On kuidagi kummaline, tundub mulle, et Vabadussõda on paljudele eestlastele tuttavam maastik, kui Teine maailmasõda. Eesti maaala ja meie rahvastik said palju kõvemini “mahvi” vahemikus 1939-1944 ja pärast seda, kui perioodil 1918-1920. Mitte, et me poleks Vabadussõjas mahvi saanud! Teine Maailmasõda on vanematel inimestel isegi veel meeles, mis teeb selle käega katsutavamaks kui Vabadussõda.

Ilmselt on haakristil ja Adolf Hitleril ja tema kolmandal riigil niivõrd vänge tabuteema lehk rahvusvaheliselt ja Eestis eneses endiselt küljes, et ajaloolased jäävad veel kauaks käima munakoortel, mis puutub Teise maailmasõtta ja eesti rahva aastakümneid kestnud traumeerimisse pärast möödunud sajandi teist suurt sõda.

 

Ka praegu on endiselt liiga palju loota, et inimkond räägiks järjepidevalt Stalini ja Mao Zedongi ja Che Guevara tegelikult suurematest roimadest samas võtmes kui Hitleri omadest.

Tagajärg on kentsakas. Poisina kogesin ja tunnetasin, et tuleb vargsi talitada, kui üritad midagi välja selgitada Teise maailmasõja kohta, eriti mis puutub saksa sõjaväkke mobiliseeritud ja sinna astunud meestesse.

Ameeriklastel, nagu koolis ja teleka kaudu kogeda saime, olid omad vägevad narratiivid II MS kohta, aga oma isa ja tema relvavendade sõduriteekonnast ja kannatustest tuli sosistada. Tänapäeval on Leegioni ja Diviisi teemad kodumaal endiselt kuidagi “keelatud kaup” ehk küsimus, mille ümber käiakse nagu ümber palava pudru. Kuidas Sinimägede tõrjelahingud olid vähem vabadussõda kui see esimene “päris” Vabadussõda, jääb mõistatuseks.

Vabadussõda on õnneks turvaline ja põhjalikult uuritud “terra firma”. Äsja ilmus uus ja mahukas raamatutepaar “Eesti Vabadussõja ajalugu” I ja II (autoreiks Peeter Kaasik, Lauri Vahtre ja mitmed teised), mida julgen soovitada, olles neid teoseid juba käes hoidnud. Uued olulised perspektiivid ikka.

Aga poisikesena oli jah tavaline, et – meil vähemalt, välismaises vabas Eestis – istusid Vabadussõja veteranid alati aukohtadel esireas. Mu vanaisad olid samuti Vabadussõjas teeninud, ja huvitaval kombel meenutatakse ühte neist (Yri Naelapead) tänapäevani aktustel USA loodenurga üritustel. Olen tänulik selle eest.
Viimati puutusin ise kokku ühe Davidi nimelise Vabadussõja veteraniga minu kodukandis Nõmmel 90ndate keskpaiku, kui käisin Eesti Televisiooni võttegrupiga teda intervjueerimas. Siis oli hr David, kelle perekonnanime ma kahjuks ei mäleta, üks viimaseid elusolevaid Vabadussõja veterane Eestis. Ausalt öeldes ei oska ma ütelda, kuidas viimased aastakümned nii mööda tormanud on. Mu kadunud ema rääkis, et elu on kui ekspressrong. Mida vanemaks sa saad, seda kiiremini too rong liigub.

Kuna Vabadussõda kujutas endast olulist ajaloopeatükki New Yorgi ja Los Angelese Eesti täienduskoolide õppekavas, siis on tunnid selle ja iseseisvaks saanud EV kohta mul selgemini meeles, kui paljud teised tollal üleval olnud ainekäsitlused. Neist asjust rääkisid meile õpetajad Marta Lannus, Hermann Otsmaa ja Rudolf Tammaru, aga ka paljud skautjuhid. Hundujuhist Riho Vahtelist on meeles vaid ähmased mälestused paljude aastate tagant. Õigemini mäletan ta nägu ning fakti, et olin temast tollal vaimustatud, kuid detailid ise on ajaga tuhmunud!

