Dr Mardo Kõivomägi Stanfordi ülikooli laboris. FOTO: Postimees/erakogu

 

Eelmisel kuul avaldas Stanfordi ülikoolis töötav Mardo Kõivomägi koos oma kolleegidega ajakirjas Science tähelepanuväärse töö*, mis lükkab ümber senise ettekujutuse rakkude paljunemise põhjustest.

Peale tõsiasja, et rakubioloogiaõpikud vajavad selle avastuse järel korrigeerimist, võib see olulise mehhanismi avastamine viia nutikama vähiravini, aga miks mitte tuua ka Nobeli teadusauhinna, kirjutab Marek Strandberg Postimehes.

Üks elu aluspõhimõtteid on, et rakust tekib uus rakk.

 

Algfaasis rakud kasvavad ja kui nad on saavutanud piisava suuruse, on nad valmis paljunema.

 

Kõivomägi on avastanud detailsema mehhanismi, miks see toimub, ning see erineb seni teadaolevast.

 

Juba 1960ndate lõpul ja 1970ndate algupoole avastati valgud, mille ilmnedes algab raku paljunemine.

 

Kasvufaasis suureneb enam-vähem kõigi ainete hulk, välja arvatud pärilikkusaine.

 

Paljunemistsükkel algab sellega, kui raku DNA kahekordistatakse, sest pooldumise järel peab mõlemale rakule jaguma ühepalju pärilikkusainet.

 

Sellele järgnebki rakkude jagunemine ehk mitoos ning paljunemise lõpuleviimine.

Siiani eeldati, et stardikäsk võtab maha paljunemist takistava piduri ja seejärel algabki paljunemine.

Nüüdne uus teadmine, milleni jõudmine on aega võtnud pea kümmekond aastat, seisneb selles, et pidur pidurdab raku paljunemist omasoodu ja nn gaasipedaal, millel on keerukas nimetus – tsükliinist sõltuv kinaas –, aktiveerib otseselt rakus olevat valgusünteesiks vajalikku pärilikkusainet RNAd tekitada aitava katalüsaatori RNA-polümeraasi toimet.

​Esialgu pärmirakkude põhjal tehtud avastus ütleb meile seda, et need kaks protsessi on küll teineteist mõjutavad, aga mitte teineteisele järgnevana toimivas seoses.

 

Pärmirakud on oma ehituselt lihtsamad kui loomade omad, aga üldised seaduspärasused on neis ühesugused.

​Piltlikult võib seda lahti seletada niimoodi: kujutage ette autot, millel on teadaolevalt ka käsipidur.

 

Sellist vanemat tüüpi autot, kus käsipidurit sikutab inimkäsi, mitte ei anna arvuti seda käsku mõnele elektrilisele ajamile.

 

Praktikast on teada, et kui käsipidur on peal, aga gaasi vajutatakse aina edasi, on vaid aja küsimus, kui see pidur järele annab ja auto liikuma hakkab.

 

Sama juhtub ka rakkudes, seal aga pigem seetõttu, et kui käsk paljuneda on antud, kasvab rakk ju samal ajal edasi – arvatakse, et mingil hetkel jääb see rakuline käsipidur lihtsalt liiga nõrgaks ning siis toimubki pooldumine.

Inimestele tekitab enim muret rakkude kontrollimatu kasv – vähkkasvajad.

 

Kõnealusest avastusest võibki saada nurgakivi vähiravis, sest nüüd on täpsemalt teada, kuidas piiratakse rakkude pooldumist.

Praegu Stanfordis järeldoktorantuuris olev eesti õpetlane otsib järgmist tegutsemiskohta.

 

Kas Kõivomägi võiks saada pakkumisi ka Eestist?

 

Tema avastus on kaugel iduettevõtlusest, kuid kannab endas hea, isegi ehk parima teaduse omadusi.

 

Meenutuseks, et Šveitsis spioonikaamerate tootmisega kuulsaks ja jõukaks saanud Walter Zappi, kes omal ajal Eestis kohta ei leidnud, kipume tänapäeval ikka eesti leiutajaks pidama.

 

Kõivomäe pöördeliste uurimuste jätkamine Eestis ei läheks vist maksma rohkem kui paari-kolme nädala koroonatestidele kulutatava rahasumma.

 

Kuigi teadus on üleilmne, on talentidelgi kodu vaja, meil siin on aga teadagi vaja oma kultuuri kestmist.

 

Teadus on vaieldamatu osa meie kultuurist.

*Science, 15. oktoober 2021

VES/Postimees, 22. nov. 2021