ÜRO peaassamblee otsusega on 2019. aasta rahvusvaheline põliskeelte aasta. Mida tähendab see Eesti ja eesti keele jaoks, küsib Sven-Erik Soosaar algselt Õpetajate Lehes ilmunud kommentaaris.

Rahvusvahelise põliskeelte aasta eesmärgid on tõsta teadlikkust põliskeeltest ja nende probleemidest ning jagada põliskeelte säilitamise ja arengu tagamise häid kogemusi.

Samuti on oluline eesmärk põlisrahvaste õigustest kinnipidamine, nende kaasamine otsustusprotsessidesse nii kohalikul kui rahvusvahelisel tasandil ning keelelise ja kultuurilise mitmekesisuse säilitamine.

Eesti keelt rahvusvahelise õiguse mõttes põliskeeleks (inglise indigenous language) pidada ei saa, sest kuigi oleme omal maal põline rahvas ja elanud siin eelajaloolisest ajast, oleme siin oma suveräänsuse teostanud oma riigi näol ning eesti keele riigikeelena kehtestanud.

Põlisrahvasteks loetakse neid rahvaid, kes elavad koloniseeritud aladel või koloniaalvõimude loodud riikide aladel ning kelle põhirahvus on enamasti marginaliseerinud.

 

Ametlik keel
Küll aga on põlisrahvad enamik soome-ugri rahvaid, kes elavad Venemaal. Kuigi mitmel neist on nime poolest oma vabariik või muu haldusüksus, on kõigis neis nimirahvus vähemuses ning kui formaalselt on põlisrahva keel enamikus vabariikidest ametlik keel, siis tegelikult on soome-ugri keeltel vaid tseremoniaalne roll ning mingitest võrdsetest õigustest vene keelega rääkida ei saa.

Oma vabariik on komidel, maridel, mordvalastel (ersadel ja mokšadel), udmurtidel ja karjalastel. Vaid karjala keel ei ole ametlik keel, sest Venemaa föderaalseaduse järgi peab ametlikke keeli kirjutama kürillilises kirjas, karjala keel kasutab aga ladina tähestikku ja pealegi on karjala murded nii erinevad, et ühtset kirjakeelt pole suudetud luua.

Seetõttu on Karjala Vabariigi ainuke ametlik keel vene keel. Väiksematest rahvastest on hantidel ja mansidel küll omanimeline ringkond (ametlikult Handi-Mansi Jugra autonoomne ringkond), kuid ametlikku staatust neil keeltel ei ole.

Kui minevikku vaadata, on Venemaa soome-ugri keelte olukord käinud üles-alla, tõusude ja mõõnadega. Nõukogude aja alguses loodud omakeelsele kirjakultuurile ja haridusele jätsid sügava haava Stalini repressioonid.

Perestroika ajal alanud rahvuslikule ärkamisele on Putini ajal järgnenud vaikne, aga järjekindel rahvuskeelte mahasurumine, omakeelse hariduse järkjärguline kaotamine ning rahvuskeelte kasutussfääri ahendamine.

Soome-ugri keeli küll uuritakse, kuid arendatakse neid pigem hobi korras. Ungari keeleteadlase professor János Pusztay algatusel ja Euroopa Liidu rahastusel viidi kümmekond aastat tagasi läbi programm, mille käigus avaldati eri teadusharude keskkoolile mõeldud terminoloogia sõnastikud Venemaa suuremates soome-ugri keeltes, sest seni need puudusid.

Pusztay analüüsis põhjalikult avaldatud sõnastikke ning leidis, et sageli kasutatakse toorlaene vene keelest, kuigi oleks võimalik kasutada või kerge vaevaga luua omatüvelisi termineid.

Otsene vajadus selle järele puudub, sest tänapäeval ei õpetata enam keemiat, füüsikat või infotehnoloogiat mari, udmurdi või ersa keeles. Kogu õpe on venekeelne, vaid emakeele- ja kirjanduse tundides saab emakeelset õpet. Kuid ka rahvuskeele tunnid on mitmel pool juba üle kümne aasta olnud vabatahtlikud ning paljud lapsevanemad eelistavad, et lapsed õpiksid pigem inglise keelt kui oma emakeelt.

Levinud on arvamus, et emakeeletunnid takistavad teiste ainete ja vene keele edukat omandamist. Viimase aasta jooksul on mitmes vabariigis võetud vastu seaduseparandused, mis keelustavad rahvuskeelte sundkorras õpetamise.

Oma rahva ja keele lootusetule olukorrale püüdis tähelepanu juhtida udmurdi teadlane ja keeleaktivist Albert Razin, kes süütas end tänavu 10. septembril Udmurdi Vabariigi parlamendihoone ees põlema ja suri saadud haavadesse. Ta ei tahtnud näha, kuidas tema keel ja rahvas välja surevad.

 

Ohu märgid
Õnneks ei lähe kõikidel soome-ugri keeltel halvasti. Näiteks Inari saami keel, mis veel 30 aastat tagasi oli hääbumas, on edukate projektide toel, millest olulisim on keelepesade käivitamine, suutnud kuristiku servalt tagasi tulla. Kuigi seda räägib vaid umbes 300 inimest, on nende seas palju lapsi ja noori ning aktiivne keelekogukond.

Võiks küsida, mis sellel eesti keelega pistmist on. Eesti keelt ju eelkirjeldatud hädad ei vaeva – eesti keel on riigikeel ja pea igal pool Eestis saab eesti keelega hakkama, eesti keele oskus immigrantide ja nende järeltulijate seas kasvab.

Lähitulevikus otseselt kartma ei peagi, kuid olukord võib muutuda, kui suhtumine oma keelde, ühiskondlikud olud või rahvusvaheline olukord muutuvad. Ohu märgid on juba olemas, kui mõelda üha ingliskeelsemaks muutuvale kõrgharidusele.

Kui okupatsioon oleks kestnud 50 aasta asemel 100 aastat, oleks eesti keele seisund ilmselt hoopis teine. Näiteks iirlased kaotasid oma keele paarisaja aastaga, kui nende maad tabasid näljahädad, sõjad, ulatuslik väljaränne ja võõrkeelsete sisseränne.

Kuigi iiri keel on tänapäeval ametlik keel nii Iirimaal kui ka Euroopa Liidus ja iiri keelt on koolides õpetatud vabariigi algusaegadest, räägib seda iga päev kodus alla 2% Iirimaa elanikest. Raske on kuristikust välja ronida, parem on sinna kukkumisest hoiduda ja ohu märke varakult arvesse võtta. Omakeelne haridus on keele elujõulisuse üks alustalasid ja siin on igal õpetajal ja õppejõul tähtis roll selles, et järeltulevate põlvede eesti keel oleks rikas ja ilus.

Enamik soome-ugri keeli on põliskeeled. Paljud neist on ohustatud, kuid keele püsimajäämine ei sõltu ainult kõnelejate arvust, eelkõige on oluline lapsevanemate suhtumine oma emakeelde ning ühiskonna suhtumine vähemuskeelte kõnelejatesse.

Ka omariiklusega soome-ugri rahvaste keelte emakeelena rääkijate arv väheneb, seda küll vaid negatiivse iibe tõttu, kuid soome-ugri põliskeelte olukord peaks korda minema ka igale eestlasele, soomlasele ja ungarlasele.

 

Sven-Erik Soosaar, keeleteadlane,
Eesti ekspert ÜRO põlisrahvaste püsifoorumis