Mäletan: viiekümnendate aastate Saksamaa varemete vahel liikus palju puuduvate käte ja jalgadega mehi. Euroopa Liidu eelkäija Euroopa Söe- ja Terase Liit võttis tollal eesmärgiks põimida Saksamaa nii tihedalt Euroopa struktuuridesse, et see muudaks Saksamaa igaveseks ajaks ohutuks teistele Euroopa riikidele. Ka Põhja Atlandi Liidu esimene peasekretär Lord Ismay sõnastas tollal, miks NATO kutsuti ellu: oli vaja "hoida venelased eemal, siduda ameeriklased Euroopaga, ja suruda sakslased vastu muru".

Seitsmekümnendatel olin Saksamaal USA sõjaväes. Ameerika sõjameeste arv küündis kaua seal veerand miljonini. Selleks ajaks olid SLV tiivad poliitiliselt vara-semast juba vähem kärbitud. Selle kodanikud reisisid vabalt ja nautisid elu.

1973. a. sai NSV Liidu ning poolkapitalistliku-poolsotsialistliku Euroopa põimumine alguse maagaasi ja maaõli Läände müümise kaudu, Willy Brandti idapoliitika raames.

Kaheksakümnendate lõppedes, ise Münchenis olles, muutus kõik. Alguses olid tänavail idasakslaste järjekorrad, kes olid tulnud saama “begrüssungsgeld’i” ehk “teretulemast raha” SLV käest. Deutschmark’i kasutusele võtmine DDR-is 1990. a. tähendas Ida- Saksamaa sissemüürimist Lääne Saksamaasse ja seejärel juba esimese kadumist. Läänesakslaste suur riigiaparaat koliti Bonnist Berliini.

Saksamaa tagasi Euroopa juhipositsioonil

Üheksakümnendad olid veel head aastad. Helmut Kohl tervitas Ida Euroopa võtmist NATO-sse, Boriss Jeltsin andis demokraatia-pooldajatele lootust Venemaa suunal, ja USA oli endiselt “sees”. Kuid siis tulid Putin, Schröder ja 9/11.

Nüüd on sakslaste vahelduva eduga aastasadu kestnud “spetsiaalsuhe” Venemaaga uuesti süvenemas. Venelastel on mitmeid kosilasi Prantsusmaa, Itaalia, Soome ja teistegi näol.

Jaan Kaplinski ei pea võimatuks Mihhail Gorbatshovi skeemi ühisest territoriaalsest ruumist, olgu selle nimeks Eurussia või Russoopa, mida Gorbatshov isegi Vancouverini laiendada tahaks. Kes teab, asjade tõsiselt kreeni kaldudes võib sealt olla vaid mõned sammud ulmeromaanini “1984’, nii geopoliitilistes kui teistes tähendustes.

Praeguseks on valdav osa ameerika ja briti üksustest kontinendilt minema viidud. Samal ajal, mil ameeriklanna Madeleine Albright ja taanlane Anders Fogh Rasmussen visandavad NATO "kapremonti", käivad venelased peale korduvettepanekute tegemisega ühise Euraasia julgeolekustruktuuri loomiseks, mille eesmärk on NATO elimineerimine.

Euroopas on venelastel kinganina ammu juba ukse vahelt tuppa enesesse aetud, ameeriklased on endiselt sees, kuid ei ole ka, ja sakslased püüavad vene turgu hõivata, vaadates Putin-Medvedev rezhiimi autoritaarsusele ja neoimperiaalsele olemusele peaaegu täiesti läbi sõrmede. Arvestatav osa nn. vanast Euroopast ei näita üles vähimatki solidaarsust piiririikide suhtes ega vastanda Moskva püüdeid taastada oma mõjuvõim lähinaabruses. Venelased on praktilistel põhjustel hetkel küll suhteliselt vaoshoitud, aga tiiger oma triipe naljalt ei muuda.

