Jüri Estam

 

Hiljuti on mitu uudist silma paistnud, mis on kõik seotud pärast II MS mööda maailma laialipillatuna eksiilis elanud kogukonnaga. Tundus kuidagi ebakohane neist tänase kommentaari alguses kokkuvõetult mitte kirjutada.

Raamatupoest sai muretsetud üks suhteliselt hiljuti ilmunud elulooline teos nimega “Ühe kotka lend: meenutusi Eestist, sõjateelt ja pagulusest”.

 

Selle pealkirjal enesel tunduks nagu olevat natukene hooplev tonaalsus, kui mitte arvestada sellega, et memuaari peategelane Raivo Kalamäe oli tihedalt seotud poisteorganisatsiooniga „Noored kotkad” 90ndatel aastatel ja hiljem, kutsutuna Eestisse sellele tööpõllule kindral Aleksander Einselni poolt.

 

Kalamäe, kes lahkus meie hulgast kahe aasta eest, võrsus Tallinnas, suutis põgeneda punamobilisatsiooni eest, teenis sõja ajal sakslaste 40. politseipataljoni koosseisus, tegi läbi vangi- ja pagulaslaagrite teekonna, rajas pere Austraalias ja tegutses aktiivselt sealses eesti kogukonnas.

 

Kalamäe pöördus tagasi Eestisse ja aitas tõepoolest pikalt, teiste asjade hulgas, noorkotkaste organisatsiooni siin uuesti üles ehitada. Julgen seda raamatut ka teistele soovitada.  

 

Hea meel on näha, et Uppsalas elav kirjanik Helga Nõu sai Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali elutööpreemia. 22. septembril 1934 Tartus sündinud Helga on ilukirjandust loonud juba 21. eluaastast saadik.

 

Mõned meelde jäänud teosed tema sulest kannavad nimesid nagu “Kass sööb rohtu”, “Tiiger, tiiger”, “Pea suu” ja “Paha poiss”.

Kui juba kirjanduse ja kunsti lainepikkusel olla, tuleb kindlasti mainida ka teist Rootsis elavat eestlast Ilon Wiklandi, kelle 90. sünnipäeva tähistati Haapsalus “Iloni Imedemaal” 5. veebruaril.

 

Temale pühendatud päeva kavas olid jututunnid, raamatuesitlus ja kahe näituse avamine. Juubilari sünnipäeva puhul ilmus rootsikeelne versioon raamatust "Ilon Wikland. Elu pildid", mille kirjutas Enno Tammer. Selle kirjastas lasteraamatuid välja andev firma Rabén & Sjögren. Just tolles kirjastuses kohtus aastal 1953 autor Astrid Lindgren Wiklandiga, kellest kujunes tuntud kirjaniku illustraatorist koostööpartner.

Üks USA eestlane, keda siin Eestis nüüd meeles peetakse, on August Komendant.

Tallinnas Arhitektuurimuuseumis  on avatud näitus „Betoonist võlutud. Ehitusinsener August Komendant“. Järvamaalt pärit Komendant (1906–1992) oli ehitusinsener, kes koostöös tuntud arhitektide ja inseneridega kavandas mitu 20. sajandi arhitektuurimeistriteost.

 

Too konstruktor, tehnikateadlane ja ülikooliõppejõud elas ja töötas mäletatavasti Ühendriikide idarannikul.

Kuid nüüd jõuame müstilise arvuni 02.02.2020 (ka Tartu rahu sõlmimise 100. aastapäevani), mis juhtub olema vaid üks kord 900 aasta jooksul esinev kalendriline palindroom.

 

Palindroom on sõna, lause või antud juhul number, mis tagurpidi loetuna annab sama sõna või arvu. Näited: “aias sadas saia”, aga ka 02.02.2020.

USA-s hakkas veebruari alguses ju ilmnema, et püüe Donald Trump’i presidendi ametikohast tagandada kukub Kongressi Esindajatekojas läbi.

Hakkas ka selgesti paistma, et Hiina kaudu on levimas uus ja kardetav laustaud ehk pandeemia.

Vähemtähtis pole viis, kuidas Suurbritannia suutis end veebruari alguseks Euroopa Liidu embusest lahti kangutada, saades uuesti iseseisvaks riigiks.

