Ilmjärve lootus kunagi üksmeelele jõuda pole realistlik, kuna poliitikud mineviku tõlgendamiseks kasutavad ka ajaloolasi. See on eriti silmapaistev Venemaa puhul, kelle ajaloolased korduvalt käivad Eestis klubis Impressum oma versioone propageerimas. Selle juurde ei kuulu okupatsiooni tunnustamine, koguni Stalini terrorile leitakse õigustust. Viimane oli Nikolai Starikov. Neid tutvustab viisakalt Keskerakonna nädalaleht Kesknädal. Starikov olevat kirjutanud „hulga põnevaid raamatuid, mis sisaldavad säravaid ajaloolisi fakte“ (KN 19.01., intervjuu 02.02.). Stalin olevat Venemaa ajaloo suurkuju.  Ta kordab varemaid süüdistusi, on ju kirjutanud, et pärast Vabadussõda olevat surnud tuhandeid Vene naisi ja lapsi Eesti koonduslaagrites, mis olnud „hullemad kui natside omad”. Vene mehi olevat sunnitud Eestis metsatöödele „juba ammu enne Stalinit NSV Liidus”. Venemaa olevat 1991. aastal kaotanud lääneriikide tõttu strateegilised eelised. Tuleviku mõtteks on, „et juba 21. sajandil leida endas jõudu püsima jääda ja alata uuesti Suure Venemaa ehitamist”.  Ajaloolastele on vajalike põhjenduste leidmiseks tihti abiks juristid. Eesti Moskva delegatsioonis esindas neid professor Rein Müllerson (sünd. 23.03.1944 Leningradis), kes on Tallinna Ülikooli Õigusakadeemia president. Ta on lõpetanud Moskva Ülikooli õigusteaduskonna 1976. aastal, kaitstes samas ülikoolis 1985. aastal doktoriväitekirja. Aastatel 1972-1990 oli ta NLKP liige, 1978-1987 töötas ta Moskva Riiklikus Ülikoolis õppejõuna. Aastatel 1991-1992 oli Rein Müllerson Eesti asevälisminister. Alates 1992. aastast töötas ta õppejõuna Suurbritannias, olles 1994–2009 Londoni Ülikooli King`s College`i rahvusvahelise õiguse õppetooli juhataja ja professor. Aastast 2003 Keskerakonna liige, kandideerides ka Riigikogu valimistel . Tema seose tõttu Lennart Meriga vaatles tema minevikku kriitiliselt enne Keskerakonda astumist juristist kolleeg Ando Leps (KN 13.12.2000), taustaks oli Müllersoni kandidatuur õiguskantsleri kohale. Mainib tema 22.05.1989 „Pravdas“ ilmunud artiklit „Edasi minevikku“, milles ta kaitses MRP-d, väites, et pakti originaali ei olevat leitud ning materdas Balti riikide rahvaliikumisi ja vabadustaotlusi, nimetades neid koguni ekstremistlikeks, ultimatiivseteks ja natsionalistlikeks nõudmisteks. 1993. aastal ilmus ajakirjas „International and Comparative Law Quarterly“ tema artikkel, milles ta tungis kallale Eesti kodakondsuse seadusele, nimetades seda juriidiliselt küündimatuks ja vene vähemust diskrimineerivaks. Leps oli arvamusel, et vähemalt Eesti taasiseseisvumise ajal oli Müllerson õigusideoloogia valdkonnas samasugune internats nagu Jevgeni Kogan, oli ju ka kogu oma nn teadusliku elu elanud Moskvas, nüüd Londonis. Müllerson ise sai sõna enda tutvustamiseks pikemas intervjuus (Eesti Päevaleht 18.12.2000). Siin on ka juttu tema tegevusest kuni 1990. aastani Gorbatšovi nõuandjana. Tema kõige suurem teema olid Kuriili saared. Ei tohi unustada, et Gorbatšov polnud just Eesti vabaduse pooldaja. Müllerson möönab, et ta teadlasena tegeles globaalprobleemidega ning Venemaa muutumine oli maailma mõttes tähtsam. Seepärast ta ei mõelnud ka Eesti asjadele nii väga, kui iseseisvumise protsess pihta hakkas. Ta lisas, et teda huvitavad ka praegu rohkem maailmaprotsessid. Teaduslikult pole Eesti kunagi tema eriliseks huviobjektiks olnud, ta on Eesti suhtes pigem praktik. Tema praktiline taust rajaneb ühe lagunenud impeeriumi väljaõppele ja kogemustele, mida ta jätkas ühes teises kärbitud impeeriumis. Nii on ta ka pigem internatsionalist, kes esindab suurvõimude õigusemõistet, kus väikeriikidel, nagu tema „väike ja armas Eesti“ pole erilist tähtsust. Ta väitis ka taasvabanemise ajal, et olevat juriidiline rumalus näha mingit seost MRP ja Eesti okupeerimise vahel. Intervjuus möönab ta lahknevusi mõne Eesti poliitikuga MRP küsimuses, aga  kas see peaks olema 10 aastat hiljem otsustavaks teguriks otsuste juures? Ütleb, et Eesti on küll väike, kuid ei pea olema väiklane. Otsustama peab tema arvates ratsionaalselt. Seda on ka tehtud tema rakendamisega Tallinna Ülikoolis. Tema algsed vaated sobivad veel üsna hästi „kolmanda vabariigi“ soovijate omadega, mida võib edasi arendada, leides uut tõlgendust Tartu rahule. Suurvõimude juristid on osanud leida põhjendusi ka nende väärtegudele, ühe sellise rahulepingu tähtsusetuks tunnistamine pole vist eriline probleem? Aga seda tuleb teha rahvusvaheliselt veenvate juriidiliste argumentidega, mitte jämedakoeliselt nagu praegused Venemaa ajaloolased ja juristid. Müllersoni järjepidevus on tugevam kui Eesti oma, ta kirjutas 1998: „It is clear that restitutio ad integrum after more than fifty years is more often a legal fiction than a realistic option.” Aegamööda asjad käivad, ent ikka arenevad. Loodetavasti näeb Eesti Vabariik 100. aastapäeva, mille sisu võib siiski muutuda. Tulevik võidab alati mineviku üle, aga mis on selle võidu hind? Vello Helk