On irooniate iroonia ja kunagiste Euroopa utopistide mastaapne valestiarvestamine (mõned skeptikud väidaksid hoopis, et kavatsus), et Euroopa Ühendriikide ideest, mille eesmärk oli Saksamaa rahvuslike ambitsioonide mahasurumine, on saanud hoopis Saksamaa ambitsioonide võimendamisvahend. Euroopa sfäär ulatub sealjuures kaugele – Põhja-Aafrikani, Türgini ja EL Tacis ja ENPI programmide kaudu endise NSV Liiduni välja.

 

Saksamaa huvid ja tulevik

Saksamaast on saanud meie maailmajao jõumees. Euroopa Keskpank kasvas välja varasemast SLV Keskpangast. Paavst Benedictus XVI on sakslane. Kõige ilmekamalt kogeme Saksamaa mõjuvõimu seoses “eurorindel” toimuvaga. EL liikmesriikide võrdsus on ilus mõte, kuid nagu NSV Liidu ajal ei sündinud otsused kõrvalistes pealinnades, nii langeb kae me silmilt kõige paremini masu oludes. Muidugi on Euroopa töötleva tööstuse ja eksportimise peamine riik “esimene võrdsete hulgas”. Distsipliin, kvaliteetkaubamärgid ja võime oma tahet maksma panna – selline on Saksamaa.

Liidukantsler Angela Merkeli kristlik-demokraatide reiting näitab langemistrendi. Sotsiaaldemokraatide võimuletulek Saksamaal ei teeniks piiririikide huve, aga suurt vahet vist ei ole. Kristlikdemokraadid on Venemaa suhtes sotsdem’idest küll ettevaatlikumad, kuid samas pole Merkelist saanud idaeurooplaste loodetud huvidekaitsjat.

Demograafilise olukorra pidevalt halvenedes huvitab Saksa valijaid, kes kaitseb nende "sotsiaalse turumajanduse" hüvesid. “Kreeklaste tulesolevad kastanid pole meie asi” – nii torisevad saksa kollased lehed. Nagu ütles pankur Indrek Neivelt maikuus, “nüüd on… selgunud, et Euroopas on vaja 500 miljardit eurot kokku panna, ja et Eestigi peab selles osalema.” Paraku tähendab eurooplasi suuresti demograafilistel põhjustel saatma jääv püksirihma koomaletõmbamine vajadust perioodiliselt üle vaadata pensionide suurus jne. Pole Eestis ei seda eurot, ütleb Neivelt, ega heaolu, mille poole on püüelnud Stenbocki maja.

Berliin tunnetab akuutset vajadust pingutada EL püsimise nimel – see on mängu nimi. Aga mis kui Saksamaa kannatus katkeb? Valikuvõimalusi on mitu. Kui õnnestub sundida Kreeka ühiskonnaliikmeid kuuletuma, on eurol püsimajäämise väljavaated olemas. Ka Maastrichti kriteeriumide suhtes võidakse teha järeleandmisi. Pakutakse ideed, et Europrojekti pankrotist päästmise nimel võetakse kasutusele kaks eurot, üks “rammus” ja teine mitte kuigi. Siis tekib küsimus – kas Eesti pürgimine elitaarsesse “Põhja-euro klubisse”, ehk “peurotsooni”, millel saab olema piiratud liikmete arv – oleks saavutatav eesti rahvast ja kultuuri lõplikult maha kandmata või lepime me lihtsalt "vaesrahva eurot" kasutavate perifeeriariikide vööndisse jäämisega? Kaks eurot ja kumb meile? – see kõlab nagu parlamendi- ja presidendivalimiste teema.

Venelased tulevad

Ehitamisel on Nord Streami gaasitorustik, mille eluiga saab olema vähemalt pool sajandit. Meie omad on pannud kogu rõhu Nord Streami keskkonnaaspektidele,  julgeolekutegureist vaikides. Otse loomulikult turvatakse ja kaitstakse sellist gaasitoru terrorismi ja piraatluse ajastul, olenemata sellest, kas trass on maagaasi täis või Venemaal selleks gaasi ei leidu.