 

Eesti tegutseb aga edasi mutrikesena EL suures süsteemis. Oleme seega saanud tohutu tehnokraatia (mitte demokraatia) provintsiks, mis on meie riigi suuresti asendanud.

 

Võtame näiteks Riigikogu liikme Madis Millingu äsjase arvamusloo Eesti Päevalehes, kus ta märgib: “Sel nädalal on riigikogu päevakorras salaturu ohjeldamiseks mõeldud EL-i tubakadirektiivi ülevõtmine.”

 

Eesti seadusandlik organ võtab jah alatasa Brüsselist pärinevaid korraldusi üle, muutes need eestlaste jaoks kohustuslikeks-sunduslikeks.

 

EL direktiivid võetakse osaks Eesti õigusloomest küll hääletamise teel, kuid tegemist on formalismi ehk rituaaliga, millel vähe ühist suveräänse otsustamise ehk kohaliku vaba tahtega.  

Kui aga muutuda tänase loo lõpetuseks jälle ümber 100% eestikeskseks, siis Tartu rahu sõlmimisest Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahel 100 aasta eest kujunes meil siin lausa kolm-neli päeva väldanud pikk nädalavahetus. Selline tõeline mööda Eestit paikkonniti laialivalgunud juubeliürituste “pärlikee”!

Minu jaoks isiklikult osutus reis sündmuste keskpaika Tartusse, et neid oma silmaga näha, eriliseks elamuseks, kui – Julius Kuperjanovi hauamonumendi juures Raadi kalmistul pühapäeva varahommikul – sini-must-valge trikoloor koos lipuvardaga mulle kätte suruti ja mind ootamatult lipuvalvesse “mobiliseeriti”.

 

Kuperjanov suri lahingus saadud haavadesse Tartus ju täpselt üks aasta enne, kui sõlmiti Tartu rahu. Seega oli tegemist selle kangelase mälestamisega – teiste hulgas presidendi poolt – tema surma 101. aastapäeval.

Ka kui rahvusvaheline avalikkus suuremal skaalal meie riigi sünni juubelit eriti ei märganud, rõõmustasid paljud eestlased, et välisminister Urmas Reinsalu pühapäeval korraldatud töölõunale ilmusid Poola välisminister Jacek Czaputowicz, Soome välisminister Pekka Haavisto ja Läti välisminister Edgars Rinkēvičs.

 

Czaputowicz ja Reinsalu mõistsid kohtumisel hukka Venemaa katsed ajalugu võltsida.

Mille suhtes Eestis aga siseriiklikult ühtsust kahjuks ei jätku, on küsimus meie küljest 1944-1945 jupphaaval annekteeritud Petserimaa suurema osa ja Eesti Ingerimaa suhtes.

Eesti president rääkis kivistunult sellest, kuidas tänapäeva kommete kohaselt sõjajärgseid piire Euroopas enam ei muudeta.

 

Peaminister paistis aga silma hoopis sellega, et teda polnud Tartus pidustustel näha ega kuulda.  

Eesti Päevalehe toimetus Tallinnas ei raatsinud aga üle 24 tundi oodata, enne kui kallas erakonda EKRE kuuluva Riigikogu esimehe Henn Põlluaasa oma juhtkirjas mürgiste sõnade üle.

 

Seda, kuna Põlluaas julgeb avalikult rääkida sellest, kuidas Moskva rahvusvahelist õigust ja Tartu Rahu räigelt rikkus, kui Stalin Eestile kuuluvad alad meilt küljest lõikas (Eesti üldisema okupeerimise käigus).

 

Ilmselt tuleb meil pikk ja palav “poliitkevad” ja siis suvi, seda siis neis ja teistes fundamentaalsetes küsimustes.

Ent kuna isegi EKRE Riigikogu fraktsioon hääletas mõne päeva eest selle poolt, koos Isamaaga, et võimaldada lihtsustatud korras EV kodakondsuse andmist Eestis sündinud alaealistele, kelle vanemad või vanavanemad olid Eestisse elama tulnud Nõukogude okupatsiooni ajal, siis ütlen veelkord nagu ma varemgi ütelnud olen, et ootan endiselt ühe pesuehtsa eestimeelse erakonna teket siin, minu esivanemate sünnimaal.