Kas maailm jääb Gaz-promile kitsaks?  Vene jõustruktuuride gambiit
Venemaa President Medvedev on olnud varem kõrgetel positsioonidel Ve-nemaa gaasimonopoli Gaz-promi aparaadis. Reeglina on Gazpromi juhid küll peamiselt „silovikid” (jõustruktuuridest tulnud karjäristidest julgeolekumehed ja sõjaväeohvitserid), koos mõningate Peterburist päri-nevate funktsionäridega peaminister Putini ringkonnast.

Põhimõtteliselt on Gaz-promi tegevusaladeks maagaasi ammutamine, töötle-mine ja tarnimine, kuid pearõhk tundub pigem olevat pideval laienemisel. Kas lõputu laienemine on võimalik, või lõpeb see halvasti?
Gazprom – suurim ette-võtte Venemaal ning maailma suurim gaasitootja – kont-rollib 60% kõigist Venemaa ja umbes 16% maailma gaasivarudest. Ettevõtte tarnitavast gaasist sõltub valdav osa Ida-Euroopa ja Kesk-Euroopa riikide energiasüsteemidest ning suur osa Lääne-Euroopa omadest.
Venemaal on Gazprom kui riik riigis. Gazpromil on enam kui 400 000 töötajat. Sellele alluvad mitmed olulised meediaväljaanded, ja Gazpromi tütarorganisatsioonide sekka kuulub riigi suuruselt kolmas pank. Ei ole teist sellise läbilöögivõimega firmat Venemaal. Majandusteadlane Jevgeni Jasin on nimetanud Gazpromi “Vene valitsuse rahakotiks”. Briti ajakirjanik ja autor Edward Lucas on omakorda kirjutanud: „Venemaa juhid omavad Venemaad.“
Vene opositsioonipolii-tikud Boris Nemtsov ja Vladimir Milov, kes kirjutasid möödunud aastal mahuka aruande „Putin ja Gazprom“, konstateerivad: “Gazprom on vähestest spetsiaalsetest projektidest, mille eest Putin võttis kohe algusest isikliku vastutuse. Ta on määranud tööle selle tippametnikud ja jälgib selle tegevust tähelepanelikult. See on justkui Putini tegevuste indikaator.“ Ning nagu Marx ütles: kelle käes on kapitalihoovad, selle käes on võim.
Nemtsov ja Milov kirjutavad, et tavaliste vene tarbijate varustamine maagaasiga ei paista Gazpromi juhtidele eriti korda minevat, kuigi see on ettevõtte peamine üles-anne! Selle asemel on Gazprom kasutanud gaasi-müügist saadud suuri kasumeid uute firmade ostmiseks ja muudeks asjadeks. Nad teoretiseerivad: kui headel aegadel laekunud raha oleks investeeritud Venemaa-sisese maagaasi infrastruktuuri uuendamisse, ei esineks tänapäeval gaasitarnete kriisi Venemaal. Rapordi autorid peavad ülekohtuseks, et Venemaa rahvuslik rikkus ei tööta rahva kasuks.
Nord Stream – käesoleva sarja peateema - on suur projekt. Ometi on see vaid osa-kene Gazpromi paljudest tahkudest ja projektidest. Juuli alguses teatas Gaz-prom EP International BV juht Boriss Ivanov soovist praegusest palju tõsisemal kombel globaliseeruda. "Püüame kindlustada Gaz-promi positsiooni regioo-nides, kus peame vajalikuks oma strateegilist kohaolu.” Vene finantsfirma Uralsibi analüütik Chris Weafer rääkis Bloombergi agen-tuurile, et Gazprom ei rahuldu Euroopa energeetikaturul senise turuosaga, vaid ihaldab palju rohkemat. Ent sellestki ei piisa Gazpromile, lisab Weafer. “Energeetilisel tasandil on raudne eesriie asendunud Gazpromi võrguga, mis ulatub Nigeeriast läbi Põhja-Aafrika Pärsia laheni ja Kesk-Aasiani ning sealt kuni Arktikani." Ja Gazprom pole ainus poegimist armastav Vene energiahiid. Ühe näitena võib tuua Lukoili bensiinijaamad, mida näeme tänapäeval nii Pääskülas kui New Jersey kiirteedel.
Skeptikud ütlevad, et Gazpromi ambitsioonid on õhulossid. 2009. aasta algus tõi Gazpromile suure tulemuste languse. Küsitakse: ”Kust kavatseb Gazprom võtta investeeringuteks vajaliku raha? Ettevõte ise on kõrvuni võlgades, gaasi tootmis- ja ekspordimahud vähenevad, maagaasi hind on võrreldes mullusega kõvasti langenud. Gazpromi vananevasse infrastuktuuri on vaja kõvasti investeerida.“ Ent skeptikutele saab ka vastu vaielda. Vene juhtkond ei ole unustanud Lenini juhtlauset: „Müüme kapitalistidele köie, millega neid puuakse“. Teisiti öeldes – energiadefitsiidis vaevlevad klientriigid laenavad ise Venemaale raha (või ostavad aktsiad), mida Moskva vajab kasvu finantseerimiseks. Putini meeskonnast on kujunenud grupp osavaid „diilide“ sobitajaid.