Venemaa peaminister üritab majandustegevust stimuleerida, saksa tooted ja teenused otsivad aga uusi turgusid. Jaan Kaplinski on kirjutanud: erisuhe vastab mõlema riigi huvidele. “Saksamaa pääseb ligi Venemaa ressurssidele, Venemaa Saksa know-how’le”. Nn. vanas Euroopas mõeldakse nii: “Miks mitte anda venelastele tööd ja teha neist tarbijad, kui see aitab kindlustada saksa vanurite heaolu? Müüme venelastele dessantlaevu “Mistral”, et anda prantsuse laevaehitajatele tööd.”

 

Probleemid eelnevaga

Balti riikidele ei meeldi need arengud. Mitte iga hinna eest ja mitte meie huvisid eirates. Weimari Vabariigi sakslased nägid piiririikides vaheldumisi takistusi “teel Itta”, aga vahel ka sildasid. Praegu oleksime lihtsalt nagu rada, mida tallatakse. Mina näen üht põhjust selleks EV riikliku suveräänsuse vähenemises, mis tuleneb EL’i kuulumisest.

Sakslaste idapoliitika - nüüd siis juba Berliini Venemaa poliitika? – rajanes palju aastaid kursile nimega “Annäherung durch Verflechtung” – lähendamine vastastikuse läbipõimumise kaudu. Umbes nii, nagu EL sünnitajate üks peamisi eesmärke olevat olnud sõdade vältimine Euroopas iseseivaid riike EL'i sisse tõmmates, nii arvatakse Saksamaal (minu arust liialt enesesseuskuvalt, õigemini aga sinisilmselt) et rakendades seda poliitikat on võimalik venelasi taltsutada ja demo-kratiseerida. Näen mitut ohtu, alates küsimusest, kumb pool osutub tegelikult osavamaks teise poole “põimijaks”. Tõsine probleem eestlusele, teemat muutes, on EL ja Venemaa viisavabaduse kehtestamise plaan.

 

Positiivne hõlvamine piiririikide huvide kaitsel

Minevikus toonitas president Ilves sageli positiivse hõlvamise vajadust. See on üks kõige halvemini tuntud välispoliitika ja diplomaatia mõisteid üldse, mille hoomamisega on raskusi isegi spetsialistidel. Hõlvamine ei kujuta endast pelgalt suhete parandamist ega normaliseerimist. Hõlvamine pole pingelõdvendus ega Chamberlaini stiilis järelandmiste tegemine. Positiivne hõlvamine tähendab: riik, mis istub meie vastas, pannakse nägema: tal oleks kasulik realistlikke valikuvõimalusi ümber hinnata, millest tulenevalt too riik muudab oma poliitikaid ja käitumist, omaenda huvides. Seega on positiivne hõlvamine midagi muud, kui sakslaste pelk "lähendamine läbipõimumise teel".

Usun: väljaspool Euroopa Liitu asuv Eesti teeniks eestlaste huve paremini kui EL-is olev Eesti, andes meile rohkem tegutsemisvabadust ning tehes meid nähtavamaks. Nii või teisiti tuleb välisministeeriumil ja Kadriorul asetada praegusest rohkem rõhku Brüsseli, eriti aga just Berliini veenmisele, koos Riia, Vilniuse ja Varssaviga. Tegelikult peaks sellest huvitatud olema ka Stockholm.

Venemaa pole inimõigusi respekteeriv riik. Venemaa suhtumine lähivälismaasse ehk tema väidetavasse “mõjusfääri”  on neoimperialistlik. Venemaa tapab oma poliitilisi vastaseid ja suure tõenäosusega ka julgeid ajakirjanikke. Asi on demo-kraatiast kaugel.

EV sõnum – näoga Berliini poole – peaks olema: “Ei. Hoiatame läbipõimumise vastu sellise Venemaaga. Valime väärtustepõhise tee. See on meie kõikide huvides.” Eesti ei ole neis küsimustes üksinda. Meil pole midagi kaotada, võita aga küll.

Jüri Estam