Poisikesena oli põnev vaadata fotosid Vabadussõjas osalenutest, kaasaarvatud õppursõdureist ja nende õpetajatest. Eriti on meeles mustvalge joonistus “Vabadussõjaaegseid käsirelvi” raamatus “Eesti Vabadussõda 1918-1920” ehk nn väikeses Vabadussõja ajaloos (autor A. Traksmaa). Ilmselt on poisid lapselikud kui nad sellistest asjadest hoogu lähevad, kuid täiskasvanuna oli vaja relvi ka päriselt tunda. Kusagilt tuleb alustada.

Kuhu siis ikka pöörduda, kui tähelepanu keskendub 1920. a. 24. veebruarile, kui mitte sellesama kindral August Hans Traksmaa raamatu poole, sest tema teose lõpus on ka olukirjeldus värskelt – pärast 700-aastast “äraolekut” – uuesti iseseisvaks saanud Eestist.

Kahurite vaikimine on alati inimestele suur õnnistus (kuigi kahtlen, kas seda saab ütelda Eesti kohta 1944. a. lõppedes).

Tsitaat siis (hiljem represseeritud) Traksmaalt: “Oma raske ja sõdadest ning võõrastest vallutajatest küllastatud ajaloo kestel ei ole eesti rahvas kunagi unustanud muistset iseseisvusaega… (Meie võit) tõendas, et ka väikerahvas võib oma ideaale saavutada, kui ta selleks rakendab täie veendumusega kogu jõu… Tänu Eesti võitlevate üksuste ohvrimeelsele ja surmapõlgavusele võidi sõlmida Tartu rahu nendel tingimustel, mis on ainukehtivad Eesti ja Vene vahel. Need on… suurimaks tunnustuseks Vabadussõja võitlejate ustavast kohusetäitmisest ja kõrgest isamaalisest võitlusmoraalist.”

Kui teada, kust otsida, siis ilmselt leiaksime memuaarteostes lõikusid, mis kirjeldaksid, millise tundega eestlased 1920. a. 24. veebruaril Vabariigi aastapäeva Vabaduse väljakul vastu võtsid (kusjuures Peeter Suure monument püsis seal aastani 1922!).

Minul enesel esines juhus seista hiljuti lipuvalves Tartus Raadi kalmistul Julius Kuperjanovi haua ja hauamonumendi juures Tartu rahu 100. aastapäeval. Seega täpselt 101 a. pärast seda, kui Kuperjanov suri ühes Tartu haiglas Paju lahingus saadud haavadesse. Küllap see tunne sisimuses – midagi erilist siis – võis umbes sama olla kogu Eestis 24. veebruaril 1920.

Kumb on raskem: kas võita Vabadussõda või ehitada oma uus riik? Eesti Asutav Kogu kiitis 1920. aastal heaks Eesti vabariigi esimese põhiseaduse. Eesti sai kutse esinemiseks Antwerpeni olümpiamängudel iseseisva riigina, kus Jüri Lossmann võitis 1920 esimese meie kergejõustiklasena olümpiamedali, tulles maratonijooksus teiseks.

Tean vaid ühte: sündinud oli õitsev Eesti, milline fraas ei kujuta endast minu meelest ei paatost ega muinasjuttu, vaid sündinud tõsiasja.

Esmaspäeval 24. veebruaril kogunetakse paljudes linnades ja külades Eestis ja (tõenäoliselt juba enne esmaspäeva) paljudes väliseesti keskustes, et olla koos ning avalda ja tunda tänu. Pidustused algavad lipuheiskamisega Toompeal ja lõpevad presidendi vastuvõtuga Viljandis. Päeval toimub Tallinnas Vabaduse väljakul kaitseväe paraad.

 

Mina mõtlen aga teha nagu kunstnik Joan Miról vanasti kombeks oli. Temal oli üks omaette tuba, kuhu ta mediteerima läks siit ilmast lahkunud sõpradega. Jään ise ka 24. veebruaril mõtteisse  koos Vabadussõja veteranide ja meid kunagi suureks kasvatanud, kuid praeguseks ära läinud kooliõpetajate ja hundujuhtidega.

 

Oleme neile ja nendesugustele tänulikud! Mis see 24. veebruar siis ikka on, kui mitte üks oluline tänupüha?

 

Jüri Estam