Pole garantiid, et Vene juhtkond veab Gazpromi gambiidi välja. Kuid ei maksa alahinnata Vladimir Putini visadust ega tema mitmetahuliste eesmärkidega spetsiaalseid projekte. Konsultatsioonifirma East European Gas Analysis direktori Mihhail Kort-shemkini sõnul on Nord Stream “ Putini lemmikprojekt”, kellel oleks “väga raske selle elluviimisest loobuda.”
Eriti just kingitud hobustele tuleb suhu vaadata
Gazprom on Venemaa "uus relv" (vt. "Gazprom - Venemaa Relv", Valeri Panjushkin, Mihhail Zõgar, Kirjastus Steamark, 2008) ning koguni Vladimir Putini kroonijuveel - tema hinnaliseim aare.
Vene riigile kuulub pool Gazpromi aktsiakapitalist pluss üks aktsia. See võimaldab ettevõtet kasutada majandusliku ja poliitilise surve avaldamiseks Vene-maa naaberriikidele. Tuntuim surveavaldus oli Vene-Ukraina gaasitüli selle aasta alguses. Sarnaseid konflikte on olnud ka Gruusia, Aserbaidzaani ja Valgevenega. Tegelikult poleks tülisid olnud, kui need maad ostaksid või oleks olnud sunnitud ostma gaasi maailmaturu hinnaga. Nii nagu Venemaa ähvardab Lääne Euroopat, et müüb oma piiratud gaasivarud hoopis Indiale või Hiinale kui Euroopa kiiresti Nord Streamile rohelist tuld ei näita, nii on osale endistest liiduvabariikidest allahindlusega müüdud vene gaasil olnud  hädavaevu varjatud tagamõte ja üpris kõrge po-liitiline hind. 
Kõik on serveerimise küsimus. “Nord Stream kui lääneeurooplaste turvatunde garant”
Kunstlikult tekitatud konf-liktid on olnud veeks infomänge mängivatele vene propagandistide veskitele. Nii on hea hirmutada Lääne-Euroopa tarbijaid. Süüdi, sugereerib Nord Streami hästitasustatud suhtekorraldajate armee, on ebausaldusväärsed idaeurooplased. "Nemad seavad teid ohtu, nende tõttu peate tulevikus talvel lõdisema, aga kui rajame Nord Streami mitte maismaale, vaid vee alt n.ö. "uksest ukseni" ja läheme kavaldavatest idaeurooplastest mööda, on lollikindel lahendus olemas." “Põhja-joast” saab seega "tõotatud maa" – gaasiallikas, mille usaldusväärsele funktsioneerimisele lääne-eurooplased alati loota võivad. Gazprom on kui suur ja rahuldustunnet esile kutsuv emarind. Kui Nord Stream valmis saab, võite kergendatult hingata Kölnis, Amsterdamis, Londonis ja veel paljudes teistes kohtades! 
Miks on Venemaa juhtkond nõus Nord Streami rajamisele “peale maksma”?
Vene endine asepeaminister Nemtsov selgitab seda nähtust eelpoolmainitud analüüsis “Putin ja Gazprom“. Nord Streami ehitamise hinnaarvestus on tõusnud 5 miljardilt eurolt enam kui 7 miljardi euroni, ja see võib tõusta kuni 15  miljardini. Alternatiiv sellele oleks vedada teine trass juba eksisteeriva Jamal-Euroopa toru kõrvale läbi Valgevene ja Poola. Kuigi selle maksumus oleks vaid 2,5 miljardi euro ringis, ei taha Gazprom sellest kuuldagi. Kõigele muule lisaks läheb gaasi pumpamine läbi spet-siaalselt survestatud vee-aluse toru tavalisest kallimaks.
Head geostrateegilist relva odava hinna eest ei saa
Nemtsov kirjutab: „Gazprom peab suuri summasid kulutama, et vältida Valgevene ja Poola kaudu kulgeva juhtmestiku konst-rueerimist”. Seega peab siin mingi teine selgitus olema. Nemtsov jätkab: “Nord Streami gaasitoru pole Venemaa enda jaoks kaugelt nii hea, kui reklaamitakse. Gazprom peab kulutama palju raha gaasijuhtme rajamiseks ning käigus hoidmiseks. Projektil tundub puuduvat majanduslik mõte, ning riskid on suured... Selline on geopoliitiliste ambitsioonide hind.“
Pikaajalises perspektiivis tundub siiski tõenäolisena, et kumulatiivse arve tasuvad lõpptarbijad. Kuid vaevalt, et vene tavakodanikud eriti midagi sellest võidaksid.

Järgmises analüüsi osas kirjutab Jüri Estam veel mõne lausega Nord Streami huvitavatest iseärasustest ja siis asub tõesti juba küsimuse juurde, miks see projekt seab eestlasi ohtu rohkem, kui kedagi teist.

© Jüri Estam 2009
All rights reserved