Seaduseelnõu 347 kronoloogia

 

Politsei eriüksused Vabaduse platsil Tallinnas 11. aprillil 2021. Foto: Kärt Ulman / VES

 

Eelmisel nädalavahetusel, 10. ja 11. aprillil saadeti Tallinnas Vabaduse platsil rahulikult meelt avaldanud inimeste vastu relvastatud täisvarustuses ja koertega politsei eriüksused.

25. märtsi esimestel tundidel jõuab riigikogu menetlusse suurt avalikku huvi tekitanud Nakkushaiguste Ennetuse ja Tõrje Seaduse (NETS) muudatusettepanekute  seaduseelnõu 347 SE, mis saab rahvalt nime “politseiriigi seadus”, kuna see suurendaks tuntavalt politsei  volitusi tavaolukorras.

Eelnõu vastu luuakse 1. aprillil sotsiaalmeedias virtuaalne meeleavaldus nüüdseks ligi 6000 tuhande  toetusallkirjaga, MTÜ Tsiviilallianss esitab riigikogule juristide koostatud parandusettepanekud palvega seadust sellisel kujul mitte vastu võtta.

Esimesel lugemisel 25. märtsil hääletab eelnõu poolt 62 riigikogulast – koalitsiooniliikmed (reformi- ja keskerakondlased) ning mõned sotsiaaldemokraadid, enamus sotsidest ja Isamaast puudub saalist või hoidub hääletamast. Eelnõu tagasilükkamise poolt hääletavad  EKRE liikmed.

31.  märtsil tulevad riigikogu ette seisma esimesed 30-40  meeleavaldajat 62 poolthääletaja näopildiga “Mina hääletasin politseiriigi poolt!”

Iga järgneva päevaga meeleavaldajate arv kasvab, inimesed tulevad perede ja lastega seisma.

 

Meeleolu on rahulik ja rõõmus, mängivad muusikud, meeleavaldajad laulavad kaasa, on rõõmsad ja sõbralikud.

 

Seisjatele tuuaksee süüa-juua, võileibu ja pirukaid, üks arstide kollektiiv saadab omalt poolt toetuseks väljakule 10 pitsat.

 

Meedias pole meeleavaldustest kippu ega kõppu.  

5. ja 6. aprillil kallab vihma ja tuleb ka rahet, meeleavaldajad seisavad plakatitega platsil. “Me ei jää vait ja me ei lähe ära”, ütleb suur loosung. Juba on kohal sadu inimesi, kord päevas kõnnitakse läbi vanalinna, pikas rongkäigus on plakatid, lehvivad sinimustvalged ja kõlavad isamaalised laulud.

 

“Seisame oma kodude puutumatuse ja oma põhiõiguste eest,“ on kirjas ühel plakatil.

7. aprillil on kaunis päikesepaisteline päev ja inimesi on kohal juba kaugelt üle tuhande.

 

Raekoja platsil ulatub inimeste ring ümber väljaku. Endiselt on kõik sõbralikud ja rahulikud –  muusika, laulud, lapsed, õhupallid, naeratused.... ei mingit agressiivsust ega vägivalda, mitte kordagi.

9. aprilli öösel püstitab politsei metallaia riigikogu hoone ette. Meeleavaldajad kolivad 9. aprillil kõrvale haljasalale ja alla Vabaduse platsile. Kohale ilmuvad esimest korda ka meediaväljaanded, mis ärkavad 10. päeval pärast protestide algust.

10. aprilli öösel piirab politsei sisse terve riigikogu esise platsi ja kõrvalasuva kiriku. Kohale ilmub  suur grupp täisvarustuses (kiivrid, relvad, inimeste kinnisidumisvahendid, kuulivestid, jm) harkisjalgseid märulipolitseinikke, kaasas koerad.

 

Rahulikud muusikaga meeleavaldused jätkuvad Vabaduse platsil. Politsei korjab tänavalt “kongi” vaikselt trummi mänginud noormehe. Trummari arreteerimine ja politsei jõudemonstratsioon vanalinnas ühe eraklubi ees tekitab esimesed vastasseisud politseinikega.  

