteerimise uurimiseks loodud  eri-komisjonile.

Rahvusvaheliste suhete ja rahvusvahelise õiguse seisukohalt oli oluliseks Eesti rahva ja nende esindajate kõikumata seisukoha toetamine lääne demokraatlike riikide poolt. Suurimat tähtsust omas annekteerimise mittetunnustamine Ühend-riikide Riigidepartemangu poolt riigisekretäri asetäitja Sumner Welles`i  23. juuli 1940. a. avalduses, milles ta mõistis hukka Balti riikide iseseisvuse ja territoriaalse puutumatuse hävitamise N. Liidu poolt. Toetudes nn. Stimsoni doktriini nime all tuntud mittetunnustamise poliitikale, rõhutas ta Ühendriikide valitsuse vastuseisu “igasugusele sekkumisele ühe ükskõik kui võimsa riigi poolt mistahes teise ükskõik kui nõrga suveräänse riigi siseasjadesse.” See seisukoht jäi muutmata kuni Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamiseni 51 aastat hiljem.

Eesti rahvaesindus ühines Eesti diplomaatide ja Ühendriikide seisukohaga annekteerimise mittetunnustami-ses ligi pool sajandit hiljem, kui Eesti vabariigi iseseisvuse taastamisele eelnenud aastatel selleaaegne Ülemnõukogu võttis vastu rea otsusi Eesti riikliku suveräniteedi kuulutamiseks ja nõukogudeliku riigikorra põhialuste muutmiseks. Põhjapanevaks oli 12. no-vembri 1989. a. otsus “Ajaloolis-õiguslikust hinnangust Eestis 1940. aastal toimunud sündmuste kohta.” Otsusega kvalifitseeriti agressiooniks, sõjaliseks okupeerimiseks ning Eest Vabariigi annekteerimiseks N. Liidu stalinliku juhtkonna 1940. aasta välispoliitilised ja sõjalised aktsioonid Eesti Vabariigi vastu,  loeti 1940. a. juulis valitud parlamenti (Riigivolikogu) “mitte õiguspädevaks” ja “mitte volitatuks vastu võtma Eesti riiklikku staatust muutvaid otsuseid.”  Eraldi nimetati, et Eesti lülitamine NSVL koosseisu ei olnud õiguspärane. Ülemnõukogu  otsustas tunnistada õigustühiseks 22. juuli otsuse “Deklaratsioon Eesti astumise puhul Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liitu.”

Kuigi ÜN otsuses ei nimetatud NSVL Ülemnõukogu 6. augusti seadust Eesti liitmiseks NSVL koosseisu, ei ole Eesti ÜN 12. novembri otsus NSVL 6. augusti seaduse suhtes siiski juriidilise või poliitilise tähenduseta.  Nagu seaduses nimetatud, oli selle aluseks  Johannes Lauristini poolt NSVL ÜN-le esitatud 22. juuli deklaratsioon.  NSV Liiduga ühinemise aluseks olnud ja NSVL ÜN poolt heakskiidetud Riigivolikogu 22. juuli deklaratsiooni tunnistamisega õigustühiseks  kõrvaldati NSVL Ülemnõukogu 6. augusti seaduse poliitiline ja juriidiline alus  Eesti liitmiseks NSV Liiduga. Samuti oli see poliitiliseks ja õiguslikuks vastuseks NSV Liidu ja hiljem Venemaa kestvatele väidetele Eesti (ja teiste Balti riikide) “vabatahtlikust” ühinemisest NSV Liiduga. 

Vormiliselt on Eesti omalt poolt tühistanud-juunikommunistidest riigireeturite poolt 1940. aastal vastuvõetud riiklikud aktid. Puutumata on jäänud aga nii kollektiivselt kui individuaalselt õigustühiseks tunnistatud  deklaratsioonide autorid: “juulivolikogu” (mag.jur. Artur Mägi väljend) 80 liiget, nende hulgas Kremlis Stalinit ülistanud 21 “täisvolilist” esindajat. Eesti Vabariigi kodanikena ei võinud olla neile teadmata, et nende kui seadusvastaselt valitud Riigivolikogu liikmete poolt vastuvõetud deklaratsioonid riigikorrast ja liitmisest N. Liiduga ja N. Liidu Ülemnõukogule esitatud ühinemispalve olid täielikus vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega. “Valges raamatus” nimetati nende tegevus riigireetmiseks, mis kehtivate seaduste järgi oleks olnud kriminaalkorras karistatav.

Sellest on nad pääsenud, kuid ajalooraamatus on nende koht Eesti Vabariigi riigireeturite hulgas ja mitte  riigitegelaste hulga, nagu neid sageli tavatsetakse nimetada kodumaa meedias.

Väino J. Riismandel