Kogu läänemaailm tähistab Berliini müüri langemise aastapäeva ja Saksamaa ühinemist. Väga palju on maailmas juhtunud selle ajaga. On üllatav, mida tähendas kogu Euroopale ühe kivimüüri lammutamine. Kui seda ei oleks juhtunud, siis kus oleksime me täna? Nõukogude Liidu kokkukukkumisega ei vajatud Saksamaad enam idamüürina kommunismi vastu. Üleöö sai Saksamaast Euroopa keskus.

 

Prantsusmaa astus NATO-st välja, kui ma teenisin USA 10. eriüksuses Bad Tolzis Saksamaal, sest Prantsusmaa soovis ise olla ühendatud Euroopa liider, mitte aga olla USA poliitika lakei.

 

USA vajas tugevat Lääne-Euroopat (Ameerikat) ja loomulikult ameeriklased arvestasid prantslaste tänulikkusega selle eest, et nad vaatasid läbi sõrmede Vichy valitsusele. USA valitsus isegi suurendas Prantsuse vastupanuliikumise mõju Goebbelsi propaganda häbistamisel, nii et täna usuvad prantslased ise ka, et nad päästsid Euroopa natsismist. Liitlased toetasid kindral de Gaulle´i, aga tema pöördus hiljem oma liitlaste vastu. Prantslased tahtsid saada tagasi oma kohta ajaloos – olla Euroopas juhtival kohal.

Saksamaa lõpetas alles nüüd – eelmisel nädalal – maksed kahjude tekitamise eest I maailmasõjas. Sõja võitnud liitlastele makstavad reparatsioonid olid mõeldud Esimeses maailmasõjas lahingutes enim kannatada saanud Belgiale ja Prantsusmaale. Kuid sellele vaatamata on Saksamaa tagasi oma juhtival kohal Euroopas, Prantsusmaa aga tegeleb USA ja Venemaa teineteise vastu mängimisega, kõigutades nii Euroopa tasakaalu. Kui prantslased hüüavad „Viva la France!“, siis ei suhtuta sellesse sama moodi kui sakslaste loosungisse „Deutchland über alles!“.

Vaatamata Prantsusmaa vastuseisule said tänu USA ja Saksamaa toetusele Poola, Eesti jt NATO-sse ning Euroopa Liidu liikmeteks.

Kuna maailmas on praegu väga palju probleeme, ei pea paljud eriti tähtsaks Eesti üleminekut eurole järgmise aasta 1. jaanuarist. Kuid mis oleks sellele alternatiiv? Eesti on ju EL-i liige. See, kas Euroopa Liit suudab end säilitada või mitte, on tulevaste ajaloolaste uurimisteema. Kreeka, Iirimaa ja Portugali finantsprobleemid panevad EL-i esimest korda tema ajaloos tõsiselt proovile ja aeg näitab, kuidas see laheneb.

Ameerika Ühendriigid koosnesid algselt vaid kolmeteistkümnest osariigist, ta on kogu aeg kasvanud ning elanud üle suuri torme oma kahesaja-aastase ajaloo jooksul. Euroopa Liit on alles nagu vastsündinu sellega võrreldes. Kui arvestada, et Nõukogude Liit kestis veerandi sellest ajast, mis USA eksisteerinud on, siis ennustused USA süsteemi hingusele minekust on enneaegsed.

Äsja sattus mulle kätte San Jose Mercury 1994. aasta novembrikuu uudistelisa, mille kaanel on foto kindral Aleksander Einselnist, käed puusas, näol mõru ilme. Artiklis ta ütleb: „(Eesti) lennuväel ei ole lennukeid, laevastikus on kaks laeva ja sõdurid on rikutud nõukogude ajast.“ Venelased kirjutasid enne oma lahkumist 1994. aasta 31. juulil sõjaväeosade seintele „Me tuleme tagasi!“ See paistab täna isegi ähvardavamana, kui see oli siis. Kindlasti ei tohi me kaotada valvsust.

Mida eestlased peaksid tegema, kui on oodata suuri torme? Aga seda, mida nad on alati teinud, kui ajad on olnud rasked – tuleb rahulikult ja pragmaatiliselt jälgida neid sündmusi, mida me ei saa kontrollida, ning tegutseda efektiivselt seal, kus see on meie võimuses. Ja palvetada, et meil oleks poliitikuid, kes suudavad ja oskavad neil asjadel vahet teha.

Viido Polikarpus

This email address is being protected from spambots. You need JavaScript enabled to view it.