Hiljuti läbis eesti ajakirjandust teade, et Eesti merejõud on Saaremaa vetes avastanud Inglise kergeristleja  “Cassandra”  ja miinitraalerite “Myrtle” ja “Gentian” vrakid. Need laevad hukkusid Vabadussõja ajal miiniplahvatuste tagajärjel, “Cassandra” detsembris 1918 ja teised juulis 1919. Kuna Inglise sõjalaevastikul oli oluline osa eestlaste tookordses võitluses Venemaaga, siis vaatleme neid sündmusi lähemalt.

Esiteks tuleb unustada populaarne legend, nagu oleks Inglise laevastik tulnud otseselt Eestile appi. Ei, põhjuseks olid hoopis suuremad strateegilised kaalutlused. Nimelt olid juba 20. sajandi alguses Briti-Vene strateegilised huvid maailmas kokku põrkunud. Nüüd kus Venemaal oli võimule tulemas eriliselt radikaalne režiim, oli aeg teostada kauaaegne kava: moodustada Poolast, Baltimaadest ja vahest ka Ukrainast julgestusvöö Venemaa edaspidiste laienemispüüete vastu Euroopa suunas. Sellele lisandus asjaolu, et Saksamaa kokkuvarisemisega 1918. a. tekkis Läänemere piirkonnas võimu vaakum. Oli tõenäoline, et seda asub täitma Kroonlinna punane laevastik. Viimase koosseisus oli mitte ainult neli suurt lahingulaeva, vaid sadu teisi sõjalaevu  -  endise tsaaririigi merejõudude tuum. Ehkki too laevastik oli revolutsioonikeerises hooletusse jäetud, oli ta siiski strateegiliselt arvestatav jõud.   Tähtsaima mereriigina ei saanud Inglismaa niisugust seisundit aktsepteerida. Tagajärjeks oli, et Briti sõjalaevastikule anti novembris korraldus sõita Läänemerre. Ja nii oli Eestil õnne, et otsustaval momendil ühtusid Eesti elulised huvid Briti suurriigi omadega.

27. novembril asus teele kontradmiral A. Alexander-Sinclair’i juhtimisel 22-st laevast koosnev eskaader, nende hulgas kergeristlejad  “Calypso”, “Cardiff’, “Cassandra”, “Cleopatra” ja “Curacoa”. 1. detsembril oldi Liibavis ja 5. detsembril läks sõit edasi Tallinna suunas. Saare- ja Hiiumaast möödudes jooksis aga “Cassandra” öösel miinile ning vajus. Tuliuue ristleja kaotamine mõjus nii, et Admiral Sinclair pööras ümber ja taandus laevastikuga Kopenhagenisse.

Olukorra tõsidust mõistes, läks tookordne Eesti diplomaatiline esindaja Londonis, Ants Piip koos Karl Pustaga Briti mereväestaapi, et mõjutada inglasi siiski meelt muutma, rõhutades, et vastasel korral langevad nii Balti meri kui Balti riigid punaste kontrolli alla. Piip garanteeris lisaks, et eesti lootsid tulevad appi, et Inglise laevastikku ohtlikest vetest läbi juhtida.

8. detsembril asus admiral Sinclair uuesti Liibavi poole teele. Asjasse sekkus nüüd ka Johan Laidoner, kes ruttas Tallinnast Liibavisse ja läks seal Sinclair’i jutule. Pikalt selgitas ta admiralile Eesti ja üldist Venemaa seisundit. Tagajärjeks oli, et Londonist tuli peagi positiivne vastus ja juba 12. detsembril jõudsid esimesed inglise laevad Tallinna reidile.

Vahepeal oli Tallinnas tänu kaugesõidukapten Johan Pitka pingutustele korda seatud vene kahuripaat “Bobr”, millest sai Eesti esimene suurem sõjalaev  “Lembit”. Aga vahepeal tungisid punased hoogsalt edasi ja 22. detsembriks 1918 olid nad Tallinnast veel vaid 70 km eemal. Seisund oli kriitiline. Nüüd otsustas Pitka, Laidoneri õhutusel, teha dessant punaste seljataha Kunda lahes. Koos kahe inglise hävitajaga jõuti ööpimeduse katte all kohale ja hommikul avati laevadelt tuli. Maale läinud dessandi kätte langes sõjavarustust ja toodi kaasa sõjavange.

Venelastele tuli Kunda dessant rabava üllatusena. Kui paar päeva hiljem tehti teine dessant Loksal, olid venelased sunnitud eraldama osa Tallinna suunas tungivatest väeosadest ranniku kaitseks. See vähendas survet Tallinnale ja suurendas segadust punaste tagalas. Kõigele lisaks püüdsid inglased detsembri lõpus Soome lahel kinni kaks vene hävitajat – “Spartak” ja “Avtroil” - mis anti üle Eestile. Nendest said meie “Lennuk” ja “Wambola”. Kuna viimased olid oma aja kohta moodsad laevad, siis oli see saak väärtuslik lisand Eesti merejõududele. Eesti rannik oli viimaks tõhusa kaitse all ja sõja edaspidises käigus etendas Eesti laevastik koos Briti laevadega olulist osa.

Ülalmainitud mereoperatsioonid olid ühtlasi Vabadussõja pöördepunkt, sest nad kergendasid jaanuari alguses alanud üldpealetungi Viru rindel, mis aastaks 1920 viis sõja edukale lõpule. Tuleb seepärast teiste võidukate lahingute kõrval samaväärselt meenutada Inglise laevastiku ning Eesti merejõudude panust. Ilma nendeta oleks Eesti territoorium olnud mere poolt täiesti kaitseta ja punastele tee lahti Eesti maavägede selja taha.

Olgu veel märgitud, et Puna-Vene ametlikus aruandes seisis Eestivastase sõjakäigu nurjumise põhjusena et   “…ei saavutatud kontrolli mere üle”.

Raul Pettai

Kasutatud kirjandus:

1. M. Õun,  “Miinirist-lejad Lennuk ja Wambola”, kirjastus Olion, Tallinn, 1997

2. M. Õun, “Eesti sõja-laevad 1918-1940”, kirjastus Tammiskilp, Tallinn 1998.

3. M. Õun, H. Walter, P. Sammalsoo,  “Võitlused Läänemerel 1918-1919”, kirjastus Olion, Tallinn, 2003:  183 lk.

4. Johan Pitka,  “Minu mälestused 1914-1920”,  Eesti Kirjastuse Ühisus, Tallinn, 1921.

5. Koguteos  “Eesti Vabadussõda 1918-1920”, Vabadussõja Ajaloo Komitee, 1925.