Maarja Vaino

 

Tulevik on olnud ootamatu ja muutlik nagu Eestimaa ilm. Võib-olla seetõttu ei ole eestlased olnud ka kõige paremad pikas ajakategoorias mõtlejad, kirjutab 22. jaanuari Postimehes kolumnist Maarja Vaino.

Eesti keel on huvitav keel, sest selles puudub tulevikuvorm. Võib-olla on see lihtsalt grammatiline seik, millel pole sügavamat tähendust.

 

Aga kui lähtuda neist mõtlejatest, kelle arvates väljendab keel ka midagi olemuslikku seda kõneleva rahva kohta – on n-ö aken (sise)maailma –, võib selles muuhulgas näha vahest ka eestlastele osaks saanud ajaloo mõjusid.

 

Meie ajalugu on olnud heitlik, vägivaldne ja toonud tihti kaasa turvatunde puudumise tuleviku puhul. Tulevik on olnud ootamatu ja muutlik nagu Eestimaa ilm.

Võibolla seetõttu ei ole eestlased olnud ka kõige paremad pikas ajakategoorias mõtlejad. Jah, ühest küljest on eestlased justkui tulevikule avatud, sest häda ja viletsuse kõrval võib hea õnne korral terendada ka parem elu kui see, mis parasjagu käes.

 

Vaieldamatult on Eesti käitunud kui innovaatiline, ajaga kaasas käiv riik, mis on tahtnud välja rabelda kasinast olevikust ja leida ilusamat tulevikku. Aga kui vaadata mõningaid riigi ja kultuuri põhialusteks olevaid kategooriaid, siis tundub, et mõeldakse parimal juhul kümnendite kaupa (vanast harjumusest viisaastakute vaimus?).

 

Või kuidas muidu seletada seda, et kolmes eksistentsiaalses küsimuses justkui ei mõeldakski tulevikule?

Alustame aktuaalsest teadusküsimusest. Teaduse rahastamise aluseid on kritiseeritud aastaid, nii selle projektipõhisust kui ka teadusraha vähesust. Hüüdja hääleks kõrbes on jäänud ka rahvusteadlaste mure, et n-ö kvalifitseerumiseks tuleb ette näidata «etise punkte», mis aga suunab teadlased kirjutama rahvusvahelistesse väljaannetesse.

 

Juba aastaid on kibedat nalja heidetud selle üle, et parima punktiskoori võib saada õiges ingliskeelses ajakirjas raamatututvustusi avaldades.

 

See aga, kes tegeleb eesti kultuuri süvakihtidega, peab leppima teadusmaailmas konkurentsivõimetute punktidega, sest nendel teemadel puudub rahvusvaheline publik ja vastukaja.

Nii ongi aasta-aastalt teadlased liikunud kirjutama ingliskeelsesse sfääri rahvusvahelistel teemadel, eesti ainese uurimine on jäänud missioonitundlike inimeste n-ö oma lõbuks.

 

Olgu tsiteeritud Aado Lintropi blogi, kus ta kirjutab: «See, mis praegu juhtub, oli ammu oodatud ja kardetud, sest kasutatav teaduse rahastamisesüsteem lihtsalt ei võimalda rahvusteadustel ellu jääda. Kui paneme omavahel konkureerima geenitehnoloogia ja regilaulude uurimise, on tulemus juba ette selge.

Oleme jõudnud hullemasse olukorda kui nõukogude ajal, sest siis nõuti vaid väitekirjade vene keeles kirjutamist, nüüd aga tahetakse kogu teadus teha ingliskeelseks.»

Mõistagi on teadus nagu ka kultuur paljude erinevate mõjude kooslus ega saa teistega suhtlemata eksisteerida. Küsimus on tasakaalus ja oma huvide eest seismises.

Rahvusvahelistumisest on saanud meie teadusrahastamise süsteemis püha lehm, mis on otsekui asi iseeneses ja õigustab ükskõik millise teema uurimist. Peaasi, et on rahvusvaheline! Oma kultuuri ja rahvusteaduste jätmine vaeslapse rolli on aga äärmiselt lühinägelik poliitika.

 

Humanitaar-, aga ka loodusteadused, mis tegelevad meie oma ainese uurimise, analüüsimise ja sellest uue teadmise genereerimisega (aga samal ajal ka rahvuskultuuri järjepidevuse hoidmisega), on riigi püsimise tagatis.

Muidugi, seda juhul, kui tahame seda Eesti Vabariiki, mille põhiseaduse alguses on ikka veel need tülikad «eesti keele ja kultuuri säilimise» laused.

