Iivi Zájedová  ja Vladimir Macura Eesti iseseisvumise toeks korjatud allkirjadega.   Foto: Iivi Zájedová

 

Vabatahtlik ühendus Tšehhi-Eesti Klubi (ČEK-TEK) tähistab käesoleval aastal 30. aastapäeva. Klubi asutati Läänemere Liidu korraldatud „Res Baltica“ õhtul 2. veebruaril  1991 Praha Realistlikus teatris. 

 

ČEK-TEK asutamisele aga eelnes 1974. aastal loodud opositsioonilise rühmituse Läänemere Liidu (LL) nn põrandaalune tegevus.

Tšehhoslovakkias tekkis 1970ndatel mitmeid opositsioonilisi liikumisi nagu ka Läänemere Liit. Liidu tähendus polnud ehk kogu Tšehhoslovakkia ühiskonnas kuigi laiahaardeline, kuid selle väikese organisatsiooni erilisus seisneb Eesti, Läti ja Leedu rahvale osutatud kaudses ja otseses toetuses.

 

Osalesin rühmitises alates 1983. aastast, seetõttu käsitlen LL ka  seoses ČEK-TEK asutamise ning tänaste eesmärkidega. 

 
Läänemere Liidu asutamise idee võis  tekkida tuntud estofiilil Vladimír Macura’l eesti tšehhofiilitõlkijat Leo Metsarit külastades, kes seda teab!

 

Igatahes läks 14. jaanuar 1974 Läänemere Liidu ajalukku eelkõige sellega, et ka kõik järgmised konverentsid toimusid põhiliselt jaanuarikuu teisel nädalavahetusel.

Leo Metsar tõi Prahasse mitu eesti keele õpikut ning Vladimír Macura asus õppima seda rasket keelt ja innustas selleks ka teisi.

Läänemere Liidul oli oma põhikiri, ajakiri ja hümn, väljaanne Terekäsi (Zdravice).

 

1991. aasta veebruarinumbrist võib lugeda, et liit tekkis “rangelt illegaalse organisatsioonina” ning oli nii salajane, et tänapäevani ei ole täpselt teada, kes sinna on kuulunud.

 

Oma osa mängis kindlasti ka nn sõprade ringi müstifikatsioon. Jah tõesti, väga raske on dešifreerida kõiki varjunimesid, mida kandsid kümme esimest liiget ühingus, mille hing oli Vladimír Macura, varjunimega Kreutzwald.

Kreutzwaldile lisandusid suur ja tark Aavik, Perenaine, Mesilane ja Sitikas, Vana-Tigu, Ilmarine ja Öökull!

 

Lisaks niisugused tegelased nagu Kalevitütar ja Kaarditark (Naděžda Slabihoudová), kelle nimel kutsuti kokku kongress ning kelle ülesanne oli esitada ka kongressi peaettekanne.

 

Kohal oli ka opositsioon Venepagana näol (”Kalevipojast” pärit Vanapagana analoog). Liikmeiks olid tõlkijad, kirjandusteadlased, filosoofid ja kõigi kolme okupeeritud Balti riigi poolehoidjad, kes valdasid ka nende rahvaste keeli.

Rühmitise tegevust ergutas alati erinevate külaliste osavõtt kokkutulekutest.

 

Seal oli tuntud tšehhi ja slovaki kirjandustegelasi, mõnikord eestlasi kodumaalt ja kohalikke eesti päritolu inimesi.

 

Hiljem, 1990. aastail olid kongressi külalised ka Tšehhi kõrgkoolides õppivad eesti noored.

Läänemere Liit alustas oma kongressi alati hümniga “Kui Tálina järv täitub veega“ (Tálina-nimeline järv asub Lõuna-Tšehhis).

 

Heisati kolme okupeeritud Balti riigi rahvuslipud ning seejärel lauldi rahvushümne originaalkeeltes, s.o eesti, läti ja leedu keeles.

 

1991. aasta algul, kui Meri oli veel välisminister, mainis ta häid suhteid Läänemere Liiduga Raadio Vaba Euroopa tšehhikeelses saates.

 

Kuid Eesti Vabariigi hümni laulmine Prahas puhtas eesti keeles üllatas ja liigutas kohtumisel isegi ametireisil (1995) olevat Eesti Vabariigi presidenti Lennart Merit.

Kongressi teemade juurde tagasi tulles peab ütlema, et põhiliselt räägiti seal kolmest Balti rahvast, reisimuljetest, kirjandusest ning võimalikest tõlgetest tšehhi keelde.

 

Korraldati kirjandus- ja luuleõhtuid ning arutati ka seda, kuidas anda endast parim, et vältida kolme väikese rahva unustusehõlma langemist.

 

Igatahes LL liikmete jõul on tõlgitud üle 50 eesti kirjandusteose, sealhulgas kogu Tammsaare pentaloogia.

Alates 1990. aastast, pärast n-ö põranda alt väljatulekut, hakkas LL korraldama ka suuremaid avalikke poliitilisi üritusi, meenutades kõigile, et Eesti, Läti ja Leedu olid kuni Molotovi-Ribbentropi pakti (MRP) allakirjutamiseni iseseisvad vabad riigid.