11. aprillil on Vabaduse väljakule toodud ebaproportsionaalselt suured politseiüksused – tavapolitsei, hambuni relvastatud eriüksused ja abipolitseinikud. Toompeal seisavad kümned politseibussid. Üks buss sõidab demonstratiivselt läbi rahvamassi, surudes rahva  laiali. Konflikt meeleavaldajatega eskaleerub, kui politsei arreteerib järjekordsed muusikud ja topib kongi ka üritust jäädvustanud fotograafi.

 

Rahvas üritab neid takistada, on tõuklemist, märulipolitseinike rivi ees karjuvad šokis inimesed, mitmel naisel on pisarad silmis.

 

Järgmisena piirab politseiahelik sisse tšellol Eesti hümni mänginud noore naise, professionaalse sümfooniaorkestri muusiku, kes on kohale tulnud koos väikese lapsega. Teda arreteerida enam ei õnnestu, sest rahvas on juba väga vihane ning politsei on sunnitud taanduma.

Kuna mingit ohtu avalikule korrale pole kordagi olnud ja inimesed on vaid kasutanud oma põhiõigust rahulikult meelt avaldada, on politsei jõudemonstratsiooni eesmärk ilmselgelt inimeste hirmutamine.

Esmaspäeval, 12. aprillil tuleb riigikogu istungil välja, et metallpiirded püstitati väljakule ilma riigikogu juhatuse ja riigikogu kantselei loata. Järgmiseks, 13. aprilli hommikuks on barikaadid Toompealt kadunud.

 

 

Kes vastutab, et rahulike meeleavaldajate vastu saadeti relvastatud politsei eriüksused?

Kaitsepolitsei peadirektor Arnold Sinisalu lükkab 12. aprillil avalikult ümber meedia spekulatsioonid, et meeleavaldusi võidakse juhtida Venemaalt ja kinnitab, et Kremli karvast kätt  Toompea  protestide tagant otsida ei tasu.  

Peaminister Kaja Kallas väidab esmaspäeval, 12. aprillil riigikogu arupärimisele vastates, et tema eriüksuste väljatoomiseks käsku pole andnud.

Siseminister Kristjan Jaani, endine kõrge politseiametnik, ütleb teisipäeval, 13. aprillil riigikogu arupärimisele vastates, et tema pole andnud käsku eriüksusi tänavale saata, et teda ainult briifiti toimunust.

Teisipäeva, 13. aprilli  õhtul alustab koalitsioon opositsiooniga läbirääkimisi  kompromissi saavutamiseks.

14. aprillil avaldab ERR uudise, et EKRE ja koalitsioon jõudsid NETS-i eelnõu osas kompromissile. "Lühidalt ütleb uus lahendus seda, et politsei kaasamine pandeemia lahendamisse toimub ainult kas hädaolukorra või eriolukorra ajal, selgelt fikseeritud ülesannete täitmiseks ja mitte automaatselt, vaid valitsuse eraldi otsusega. Samuti vaatame üle, et erinevad trahvid ei oleks proportsioonist väljas, võrreldes muude karistustega," kirjutab EKRE esimees Martin Helme, kelle hinnangul on Tallinnas toimunud meeleavaldused ja EKRE avaldatud surve NETS-i menetluse käigule mõju avaldanud.

15. aprillil tunnistab Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo juht Valdo Põder, et otsuse eriüksused ja koerad rahulike meeleavaldajate vastu saata tegi tema.

15. aprillil ilmub ERR veebis artikkel “NETS-i eelnõu oleks võinud ka kirjutamata jääda”, kus  mitmekordne minister ja riigiõiguse asjatundja, staažikas Reformierakonna liige Rein Lang kritiseerib politsei tegutsemist meeleavaldustel.

 

Eelnõu ise oleks tema hinnangul võinud vabalt ka sündimata jääda.

 

Kärt Ulman