Eks loomulikult on võimalik ka lihtsalt Eesti-nimeline territoorium, millel ei ole enam suuremat pistmist selle rahva ja kultuuriga, mis siin senini aastatuhandeid on tegutsenud.

 

On lihtsalt üks rahvusvaheline kloaak. Kui siiski tahta käituda põhiseaduslikus vaimus, tuleks teadusrahastuse süsteem kiiremas korras ümber teha nii, et eelistatud seisus on kõigepealt meie oma teemadega tegelev teadus (mis ei tähenda, et see ei võimalda teha rahvusvahelist koostööd).

 

Halba, mida viimase vähemalt kümmekonna aastaga on jõutud teha, on palju. Kui see jätkub pikemas perspektiivis, siis Eesti kui omanäoline kõrgkultuurne riik hääbub ja seda vääramatult.

Täpselt sedasama võiks öelda praegu rakendatava «metsamajandamise» poliitika kohta. Ka siin on tasakaal kaduma läinud. Metsa on ikka raiutud ja raiutakse edaspidigi. Sellele ei vaidleks keegi vastu juhul, kui seda tehtaks vastutustundlikult.

Praegune lageraiepoliitika jätab mulje, et meil on maailma lõpuni nii umbes kümme aastat aega ja enne katsuks võimalikult palju metsa maha võtta, et raharull kätte saada. Aga tahaks siiski elada looduslikult ilusas Eestis kauem kui järgmised kümme aastat.

Mets ei ole ainult puud, mis asemele kasvavad. See on terve ökosüsteem ja muuhulgas on see ökosüsteem üks osa ka meie rahvuslikust teadvusest ja identiteedist. Lageraiemaastikud ei häiri inimesi mitte ainult sellepärast, et kui samas vaimus jätkata, siis saavad metsad varsti otsa, ükskõik, kui palju «metsamaad» meile alles jääb.

 

Ja et Eesti metsast ei piisa niikuinii «Hiina vajaduste» rahuldamiseks. Vaid häirib seetõttu, et eestlased on olnud loodusrahvas väga pikka aega.

 

See, et viimased sada aastat on elatud aina rohkem linnades, ei muuda sajanditega sisse kasvanud hoiakuid. Kõik need, kes arvavad, et nn linnainimesel ei ole õigust midagi öelda metsade lageraiete kohta, eksivad sügavalt.

 

On küll, sest loodusvara on osa rahvuskultuurilisest varast. Eesti maastik on osa meie kultuuripärandist.

Jah, ka maastikud muutuvad, aga neist tuleb hoolida. Jõhker käitumine loodusega haavab rahva hinge. Ja toob pikemas perspektiivis kaasa samasuguse vääramatu hävingu nagu ka hoolimatu suhtumine rahvusteadustesse. Muide, tõenäoliselt vääramatu reitingulanguse ka sellist poliitikat ajavatele parteidele. Mõistlikku majandamist pragmaatilised eestlased mõistavad. Aga ahnus ja lühinägelikkus ajavad kopsu üle maksa.

Kolmas eksistentsiaalne teema on muidugi eestlased ise, st meie demograafiline olukord. Võibolla on see kolmest teemast pikemas perspektiivis isegi kõige krii-tilisem.

Sest iive on negatiivne, aga uus sisserändesurve on reaalsus. Ometi ei ole eestlased tegelikult toibunud veel eelmisest suurest ümberrahvastamise ajajärgust ja seda saatnud «internatsionalistlikust» poliitikast. Uut sama jõulist muudatust demograafilises mõttes me ilmset üle ei ela. Kes leiab, et meil ei ole põhjust muretseda, sest sisseränne Eestisse on esialgu suhteliselt väike, võiks samuti mõelda mitte viisaastaku rütmis, vaid märksa pikemalt, sajandite rütmis. Kui asjad liiguvad edasi samamoodi kui praegu, mitmest sajandist rääkida saame?

Muidugi, eks oma nahk on ihule kõige ligemal. Mingisugune hämara tuleviku pärast muretsemine, mis pealegi võib drastiliselt muutuda ning on seega kontrollimatu, võib mõjuda liialdusena.

 

Jah, üks väheseid tuleviku kohta käivaid eesti vanasõnu ütleb: «Kui inimene teaks, kus maha kukub, küll siis õled alla paneks.»

Mingil määral võiks neid õlgi siiski varuda. Sest vahel on kukkumiskohad juba kaugelt näha.

 

*Fraas Eesti kultusfilmist “Viimne reliikvia”