 

Üsna mõjus ettevõtmine oli  1. ja 2. veebruaril 1991 Praha Realistlikus Teatris “Res Baltica” nime all.

 

Mõlemal korraldatud õhtul räägiti avalikult ikka veel Nõukogude okupatsiooni võimu all olevatest eestlastest, lätlastest ja leedulastest.

 

Näitlejad esitasid stseene Nõukogude Liidu sõjaväebaaside pealesurumisest Balti riikidele, tekste jutuajamistest Stalini ja Molotovi vahel ning Molotovi-Ribbentropi pakti salajasest lisaprotokollist 1930. aastate lõpus.

Sügavale mällu on sööbinud pealtvaatajate reaktsioon, sest niisugusest NSV Liidu asjaajamisest polnud enamik kohalolijaist loomulikult kuulnud.

 

Vaheajal täiendasid ajaloolist tõsiasja värsked videolõigud Vilniuses 1991. aasta jaanuaris toimunud veresaunast.

 

Äsjane videofilmilt nähtud NSV Liidu juhtkonna jõukasutus relvitu rahva vastu suurendas kahtlemata pahameelt ning mõjutas kokkutuleku edasist õhkkonda.

 

Õhtu teises osas tulid lavale Liidu liikmed ja algas elav debatt publikuga.

 

Põhiline arutlusküsimus oli, kuidas kõige tõhusamalt kaasa aidata kolme väikese rahva võitlusele iseseisvuse taastamisel.

 

Poliitilisel taustal korraldatud teatriõhtul olid kohal ka rahvusvahelise tähelepanu objekt Harta 77 (Charta 77)  esindajad ning Tšehhi Vabariigi toonane välisminister Jiří Dienstbier (üks Harta 77 allakirjutanuist).

 

Liidu liikmed eesotsas Vladimir Macuraga pöördusid välisministri poole, kes omakorda soovitas pöörduda just valitsusvälise organisatsiooni poole, milleks olid Harta 77 esindajad. Samal õhtul, 30 aastat tagasi, asutatigi Tšehhi Eesti Klubi.

Peagi selgus, et õhtu järgmine tulemus oli toetusallkirjade kogumine Balti rahvaste iseseisvumisele Harta 77 abil.

 

Paar kuud hiljem tõdesime rahuloluga, et kogutud sai mitukümmend tuhat allkirja Eesti, Läti ja Leedu taasiseseisvumiskatsete toetuseks. Allkirjad toimetati seejärel Helsingisse.

“Res Baltica” õhtu järjekordne  tulemus oli esinemine meedias, kus arutati Eesti, Läti ja Leedu võimalikku iseseisvumist.

 

Tol ajal polnudki see nii iseenesestmõistetav, Tšehhoslovakkia oli ise alles hiljuti vabanenud totalitaarsest ülevõimust ning NSV Liidu sõjavägi oli ikka veel riigis.

Tšehhi Eesti Klubi ja Läänemere Liit jätkasid koos kirjandus- ja luuleõhtute korraldamist, kuid nüüd juba teistes tingimustes, sest meile pöörati rohkem tähelepanu, Eestile pakuti abi mitmete institutsioonide poolt, muuhulgas nn Tšehhoslovakkia föderaalse parlamendi välisosakonna esimees Miroslav Sychra (ODS) poolt.

 

Pöörduti otse minu poole, sest olin tollal tihedalt seotud nii Tšehhi Eesti Klubi kui Eestiga.

 

Sain isegi spetsiaalse loa kasutada parlamendi välissuhete kantselei telefoni/faksi. See tegi asjaajamise igati käepäraseks, sest töötasin parlamendi kõrval asuvas Praha Rahvusteatris.

Kokkuvõtteks tahan öelda, et omapärase opositsioonilise Läänemere Liidu tegevus hoogustas eesti keelde tõlgitud raamatute ilmumist ning tutvustamist Tšehhoslovakkias.

 

Tänu tõelise Eesti fänni Vladimír Macura (1945-1999) survele, loodi Tšehhi Eesti Klubi, mille liikmeks astusid ajapikku ka  Läänemere Liidu liikmed.

 

Toimusid kirjandus- ja luuleõhtud ning 2003. aasta septembris täitus Tšehhi Eesti Klubi unistus korraldada eesti keelest tõlgitud kirjanduse näitus, millelt tegi otseülekande Raadio Vaba Euroopa RFE/RL. Samal aastal astusime  Ülemaailmne Eesti Kesknõukogu (ÜEKN) liikmeks.

Eesti kogukonna ühendamise kõrval Tšehhis korraldab Tšehhi Eesti Klubi sarnaselt Läänemere Liiduga aastas vähemalt ühe suurema Eesti-teemalise ürituse laiemale huviliste ringile.

 

Käesoleva  aasta pandeemia tingimustes otsustas klubi juhatus koostada Eesti-teemalise ajakirja, pühendatud TEK ja  Eesti Vabariigi taasisesivumise 30. aastapäevale, millele lisandub ka 100 aastat Tšehhi ja Eesti diplomaatiliste suhete loomisest.

 

Kevadel loodame ajakirja esitleda Václav Haveli raamatukogus.
 
Iivi Zájedová
Tšehhi Eesti Klubi esimees
ÜEKN abiesimees