Augustikuu on minu jaoks väga oluline, sest just sel kuul olen ma sündinud. Sünnipäevade pidamine on oluline, igal aastal on nii võimalus teha kokkuvõte sellest, mis tehtud ja koos kokkutulnud sõpradega arutada, mis edasi tulemas.

Mäletan küll lapsepõlve ängi, et mu sünnipäev langes ajale, kus enne kooli algust kõik sõbrad reisil olid ja ka vanematel oli kõige kiirem tööaeg. Mu isa oli linnuteadlane ja augusti lõpus oli Kabli rannas üleval hiigelsuur linnupüünis, et rõngastada meilt sügisrändel läbilendavaid linde. Aga üks mu sünnipäev on hästi meelde jäänud, siis kui mul juba ülikool selja taga ja tulin vanematekoju oma aastase tütre Maarjaga sünnipäeva pidama.

Tõsi sünnipäeva pidamisest ei tulnud sel 1989. aastal midagi välja, oli laulva revolutsiooni aeg. Maarjamaa vabanemisiha järgi oli mu tütar Maarjagi nime saanud. Ei mäletagi, kas päev enne Molotov-Ribbentropi pakti viiekümnendat aastapäeva sünnipäevalauas istusime, küllap vist. Aga kogu pere oli ärevuses Balti ketile sõidu ettevalmistustel. Isa oli tollal aktiivne eestvedaja, piiritult vabasse Eestisse uskuja, kohaliku Kodanike Komitee juht ja järjepideva Eesti Vabariigi taastaja. Mõned aastad hiljem sõitis ta enne vabariigi taastamist ärevatel päevadel kaitseliidu koosseisus Tallinna ja valvas raadiomaja katust, molotovi kokteilipudelid kaasas.

Otsustasin siiski pisitütrega Balti ketti mitte kaasa sõita, sest oma autot meil polnud ja kuigi isa organiseeris metsamajandi bussi sõiduks Läti piiri äärsele kokkulepitud kohale, tundus väikelapsega kaasaminek keeruline.

Aga isa ja ema rullisid oma suure ise kokkuõmmeldud sinimustvalge kokku ja läksid. Isa kuulsin siis esimest korda kõva häälega laulmas neid Eesti sõjaväe laule, mida olin teda lapsepõlves kuulnud salaja laulmas vaid sahvris – selles imedepaigas, kus võtmeaugust venna soovitusel piiludes nägin teda ka jõuluvanaks riietumas. See oli nagu mingi imede paik, kus olid reas mu ema valmistatud maitsvad moosid, süldikausid ja eestiaegne hõng.

Takkajärgi tean, et Balti ketile ei julgenud sõita mitte kõik inimesed. Aeg oli tollal veel ärev ja vastuseisu oli igal tasemel. Isaga läks kaasa ka üks Berliini loodusmuuseumi teadur, kes imekombel just sel ajal oli sattunud meie lindude rännet uudistama.

Televiisor ja transistorraadio olid tollal kõige olulisemad infovahendid, mobiiltelefonidest ja internetist ei osanud tollal veel unistadagi. Transistorraadio läks vanematega Lillisse kaasa, mina istusin tütrega televiisori ees. On kummaline, kuidas ka telepildis nähtu pani tol ajal olulistel hetkedel püsti tõusma. Mäletan, et vähem kui aasta tagasi tollest hetkest, 16. novembril 1988 võeti ülemnõukogus vastu Eesti suveräänsusdeklaratsioon, seisid mu vanemad oma väikeses toakeses televiisori ees püsti ja plaksutasid ning õnnitlesid kättpidi üksteist. Ma olen mõelnud, et kahju, et selliseid hetki tollal filmile ei jäädvustanud, aga ehk olulisem ongi, et need on meie hinges.

Seda üllast tunnet mäletan minagi, kui istusin 23. augustil 1989 televiisori ees ja vaatasin keti kokkuseadmist, ärevust, kas ikkagi Balti ketile saabub nii palju inimesi, et inimkett kokku saab. Ja hetk, kui see sündis ja kaks miljonit inimest Tallinnast Vilniuseni ühises käteühenduses seisid, olin ka mina hinges seal. Ma usun, et kuigi vastalised püüdsid tollal väita, et inimketis oli katkeid ja ilmselt oligi, aga kõik need, kes kodudes erinevatel põhjustel telepildile kaasa elasid, olid oma hinges nende kohtade täiteks.

Aga lisaks ühendavale vabadusketile oli sel päeval ka teine kett. Autotulede kett. Nõukogude ajal polnud igal perel autot, bussegi oli kordades vähem kui praegu. Ometi olid vist kõik liikuvad masinad sel päeval ühele kindlale joonele rivistatud, avatud olid parklad, milliseid hiljem pole nähtud. Ema kirjeldas hiljem, et nende kusagil heinamaal asuvas parklas oli autosid nii palju, et kui tagasituleku eel mootorid käivitati, siis paiskus õhku tohuti tossu ja vingupilv. Kogu Eestimaa oleks nagu endast vana vaenu ja vaevavingu välja lasknud.

Kui vanemaid koju ootasin, siis nägin koduaknast, kuidas lõputu kojunaasvate autotulede kett mu silmade eest läbi voolas. Seisime tütrega aknal, autosid aina tuli ja tuli. Küllap on see särav vabadusevöö praegu veel, mu nüüd juba üle kolmekümneaastase tütre, kes praegu oma esivanemate talus samavana pisipoega kasvatab, mälus. Tütar hüüdis aina üht äsjaõpitud sõna “veel” ja “veel”. Ja vabaduse loitsijate autode särasilmi tuli aina veel ja veel. Sel hetkel tundsin, et Eesti rahvas on aru saanud, et ketis korratud lause “Eestimaa on meie kätes!” tähendabki vabaduse algust. Eestimaa oli meie kätes, ei enam võõramaiste totalitaarsüsteemi juhtide kätes.

Selles inimketis ei olnud võõrviha, selles inimeketis olid kõrvuti erinevad rahvused. Ema räägib, et nendega kaasasolnud saksa teadlane oli pärast pisarsilmil neil kätt surunud – Berliini müüri langemiseni oli tollest hetkest napilt üle kahe kuu.

Eestimaa ei saa ilmselt kunagi nii suureks, et saaksime kogeda manifestatsioone, kus kogeksime “küünarnukitunnet”, meid pole lihtsalt nii palju, et massiga oma õigust nõuda. Aga meil on midagi, mis olid peidus ka vanasti meie rahvatantsudes või neis lainetes, mis voogavad tänasel päeval meie laulupeol. See on “käsikäes” olek. Käsi üksteise käes, kas inimketis seistes või hingeliselt liidetuna. Nii oleme me tugevad.

Ja kõik need erakondade nägelemised, mida igal augustikuul riigieelarve kokkupanemisel ette tulevad, ei suuda purustada seda käsikäes tunnet, oluline, et suudaksime ikka ja jälle ulatada oma rahvuskaaslasele ja ka mõttekaaslasele käe, kui miski meie väikest Eestimaad ohustab. Eestimaa on meie kätes!

 

Kristel Vilbaste,

This email address is being protected from spambots. You need JavaScript enabled to view it.