Islandi all võib peituda terve iidmanner Islandia, mis võis ulatuda Gröönimaast Euroopani.

Rahvusvaheline geoloogide töörühm Ühendkuningriigis tegutseva Durhami ülikooli geofüüsika emeriitprofessori Gillian Foulgeri juhtimisel usub, et on avastanud märkimisväärse geoloogilise saladuse – uppunud mandri.

See on nende hinnangul peidus Islandi ja seda ümbritseva ookeani all ning võis kunagi ulatuda Gröönimaast Euroopani.

Oletatavasti on salamandri pindala umbes 600 000 km2. Koos Suurbritanniast lääne poole jäävate piirnevate aladega võib nn Suur-Islandia pindala küündida aga isegi miljoni ruutkilomeetrini.

Kui hüpoteesi õnnestub tõendada, tähendab see, et hiidmanner Pangaea, mis arvati olevat tükkideks lagunenud rohkem kui 50 miljonit aastat tagasi, pole tegelikult senini täielikult killustunud.

Taoline võimalus seab kahtluse alla pikka aega püsinud arusaamad ookeaniliste ja mandriliste maakoorelaamade ulatuse kohta Põhja-Atlandi piirkonnas, samuti selle kohta, kuidas on tekkinud vulkaanilised saared nagu Island.

Uus hüpotees kasvas välja jadast ekspertkohtumistest Durhami ülikoolis. Seda tutvustab peatükk Ameerika geoloogialiidu vastses raamatus „In the Footsteps of Warren B. Hamilton: New Ideas in Earth Science”, mile üks autoreid on Foulger.

„Island on geolooge siiamaani alati hämmeldanud, kuna teooriaid, mille kohaselt see koosneb ja on ümbritsetud ookeanilisest maakoorest, ei toeta suurem osa geoloogilisi andmeid,” märkis professor Foulger uuest hüpoteesist rääkides.

„Näiteks on maakoor Islandi all rohkem kui 40 kilomeetri paksune — seitse korda paksem normaalsest ookeanilisest maakoorest. Seda lihtsalt ei ole olnud võimalik millegagi selgitada.

Islandia olemasolu tõendamine nõuab fantastiliselt palju tööd, kuid pakub ka täiesti uut geoloogilist arusaamist meie planeedist. Midagi sarnast võib toimuda paljudes muudes paikades. Võimalik, et sedamööda, kuidas muutub meie arusaamine sellest, mis paikneb ookeanide ja merede all, tuleb nende kaardid ümber joonistada," lisab ta.

Uurimisrühm teeb nüüd hüpoteesi kontrollimise eesmärgil koostööd kolleegidega mitmel pool maailmas, et alustada uurimist niipea, kui COVID-19-piirangud seda võimaldavad.

Kuna riigid mitmel pool maailmas kulutavad suuri summasid selle väljaselgitamiseks, milline osa merepõhjast kuulub eksklusiivselt neile ja milliseid piirkondi peab „inimkonna ühispärandina” haldama rahvusvaheline süvamerepõhja-organisatsioon International Seabed Authority, pole välistatud, et vajalik rahastus leitakse peagi.

VES/ERR